Ma olen päevade ajal palju kordi lekkinud, ikka väga palju kordi, sest veel hiljuti ei möödunud kuud, kus seda ei juhtunud. Reeglina juhtus see keset magusat ööund, mis tähendab, et keegi ei näinud seda, välja arvatud Silver, aga tema ei lähe arvesse, sest ta on hullematki näinud.

Koduse inimesena pole ka päise päeva ajal lekkimine suurem asi probleem olnud, aga jama on olnud siis, kui olen pidanud keset menstruaadot (menstruatsiooni esimestel tormistel päevadel) välja minema. Varem kandsin siis neljatilgatampooni koos öösidemega, kuid mõnikord jäi sellestki väheks. Näiteks ükskord sattusid mul menstruaado ja hambaarst samale päevale, ent ma ei hakanud visiiti tühistama, sest arvestasin, et pooletunnise visiidi saan küll topeltkaitsega hakkama. Ma ei arvestanud aga sellega, et pooletunnine visiit venib kolm korda pikemaks…

Kas ma mainisin, et hambaarstiks oli kena meesterahvas? Igatahes, läksin mina tema juurde esihammaste pisikesi lekkivaid (kui irooniline) täidiseid uute vastu vahetama, kuid temal vist juhtus olema rohkem vaba aega ja ta hakkas omal algatusel taastama esihamba nurka, mille kaotasin juba lapsepõlves ära. Ma ei saanud tuimasti tõttu üldse aru, et ta tegeles millegi muuga, ainult aeg tundus venivat, kuid arvasin, et kindlasti saab kohe kõik valmis ja ma saan püsti tõusta. Peagi tundsin, et tagumikualune on märg ja ma ei tahtnud enam püsti tõusta, vähemalt mitte enne, kui arst on koju läinud…

Oleksin võinud muidugi siis ka mõelda, et see mees on näinud minu puhul hullematki (näiteks musti poore ja surnuaeda suus), samuti oli ta näinud mind veritsemas – tema poolt jäädavalt lõhutud igemest tuli ikkagi rohkem verd, kui mina olin toolile jätmas… Ainult et tol hetkel ei olnud mul tunnet, et veri on veri, vahet ei ole, kust see jookseb, nii et olukorraga tõtt vaatamise asemel mõtlesin variantidele, kuidas sellest diskreetselt välja tulla.

Kui hambaarst sai oma töö valmis, siis ta andis mulle peegli, et saaksin vaadata oma esihamba uut nurka. Seletas pikalt, et tegi seda vaid katsetamise pärast, et näha kaua tulemus kestab, sest üldiselt bla-bla-bla. Ma ei suutnud keskenduda. Minu peas vasardas vaid teadmine, et tool mu all on verine, mistõttu oli mul taastatud hambanurgast suva, samamoodi oli mul suva siis, kui seda ei olnud, sest see oli mu hammaste juures kõige pisem iluviga.

Kui tema oma jutu lõpetas, siis mina istusin ikka toolis edasi ja vaatasin peeglist oma hambaid ning mõtlesin samal ajal, kas lasta toolil liugu nagu väike laps ja loota, et tõmban riietega kõik puhtaks või oodata, kuni arst ja õde mulle selja keeravad, et saaksin tooli märkamatult korda teha. Valisin viimase variandi ehk jäin oma uut hambanurka “imetlema” ja paberrätikuga suud tupsutama, et see veidi niiskemaks muutuks, sest kavatsesin sellega esimesel võimalusel tooli puhtaks tõmmata.

Ma istusin sedasi nii kaua, et tõenäoliselt hakkas isegi arstil ja õel juba imelik ning nad mõtlesid oma peas, kuidas mulle viisakalt mõista anda, et võiksin minema hakata. Ma ise tahtsin ka minna. Haihtudes.

Lõpuks ma ikkagi tõusin ja tegin seda kuidagi nii, et samal ajal toetasin paberit hoidva käega toolile ja libistasin selle kiiresti enda tagumiku alt läbi. Keerasin end ka kohe tooli poole ning püüdsin võimalikult loomulike liigutustega viimased verenired prahi pähe maha pühkida. Kui palju arst ja õde nägid või aru said, seda ma ei tea, aga mina astusin selg ees uksest välja ega läinud sinna enam kunagi tagasi.*

Kogu see ebamugavus ja veiderdamine oleksid ära jäänud, kui ma oleksin tol ajal teadnud midagi lekkekindlatest aluspüksteks. Kõlavad esialgu mutilikult, eks? Kui Viljakusmonitor.ee esindaja Helina küsis, kas oleksin sellistest pükstest huvitatud, siis mu esimene mõte oli küll, et tegu on mingit sorti …

Uudishimust siiski vaatasin, mida need endast kujutavad ja pidin tõdema, et tegu polegi Tena Lady hübriidiga, vaid aluspükstega, mida oleks mul juba ammu vaja läinud. Siiani ei kandnud ma päevade ajal mitte ainult topeltkaitset, vaid ka topeltpükse ehk tõmbasin bikiinipüksid tavaliste aluspükste peale, et need suruks öösidet veel rohkem vastu keha ja vähendaks lekkimisohtu. Ilmselgelt see ei toiminud, kui ma ikkagi iga kuu lekkisin… Rõhutan – lekkisin! Seda pole nüüd pool aastat juhtunud.

Mitte et lekkekindlad aluspüksid oleksid kõikvõimsad – Knixteeni “rattapüksid”, mis teoorias oleksid pidanud asendama öösidet, vedasid mind kohe esimesel ööl alt, sest minu jaoks oli imav osa nii eest kui tagant ikkagi liiga lühike. Ma tegelikult arvasingi, et see juhtub, sest seda juhtub ka öösidemega, mis on mõõtudelt pikem, kuid imele lootes võtsin siiski selle riski.

Miks nimetan neid rattapüksteks? Sest need näevad välja nagu lühikesed püksid ning nende imav osa meenutas mulle alguses sadulapehmendust. Neid kandes ei ole aga ei rattapükste ega mähkme tunnet, üldse pole mingit tunnet, need on nii mugavad, et kui need on pesusahtlist esimesena näppu jäänud, siis olen neid niisamagi kandnud, mitte ainult päevade ajal. Liibuvate pükstega ma neid avalikus kohas siiski ei kannaks, kuigi Silver ütles, et midagi pole näha ega aru saada. Ta ütles sama mu peanaha psoriaasi kohta ka…

Kuigi need ööpüksid vedasid mind päris esimesel ühisel ööl alt, olen nendega väga rahul, sest järgmisel ööl täitis see koostöös menstruaalanumaga eesmärki ning kolmandast ööst tegi seda iseseisvalt. Kellel päevade ajal ei uputa, sellel asendavad need püksid öösidet ilmselt esimesest ööst alates. Kuigi minu jaoks on ka menstruaalanum mugav, siis öösel eelistan ikkagi ilma magada, nii et menstruaado möödudes kannan ainult lekkekindlaid pükse ja pean tõdema, et ööd pole päevade ajal kunagi varem nii mugavad olnud! Naljakas lause, aga nii see on.

Knixteeni ööpükste juures on vaid üks miinus – hind (42 €). Ma olen siin teisest paarist puudust tundnud, sest olen tahtnud neid kanda nii öösel kui ka päeval, aga käsi ei ole tõusnud pükse ostukorvi lisama, kuigi olen endale kinnitanud, et mugavus maksab ka midagi.

Ostsin juurde hoopis kaks paari Knixteeni boksereid (25 €), mis on kui tavalised aluspüksid, ainult et need imavad sama palju vedelikku kui kaks tampooni.

Kinxteeni bokserid ei erine eriti Lindexi õmblusvabadest aluspükstest, mida ma muidu kannan, välja arvatud siis selle poolest, et neid saab kanda menstruatsiooni ajal lisakaitsena või hoopis ainsa kaitsena. Ma esimestel päevadel küll anumata hakkama ei saa, aga kui edasi mitu päeva lihtsalt määrib, siis tunduvad lekkekindlad püksid parema lahendusena. Knixteeni lekkekindlate pükstega on päevade ajal väga loomulik tunne, nii et neid julgen ma soovitada kahe käega.

Kahjuks ei saa ma öelda sama Viljakusmonitor.ee tootevaliku soodsaimate (15 €) lekkekindlate aluspükste kohta.

BNB aluspükste plussiks on küll tagakülje pikk lekkekindel osa, mis võimaldab päevade ajal magada rahulikult selili või lamada muretult hambaarsti toolis, aga need püksid sahisevad kergelt. Need teevad samasugust häält nagu tegid laste madratsikaitselindad. Teised seda sahinat ilmselt ei kuule, sest pikad püksid vähendavad ja summutavad seda, kuid mina kuulen seda, kui neid jalga tõmban, ainult nende väel kõnnin või nendega magan, mistõttu tekitavad need tunde, et mul on lekkekindlad püksid jalas…

Ma küll kannan neid aluspükse, aga peamiselt siis, kui teised on pesus, sest erinevalt Knixteeni pükstest pole need õmblusvabad (nende mudel on üleüldse veidi vanaemalikum), need pole jalas sama mugavad ja need ei kaitse sama hästi (v.a selili asendis, siis on need paremad), sest lekkekindlat osa ääristab puuvillane õmblus ja kui vedelik sinnani jõuab, siis see imbub sujuvalt ääre sisse ja liigub sealt edasi aluspükste välimisele küljele. Kodus ei ole seda juhtunud, aga matkale neid uuesti jalga ei paneks ja ainult nendele päevade ajal ka ei loodaks.

Ma ei ütle, et need püksid halvad on, aga ma ei saa neid sama soojalt soovitada kui Knixteeni boksereid (või tavalise lõikega aluspükse). Magada on nendega iseenesest hea, sest nende lekkekindel osa on eest võrdlemisi pikk ja tagant ulatub lõpuni välja, kuid teised meeldivad ikkagi rohkem. Eelistused on muidugi erinevad, mistõttu on kindlasti naisi, kellele meeldivad puuvillased BNB püksid rohkem kui nailoni ja lycra segust Knixteeni omad. Kellele istub puuvillane aluspesu paremini, siis BNB valikus on igati loomuliku välimusega sportlik mudel, mille puhul ei saa arugi, et tagumikul jooksvad õmblused ääristavad lekkekindlat osa – need mulle täitsa meeldivad.

Juhin tähelepanu sellele, et vaatamata välisele värvierinevusele on BNB pükste sisemine lekkekindel osa endiselt valget värvi, aga neid ei tohi valgendada ega üle 40-kraadises vees pesta (valget värvi mudelil on mõlemad lubatud).

Kui veel BNB ja Knixteeni sarnasusest ja erinevusest rääkida, siis mõlema puhul sobib suurustabeli järgi mulle XL suurus. XL!!! See on ju extra large ja mul pole ühtegi paari pükse, mis oleksid extra large… Ma ei kahtle, et mul on suur tagumik, aga ma venitan veel isegi mõned M suuruses püksid jalga, mistõttu võtsid esimesed XL suuruses riideesemed natuke sõnatuks. Mitte ainult minu, vaid ka Silveri, kes vaatas, et radika peal kuivab köögirätik, aga tegelikult olid need mu Knixteeni ööpüksid…

Ühesõnaga, tahtsin jõuda selleni, et BNB puhul on XL suurus mulle täitsa paras (viimati oli mu puusaümbermõõt 105 cm, nüüd pigem veel suurem), kuid Knixteeni püksid on hästi õhukesest, pehmest ja venivast materjalist ning nende XL venis jalas kiiresti välja, nii et juurde varusin numbri võrra väiksemad aluspüksid. Kes kõigub Knixteeni puhul kahe suuruse vahel, siis valige pigem väiksem.

Muide, lekkekindlad püksid ei pea üldse olema ei bokserid ega mingid vanaemakad…

Kahjuks pole tegu minu tagumikuga, vaid ka see pilt on Viljakusmonitori kodulehelt laenatud. Pildil on Thinxi stringid, mis imavad endasse sama palju vedelikku kui pool tampooni, mistõttu annavad need tampoonile või menstruaalanumale arvestatava lisakaitse. Minule kõlab see küll kui õudusunenägu, sest stringid on minu jaoks sama ebamugavad kui tampoon, aga kellegi jaoks päästavad need kindlasti päeva(d).

Ma olen siin keskendunud põhiliselt päevadele, aga lekkekindlad aluspüksid tulevad kasuks ka nõrkade vaagnalihaste, suurema vooluse, küünlaid kaasava ravikuuri ja muu sarnase puhul, kus muidu oleks vaja pesukaitset. Väga head on need ka menstruatsiooni eel, kui tahaks igaks juhuks juba midagi kasutama hakata, sest tead, et iga kell võib veritsus alata.

Mul on kahju, et ma enda jaoks need püksid alles nüüd avastan, need oleksid mu elu juba ammu mugavamaks ja vähem piinlikuks teinud. Ma ei ole ikkagi ainult hambaarsti toolis lekkinud, vaid ka bussis, rongis, autos, kinos, koolis, poes jne.

Kui Neljandal ükskord menstruatsioon algab (appi, see võib juba 4-5 aasta pärast juhtuda), siis päris kindlasti varun talle hunniku lekkekindlaid aluspükse, et tema ei peaks kunagi sedasi vereplekkidega maadlema. Muide, Knixteen (nagu nimest võib oletada) ongi mõeldud teismelistele, aga laia suurusvaliku tõttu sobivad need ka täiskasvanutele ja on sealjuures soodsamad kui täiskasvanutele mõeldud mudelid.

Olgugi et ma olin eespool kohati veidi kriitiline, pean ütlema, et mul on viimased 5-6 menstruatsioon möödunud tänu lekkekindlatele pükstele (ja menstruaalanumale) 100% lekkevabalt. Loodetavasti on see enamuse jaoks normaalsus, aga ma olen ikka veel rõõmus, kui näen hommikuti valget lina…

Kes tunneb, et talle kuluksid samuti lekkekindlad aluspüksid ära, siis Viljakusmonitoris on need koodiga kuussidrunit kuu lõpuni 15% soodsamad.

Kellel on samuti mõni piinlik lekkimislugu kirja panna, siis laske tulla, et ma ei tunneks end ainsa veristajana…

*Hambaarsti juurde ei läinud ma enam kunagi tagasi ka seetõttu, et eelnevalt mainitud 70 euro asemel oli arve hoopis 190 eurot ja seda peamiselt tolle ülesehitustöö pärast, mis tehti minuga arutamata lihtsalt katsetuse pärast. Vähemalt püsib see katsetus endiselt suus, läheb vist juba seitsmes aasta…

PS! Postitus on sündinud koostöös Viljakusmonitoriga, kes saatis mulle nii OrganiCupi kui ka lekkekindlad aluspüksid, mis mõlemad on parandanud mu elukvaliteeti. Mul oli esmaspäeval menstruaado menstruatsiooni teine päev ja ma tõstsin nende ajal autost veljed maha, lasin istmed alla, tõstsin veljed tagasi, tassisin keldrist rehvid ka autosse ja sõitsin otse Rakverre. Ma isegi ei mõelnud sellele, et mul on päevad, veel vähem sain ma sellest aru. Varem oleksin aga rehvide tassimise ajal seda kohe tundnud… Mul vist ei olegi enam mestruaadot, olukord on kõvasti paranenud ja ma ei ole teinud muud kui läinud sidemete pealt anuma peale üle…

PPS! Anumast rääkides, siis kuu lõpuni on Organicup.com lehel kaks mentruaalanumat ühe hinnaga (koodiga aug20) ja kui ma ei eksi, siis saatmine on tasuta.

Kas peale mu venna on veel kedagi, kes ei tea, mis mul pildil käes on? Kui tema me Dysonit nägi, siis sellel polnud ühtegi otsikut küljes ning ta küsis, kas see on föön… Õnneks ei ole, sest see oleks üks ebamugavalt kobakas föön. Tolmuimejana on see aga mugavalt väike ja uskumatult võimas.

Aitäh, kes te kõik mulle Dysoni mõtte pähe panite! Olen tänulik ka Airvitaminile, et nad mulle vastamata jätsid, kui soovisin osta V11 Absolute Pro koostöö korras 469 € eest, sest viisaka äraütlemise järel oleksin selle nende e-poest 649 € eest ostnud, kuid ootamise järel avastasin, et sama masin oli Euronicsis kampaaniahinnaga 580 € ning ostsin selle sealt. Muide, ma kirja lõpus veel palusin, et kui ettepanek neid ei kõneta, siis nad annaks sellest teada, et ma ei jääks asjatult ootama. Õnneks ei jäänudki, hoidsime ootamisega 69 eurot kokku, nii et asjatu see polnud, aga ikkagi, vähe jäi puudu, et oleksin solvunult hoopis Boschi ostnud…

Ma usun, et peaaegu samas hinnaklassis Bosch poleks ka üldse halb valik olnud, kuid imemisvõimsuselt on Dyson V11 Absolute Pro siiski teistest üle (välja arvatud Absolute Extra mudelist, mis ilmselt tõmbab juba ka vaipkatte sisse) ja see sai määravaks.

Seadsime küll algselt enda eelarveks ca 400 eurot, aga kui olime nõus juba 469 € eest V10 Animali ostma, siis sealt 580 euroni polnud enam pikk maa minna ja kuna me oleme siiani kõige odavamaid tolmuimejaid ostnud, siis seekord lubasime endale kõige kallimate hulgast ühe soodsaima ja parima variandi. Tegelikult ka, leidsin e-poodidest isegi üle 800 euro maksvaid akutolmuimejaid, mille andmetest ei lugenud ma välja ühtegi sellist omadust, mis oleks olnud parem kui Dysonil. Nende kõrval tundus 580 eurot V11 Absolute Pro eest isegi hea hind, aga väike see raha muidugi pole, Silveri 17 aastat vana Nissangi ei maksa nii palju…Tahaksin öelda, et tegin just nalja, aga vist ei teinud.

Igatahes, meie esiku pikakarvaline vaip pole mitu aastat nii kohev olnud, ja see, mis sealt välja tuli…Huuh! Korteri ukse ees on pikakarvalise vaiba peal omakorda porivaip, mille külge jäävad kassikarvad nii kõvasti kinni, et vana tolmuimejaga tuli vaipa 100 korda ühtepidi ja teistpidi hõõruda, et karvad läheksid kokku palliks ja kaoksid lõpuks tolmuimejasse. Dysoniga käisin ainult korra vaibast üle ja see oli sama puhas kui ostes. Ma võiksin tuua veel ja veel näiteid, aga ma arvan, et porivaiba omast piisab, et anda edasi kahe tolmuimeja erinevus.

Olgu, meie vana oli üks odavamaid tolmuimejaid üldse, see pole ehk hea võrdlus, aga Dyson tegi silmad ette ka vanemate vähe kallimale Kärcherile. Võtsin Dysoni maale kaasa, et seda emale demonstreerida ja seal selgus, et venna magamistoas olev 15 aastat vana vaipkate on tegelikult rohelist värvi… Nende tööstuslik tolmuimeja üritas selle peale vaikselt peitu pugeda – igavene looder, vahele jäi oma ülejala tehtud tööga. Päriselt, erinevus oli nii meeletu, et ema saatis mind juba järgmisel hommikul Rakvere Euronicsisse sama tolmuimeja järele. Pildil ongi tegelikult tema Dyson – kui ma mõtlesin, et meie uue tolmuimejaga saab olema auto puhastamine eriti mugav, siis ma ei kujutanud ette, et see saab olema nii mugav, et ma ei pea tolmuimejat isegi maale kaasa võtma, hehee.

Mugavuse koha pealt on ka vana tolmuimeja öö ja uus päev, viimase haaran ma seina pealt ning panen sinna pärast tagasi, aega võtab see 3 sekundit. Vana tolmuimeja koukisin tumba seest välja, sest mujale see ei mahtunud ja tumbasse mahtus ka vaid siis, kui teleskoopvars oli kokku lükatud. Tolmuimeja kätte saamiseks läks vaja kahte kätt, kolmas käsi pidi samal ajal tumba kaant lahti hoidma, sest rippuma jäädes oleks see hinged ära väänanud. Kui tolmuimeja oli käes, siis tuli teleskoopvart pikendada, juhe välja tõmmata, seda koristamise käigus kolm korda ringi tõsta ning siis uuesti kolme käega see kupatus tumbasse tagasi tõsta. Tunnistan, et sageli ma ei viitsinud iga väikese asja pärast tolmuimejat välja võtta, ja kui võtsin, siis ma ei viitsinud seda enam tagasi panna.

Tolmuimeja nähtaval kohal hoidmine on muidu üks hea trikk, mille tuttavalt õppisin – kui toad on segamini, siis esikus vedelev tolmuimeja jätab ootamatult ukse taha tulnud inimestele mulje, et koristamine on just pooleli…

Kuna tegu pole praegu koostööpostitusega, siis ma tolmuimejat põhjalikult tutvustada ja näidata ei viitsi, ütlengi lihtsalt, et väga hea masin on. Väikese miinusena tooksin välja vaid selle, et töötamiseks peab Dysonil kogu aeg nuppu all hoidma ja käsi väsib sellest lõpuks ära. Minu käed väsisid muidugi üleni ära ehk esimese pika koristamise järel lõi artriit alates randmetest kuni sõrmeotsteni korralikult välja, aga see on juba minu miinus…

Lõpetuseks tahaksin veidi Silveri üle ka rõõmustada, täpsemalt siis selle üle, et ta mul olemas on. Kui mehed oleksid tolmuimejad, siis tema oleks Dyson, sest ta koristab sama hästi. Mulle meeldib tema puhtusearmastus ja mulle meeldis tema siiras elevus uue tolmuimeja üle. Viimati oli ta koristusvahendist sama vaimustuses, kui ostsin Vileda Spray mopi, mis maksis äkki 20 eurot. Jah, nii lihtne ongi teda õnnelikuks teha! Ma ei pea mitte koristama, vaid varuma koju asju, mis muudavad koristamise tema jaoks mugavamaks. Viimase koduskäigu ajal kasutaski ta hommikuinimesena võimalust ja tegi väikeste toa korralikult korda, kui mina samal ajal poole lõunani magasin… Ausalt, ma ei tea, millega ma ta ära olen võlunud, aga ma loodan, et labase huumoriga, sest sellega saan teda üha uuesti ja uuesti jalust rabada.

Laste sünnipäevad on need päevad, mil Silver üritab alati kodus olla, mõne üksiku erandiga on see ka õnnestunud. Või on siis ühe erandiga, sest rohkem mul neid meeles ei ole. Igatahes, seekord oli tulemas järgmine erand, kuna üle-eelmisel kolmapäeval planeeriti Silveri reedene tööpäev nii pikaks, et viimasele laevale ei oleks ta jõudnud. (Sorri, nii vana teema juba, aga ma kirjutasin pool postitust 10 päeva tagasi valmis, nii et lähen sellega ikka lõpuni.) Laupäeva hommikul oleks olnud juba üsna mõttetu 9 tundi koju sõita, et siis pühapäeval sama kaua tagasi reisida. Seda enam, et nädala alguses oli Silveril 38-tunnine tööpäev, targem oleks olnud nädalavahetus maha magada, mitte oma unevõlga veel rohkem suurendada.

Ma olin tegelikult päris pettunud, et asjad sellise pöörde võtsid… Ütlesin algusest peale, et öine lisatöö teises brigaadis on enda tapmine, tema jaoks oli see aga väljakutse. Väljakutse, millest sai peamine põhjus, miks ta poleks üheks ööks koju sõitnud… Muul ajal poleks ta sellise nädala järel üldse kojusõidule mõelnud, samuti poleks ta ka kõige kergema nädala järel tulnud koju ainult üheks ööks, aga lähenemas oli Neljanda sünnipäev, mis on lapse jaoks aasta kõige olulisem päev – kuidas sa jätad tulemata? Kuna kaheks ööks oleks ta tulnud ja piletidki olid sedasi ostetud, siis jäime lootma imele, et ta ikkagi jõuab reedel laevale.

Juhtuski ime – asfalditehas jäi neljapäeva hommikul rikke tõttu seisma ja mehed saadeti lõunast nädalavahetust pidama. See tähendab, et Silver tuli juba neljapäeval koju – universum andis meile isegi rohkem, kui me küsisime!

Ma ei öelnud lastele midagi, nendele oli see üllatus, kui Kolmas pool 12 õhtul issile ukse avas. Ta koputas vaid selleks, et lastele veidi tünga teha, me arvasime, et nad hakkavad pabistama, olen neid ikkagi kogu aeg hoiatanud, et ükskord tulevad naabrid lärmi pärast ukse taha. Tol õhtul vaatasid nad küll vaikselt telerit, aga nii hiline koputus oleks võinud siiski ehmatavalt mõjuda. Ei mõjunud, Kolmas läks ust avama sedasi, et ta isegi ei öelnud kellelegi, et koputust kuulis. Ühel hetkel hakkas lihtsalt üle korteri kostuma elevust täis “issi, issi tuli”, mille peale läksime mina, Teine ja Neljas ukse juurde. Viimased arvasid, et Kolmas teeb nalja, aga ei teinudki, nii et nad ütlesid ühest suust, et ongi issi. Vaid esimene ei liigutanud end: “Ja-jaa, issi tuli, usun ma usun seda…” Kui aru sai, et päriselt ka tuli, siis hakkas temalgi ukse juurde kiire.

Silverit ootas samuti üllatus, neljast lapsest oli saanud viis (Esimese sõber jäi meile ööseks) ja nurgas seisis uus tolmuimeja – Dyson! Ta katsetas selle samal õhtul ööl ära, naabrid õnneks ukse taha ei tulnud…

Järgmisel päeval ajasime kõik oma asju, Esimene läks sõbraga kinno, teised lapsed olid oma sõpradega õues, meie käisime Rakveres Neljandale kingitust ostmas ning õhtu poole käisime väiksematega Lehtses. Esimene oli sel ajal veel sõbraga Rakveres ja Teine lihtsalt ei viitsinud kaasa tulla. (Appi, kui suured nad on!) Hea, et ei viitsinud, sest peagi helistas kuller, kes ütles, et ta on kohe maja ees. “Ups, rehvid!” Me ei arvanud, et need sel päeval kohale jõuavad… Õnneks oli Teine kodus ja ta ajas selle asja korda – avas kullerile Voyageri luugi ning rehvid tõsteti autosse.

Lehtses avastasime, et ema oli lehmalaudas palju asju ümber teinud ja sinna tõelise kanala loonud. Me läksime pardipoegi otsima ega pannud tähele, et tige kukk ei olnud enam aedikus, vaid lahtiselt laudas. Neljas kõndis temast tuimalt mööda, mille peale kukk hetkeks tardus – sellist julgust ei osanud ta vist oodata. Kui Neljas tagasiteel temast uuesti möödus, siis algas paanika. “Emmmmeee… See on see kuuuukkkkk….” jooksis Neljas meie poole, kukk kannul. Ta on korra tema käest juba peksa saanud, kusjuures väga alatult, Neljas käis kanaaias kõhuli ja kuke jaoks polnud maaslamaja löömine mingi häbiäsi. Seekord jäi Neljas püsti ja jõudis minu selja taha. Ka Silver jäi minu selja taha otsima kohta, kuhu kuke eest ronida. Mina jäin tigeda linnuga tõtt vaatama ja iga kord, kui tema üritas mulle jalgadesse hüpata, andsin talle laksu vastu pead. Lõpuks andis ta alla ja kõndis minema. Pärast seda hakkas ka Silver mind kartma…

Silver oli kodus pühapäeva õhtupoolikuni ja kuigi me ei teinud tema kodusoleku ajal suurt midagi, oli meil väga idülliline nädalavahetus. Ilm oli suurepärane ja täitsa mõnus oli olla lihtsalt maal, kus linnud laulsid, kombain mürises põllul, basseinis oli jahutav vesi ja saunas kuum leil. Mõnus!

Tahtsin Silveri kodusolekust tegelikult pikemalt kirjutada, aga tuleb välja, et sellest polegi midagi pikalt kirjutada. Me lihtsalt olime ja nii oligi hea. Jõime koos hommikukohvi, istusime lastega laval, möllasime nendega basseinis, kuulasime autos kõvasti muusikat ja sõime sushit. Midagi enamat poleks osanud soovidagi.

Nädalavahetusel me otseselt Neljanda sünnipäeva ei pidanud, me küll tähistasime seda pereringis, aga tegime seda möödaminnes poest ostetud tordiga ja möödaminnes jagati talle kaks päeva ka kingitusi. Enda poolt andsime kingituse vahetult enne Silveri lahkumist ja laps hakkas õnnest lausa nutma. Tahate teada, mille talle kinkisime? Meigikohvri…

Ütleksin, et käbi on kännust väga kaugele kukkunud, aga võib-olla ei olegi see nii. Mulle meeldis ka lapsena daami mängida, tahtsin end meikida ja ema kleite ning kõrge kontsaga kingi kanda. Ja samal ajal möödusid mu päevad enamasti poiste seltskonnas püssimänge mängides, palli tagudes, liivahunnikusse autodele koopaid ehitades, rattaga kihutades ja nii edasi. Neljandal on praegu samamoodi, ta mukib end ära ja läheb siis poistega õue ratastega driftima, kodarate vahel papitükk, mis annab kondimootorile pläriseva hääle.

Neljanda õige sünnipäev oli tegelikult esmaspäeval, kuid nii kaua ei saanud Silver kodus olla, sest 1. septembril on tal rohkem vaba päeva vaja. Aga et õigel päeval ka midagi toimuks, tegin salatit, ostsin järgmise poetordi ja kutsusin külla Neljanda sõbranna, kes sündis temaga samal päeval.

Meil pikka pidu ei olnud, oligi vaid varajane õhtusöök, pärast mida läks üks laps väikelinna ja teine laps maale oma vanaema juurde. Selline sünnipäev… Nähes, milliseid ägedaid teemapidusid Britt oma lastele korraldab, hakkas mul enda lastest veidi kahju küll. Tulevikus pingutan ehk rohkem.

Neljas õnneks kurb ei olnud, vastupidi, ta oli kolm päeva järjest väga õnnelik. Eriti rõõmsaks muutus ta siis, kui küsisin, kas ta tahab, et värvin tal juuksed kirjuks. Loomulikult tahtis!

Juukseid värvisin juuksekriitidega, mitte mingi püsiva asjaga, aga ega need kriididki päris esimese pesuga maha tule. Esimeseks koolipäevaks ehk kulub maha…

Nii… Nüüd on mul sama tunne, nagu oli kevadel kirjandi kirjutamise ajal. Ma lihtsalt ei oska seda postitust kuidagi lõpetada… Midagi enamat lisada ei ole ja kokku pole ka midagi võtta, aga viimase pildiga lõpetades jääks asi kuidagi poolikuks… Mul ei jää muud üle, kui pean ütlema, et nüüd on lõpp.

Aa, üks pilt on veel…

Nüüd on lõpp…