Ma ei hakka heietama sellest, kuidas ma ei ole siia kaheksa kuud sattunud, vaid asun kohe asja kallale. Ma nimeliselt ega varjunimeliselt ei hakka välja tooma, aga meie väike murelaps on muutunud päris suureks murelapseks, ent abi otsimine on osutunud tõeliseks kadalipuks.

Lühidalt tehes, siis möödunud aasta lõpus hakkasin saama koolist tagasisidet selle kohta, kuidas lapse sõbrad mõjuvad talle halvasti ja kuidas ta on hakanud kambavaimus tunde häirima. Loetud kuudega eskaleerus asi sinnani, et lapsele määrati individuaalõpe (eraldati teistest alguses täielikult ja hiljem osades ainetes kuni kooliaasta lõpuni) ehk temast oli saanud klassi kõige hullem õpilane, kes tundides kaasa ei teinud ja teistel ka õppida ei lasknud. Kodus nägin ma samal ajal last, kes oli õnnetu, kurnatud ja ükskõikne nii hariduse kui tuleviku osas, sest tema plaan oli minna noorelt sõtta ja seal surma saada.

Koolis tegelesid lapsega klassijuhataja, psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ja nii edasi, aga sellest ei olnud erilist kasu. Vahepeal jäi isegi mulje, et mida rohkem last aidata ja suunata üritati, seda rohkem trotsi täis ta läks ning seda trotsi hakkasime nägema aina enam ka kodus. Üksikasjadesse laskumata võin öelda, et nii kooli kui ka meie mure lapse pärast oli ja on endiselt õigustatud, kuigi hetkel on kõige hullem möödas. Või on see alles sügisel tulemas…

Igatahes, üritasime siin saada kiiremas korras vaimse tervise abi. Perearst tegi Tartusse e-konsultatsiooni saatekirja lootusega, et nii saab kiiremini löögile, ent vastuseks tuli, et tegu on ealiste iseärasustega ja psühhiaatri juurde asja pole. Ei Tartusse, Tallinnasse ega Viljandisse saanud aega isegi vaimse tervise õe juurde, rääkimata psühhiaatrist. Aegu lihtsalt ei ole. Isegi tasulisi mitte. Digiregistratuuris vahepeal 200-euroseid aegu leidsin küll, aga mu käsi ei tõusnud seda summat maksma, nii et üritasime ikka kuidagi kuskile Tervisekassa kulul pääseda.

Mingi hetk sain Paidesse aja, ainult et kohale minnes saadeti meid sama targana koju tagasi, sest antud psühhiaater ei tegelenud lastega. See oli minu viga, ma võtsin digiregistratuuris lihtsalt ainsa psühhiaatri aja, mida otsingusüsteem valida lasi, sest lastepsühhiaatrit otsites ei tulnud ühtegi vaba aega ja minu jaoks olid ühed psühhiaatrid kõik, aga võta näpust, ei ole nii. See selleks, võtsin eesmärgiks küsida uus saatekiri kliinilise psühholoogi juurde, sest sinna oli aegu saada. Ei olnud küll kirjas, et tegu oleks laste kliinilise psühholoogiga, aga kodulehel oli tema teenuste all olemas lapsevanemate ja teismeliste omavaheliste suhteprobleemide lahendamine, nii et mina lugesin selle noortega tegelemiseks.

Kuna meie perearsti juurde on raske saada, siis alguses tegeles lapsega asendusarst, kuni perearst soovis meie juhtumit endale vaatamata sellele, et tema juurde on kahenädalased järjekorrad, seega kiiresti ei liikunud ükski asi, isegi mitte saatekirja saamine. Viimase soovi peale võttis minuga ühendust ka tervisekeskuse psühholoog, kes ärritunult küsis, miks me nõuame saatekirja, et nii need asjad ei käi, vaid me peame alustama Rajaleidjast. Samas kooli poolt oli meil info, et me peame käima spetsialistide juures ära, enne meid Rajaleidjas vastu ei võeta (mis on meie maakonnas õige info, mujal võib olla teisiti). Ühesõnaga, oli parajalt ootamist ja segadust ja erinevat infot ja erinevaid inimesi, kes asjaga tegelesid ning kohati oli seda kõike liiga palju. Vahepeal oli juba tunne, et lapsele vaimse tervise abi otsimine rikub ära minu vaimse tervise, aga õnneks tuli nüüd suvevaheaeg peale ja hetkel saame kõik vabamalt võtta.

Liigume nüüd selle juurde, miks ma seda postitust üldse kirjutan. See nädal jõudis kätte kauaoodatud päev, kus saime kliinilise psühholoogi juurde, kes ka tegelikult lastega ei tegele, kuid meid siiski välja ei saatnud. Selgitasin talle ära, miks tema juures oleme ning kuidas laps on oma tunnete ja enesekontrolliga hädas, kuid tema keskendus vaid sellele, et laps ei allu õpetajatele ehk talle ei meeldi kool. “Sa oled haruldane, just selline inimene, kes hakkab süsteemile vastu, sinusuguseid ongi rohkem vaja,” olid psühholoogi sõnad lapsele. Oodake, see on alles algus. Ta küsis lapselt, mis on tema lemmiktund ning kuuldes, et kehaline kasvatus, soovitas meile Audentese erakooli ja avaldas lootust, et seal on ehk õpilaskodu ka. Mingil põhjusel ma ei usu, et Audentese erakoolis käivad probleemsed õppimisest keelduvad lapsed, kelle lemmiktund on kehaline seetõttu, et kõiki teisi tunde vihkavad nad veel rohkem. Ilmselt ei usu seda ka psühholoog, sest pikemalt ta sellele ettepanekule ei keskendunud. Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb, sest järgmine soovitus ei kõlanud kuidagi paremini.

“Lõpeta kuidagi see seitsmes klass ära, pärast seda saad Rajaleidja kaudu minna täiskasvanute gümnaasiumisse kaheksandasse klassi, kus pead koolis käima ainult kaks päeva nädalas.” Sellele järgnes veel pikk jutt teemal, kui tore on täiskasvanute gümnaasium, kuidas õpetajad on seal teistsuguse suhtumisega, kui lihtne seal käia on ja nii edasi. Sinna sekka kõlas lause, kuidas laps on pärast põhikooli lõpetamist vaba, samas tõi ta välja, et koolikohustus tahetakse tõsta 18. eluaastani (mis on viga, sest tema meelest on III kooliastme laps piisavalt tark enda valikuid ise tegema), nii et me päris täpselt sellest vabaduse mõttest aru ei saanudki. Mingi hetk jõudis ta oma jutuga välja ka selleni, et äkki saab lapsest isegi keevitaja, aga igatahes jõuab temasugune laps elus kaugele ja muudab süsteemi. Ma ei tea nüüd, kas ta muudab tulevikus maailma oma üheksa klassi haridusega või keevitaja kutsetunnistusega, aga igatahes korralikku haridust lapsel vaja pole…

Kui ma julgesin öelda, et mulle see mõte ei meeldi, sest ma olen näinud täiskasvanute gümnaasiumi kaheksandikke, õpimotivatsioonist nende puhul rääkida ei saa ja isegi kui saaks, siis kahe koolipäevaga nädalas häid tulemusi ei saavuta. Selle peale tõstis psühholoog minu peale häält ja küsis, kumb on minu jaoks olulisem, kas tulemused või lapse vaimne tervis. Ilmselgelt olin ma tema juures seetõttu, et mulle on oluline lapse vaimne tervis, aga sellist abi ei osanud ma oodata.

Minnes pealkirjas oleva lause juurde, siis ma tõin talle näiteid olukordadest, kus laps on jõudnud ärritudes mingit sorti afektiseisundisse, millest välja tulles ei mäleta tema olukorda sellisena nagu kogesid seda teised tema ümber. Üheks selliseks näiteks oli olukord, kus laps pidi tulema vaheajal vanaema juurest koju, et minna ortodondi juurde, aga tema tahtis maal olla, mistõttu ta keeldus minemast “pedetondi” juurde ja käitus meie kõigiga äärmiselt inetult. Pärast ta öeldud asju loomulikult ei mäletanud. Mida tegi psühholoog selle näite peale? Küsis lapselt, kas talle meeldib vanaema juures rohkem kui kodus ning jaatava vastuse peale vaatas mulle otsa: “Kas tal ei oleks võimalik vanaema juurde elama minna?”

Kokkuvõttes jäi seis selline, et psühholoogi arvates pole probleemid mitte lapsel, vaid kõigil tema ümber, ent psühhiaatri juurde peame ikka minema, et laps saaks Rajaleidja kaudu minna täiskasvanute gümnaasiumisse kaheksandasse klassi. Vanaema juurest küll pikk maa käia, aga õnneks ainult kaks päeva nädalas peab selle tee ette võtma…

Nali naljaks, ma pean ütlema, et tegelikult oli sellest visiidist kasu, sest autosse istudes oli lapse esimene emotsioon: “Kas see psühholoog tõesti arvab, et ma tahan ainult üheksa aastat koolis käia?!” Mul oli seda väga kergendav kuulda ja ma olin uhke, et lapsel on rohkem kainet meelt kui psühholoogil. Sealt edasi astusime sammu teineteisele lähemale ja olime kuuldud soovituste osas 100% ühel lainel, nii et meil oli, mille üle koos imestada ja mille üle lõõpida. Kui tema sai pärast käia ja öelda kõigile, et ta on haruldane ja temasugust peab hoidma (psühholoogi sõnad), siis mina saan edaspidi öelda koolist tuleva tagasiside peale, et pole minu asi – nimelt soovitas psühholoog end mitte lasta häirida õpetajate kõnedest ja kirjadest, kuna kodus on laps minu probleem ja koolis kooli probleem. Lihtne.

Ka selle visiidi teises pooles hakkas laps oma iseloomu näitama: ta haigutas kogu aeg suure suuga, vaatas lihtsalt lakke, ei vastanud küsimustele või vastas küsimuste kordamise peale häält tõstes ning avaldas mitme ettepaneku kohta arvamust sõnadega “mõttetu pask”. Esimest korda ei kutsunud ma teda korrale, sest esiteks ma tahtsin, et psühholoog saaks natukese osa sellest lapsest, kellega peavad õpetajad koolis maid jagama ning teiseks oleks ma tahtnud ise samamoodi käituda, nii et ma mõistsin ta ärritunud olekut. Mul on tõesti hea meel, et mu trotsliku lapse kesta sees on tegelikult päris mõistlik noor inimene, sest vastasel juhul oleksid võinud psühholoogi sõnad ja soovitused probleemi ainult süvendada.

Õnneks on mul siia kõrvale tuua kohe välja ka positiivne kogemus Jõhvi Corrigo tervisekeskuse vaimse tervise õega, kes mõistis muret, oskas küsida õigeid küsimusi ja anda rahustavaid vastuseid ning suunas lapse edasi psühhiaatri juurde, nii et lõpuks ma tunnen, et abi on meie poole teel.

PS. Laps jääb ikka meiega, sest vanaema ei ole nõus teda endale võtma.

Aastaid tagasi pakkusin Silverile korduvalt välja, et võiksime koos pornot vaadata, nagu tujutekitajana või nii. Tema aga vedu ei võtnud ja mina mõtlesin iga kord, et ta on ikka üks imelik mees, ei taha oma naisega pornot vaadata. Tuleb välja, et hoopis mina olen imelik naine, et sellise teineteise reetmise ettepaneku üldse lauale käisin – kes nii teeb?!

Kui üks seksikaid poolpaljaid pilte postitav suunamudija (ilusad pildid on muidu, aga antud kontekstis on see pisut vastuoluline) jagas Instagramis, kuidas talle ei meeldi näha filmides alasti naisi ja kuidas ta tunneb end petetuna, kui ta mees neid näeb, siis ma ei olnud eriti üllatunud, sest tema puhul enam ei üllatagi miski. Küll aga üllatas mind küsitlusele vastanud naiste protsent, kes tunnevad end samamoodi häirituna, kui nende mehed filmides alasti naisi näevad. Ma loodan, et nad tõesti on vaid häiritud, mitte ei tunne end petetuna, sest see tähendaks, et maailmas on palju mehi, kes lähevad naisega käsikäes kinno ja pärast peavad palju vaeva nägema, et ekraanil nähtud rindade pärast andeks saada…

Ausalt, ma ei naera selle üle. Olgu, võib-olla natukese, kuid samal ajal ma kujutan ette, kuidas see lihtsalt on nii ja kuidas see ei allu loogilisele mõtlemisele. Kui Silver on mind mu unenäos petnud, siis mind pole väga aidanud teadmine, et see oli kõigest uni. Või noh, pigem ei ole see teda aidanud, sest ta on pidanud terve päeva mind kätel kandma, et seda heastada. Veidi küll liialdasin praegu, aga point on selles, et unenäo emotsioon on terveks päevaks minu sisse jäänud, kuigi olen aru saanud, kui irratsionaalne see on. See emotsioon on pannud mind rohkem Silveri lähedust otsima, et sellest lohutust leida ja tema on pidanud mulle seda lohutust pakkuma, kuigi oma unenäos püüdis ta kõigest kala.

See selleks, ma ei tulnud siia selliseid kiiksusid lahkama, pigem enda üle naerma, sest too teistpidine äärmus tuletas mulle meelde ühe õhtu, mil ma sain Silveri nii kaugele, et ta oli nõus mind petma minuga pornot vaatama. See oli mõned aastad tagasi, kui me veel suviti Soomes olime ja kanalite loetelus oli kolm sellist, mis näitasid ainult täiskasvanutele mõeldud filme. Kui lapsed olid teises toas magama jäänud, siis panime esimese täiskasvanute kanali käima ja voilà, saime vaadata, kuidas mees mängis vibraatoriga naise tagumikus. See ei erutanud kumbagi meist, pigem vastupidi, nii et läksin kiiremas korras edasi järgmisele kanalile: ekraanile ilmusid lumivalge kondine mees ja keemiliste lokkidega ülekaaluline vanaema, mis osutus esimeseks õudukaks, mille peale tõmbas ka Silver teki üle silmade. Valisin sekundiga mingi suvalise kanali ja taastusime hetke nähtud vaatepildist, aga alla siiski veel ei andnud, sest viimane täiskasvanute kanal oli paljulubav – filmi pealkiri vihjas kolmekale ja see on miski, mis on erineval kujul me mõlema fantaasiast läbi käinud, nii et üks meist oleks pidanud õnnelikuks saama. Paraku tähendas tolles filmis kolmekas seda, et koerapoosis olid naine, mees ja mees. Jah, just sellises järjekorras… Ilmselgelt läks ka see kanal ruttu kinni ja õhku jäi küsimus, mis pagan see veel oli.

Ei pea vist mainima, et kui meil enne isegi oli mingi tuju, siis pärast nähtud kanaleid kadus viimnegi soov ise midagi teha. Ja neid kanaleid üldse kunagi uuesti avada. Mitte et me poleks kunagi pärast seda pornot vaadanud, oleme ikka, enamasti lihtsalt erinevatel aegadel ja vastavatel saitidel endale sobivas stiilis.

See oli nüüd küll kõige veidram asi, millest üle pika aja siia kirjutama tulla, aga teeme nii, et see on parem kui mitte midagi. Kui oskaksin, siis lisaksin siia lõppu küsitluse, et saaksite ühe nupuvajutusega jagada, kumba äärmusesse kuulute või kas jääte kuskile “tunnen end petetuna, sest mees nägi telerist paljaid rindu” ja “vabalt vaatan koos mehega pornot” vahele, aga ma ei oska, nii et äkki viitsite kommenteerida, kuhu poole te sellel skaalal kaldute.

Pealkirjal ei ole postitusega mingit seost, kirjutasin selle ainult seetõttu, et mul tuleb asjade ära sõnumine hästi välja…

Viimati kiitsin Silverile meie autosid, nii praeguseid kui mineviku omasid, ja ütlesin, et tegelikult ei ole meil millegi üle kurta, sest ükski auto pole meid kunagi tee äärde jätnud. Oh jah, arvake ära, kes täna Voyagerile puksiiri järele kutsus…

Kui tahate teada, mis autoga juhtus, siis olen teiega samas paadis. Hetkel pole mul aimugi, mis asi otsad andis, aga mulle tundus, et see oli miski elektrisüsteemis. Selle üle väga ei imestaks ka, sest väikesed elektrivead on temaga terve aja kaasas käinud. Viimasel ajal on vead sagenenud ja süvenenud ning homseks (kuupäeva järgi tänaseks) oligi autoelektriku juurde aeg pandud, Voyager jõudis sinna nüüd lihtsalt varem kohale.

Tänane lugu meenutas mulle juba ligi aasta vana ära sõnumist, millest kirjutasin ka postituse, ainult et ma ei avaldanud seda. Nüüd avaldan.

06.09.2021

Lugesin eile hommikul Ebapärlikarbi postitust tema esimesest kokkupõrkest, mille lõpus ta küsis lugejatelt, kas nad on ka liiklusõnnetusi põhjustanud. Mõtlesin vastata, et ei ole, aga jätsin kirjutamise pooleli, sest kartsin ära sõnuda. Piisas ka mõtlemisest, sest mõni tund hiljem tagurdasin Rakveres vastu tänavavalgustusposti… Post oli pärast sobivas suunas viltu, aga ma eeldan, et see oli juba enne sedasi, kuna auto kahjustused on sellised:

Kui oleksin posti pikali sõitnud, siis see oleks kukkunud auto peale, kelle pärast ma postile üldse otsa tagurdasingi. Kaudselt siis, sest otseselt juhtus ikkagi minul, aga ma oleksin tagurdanud teises suunas, postist kenasti mööda, kui too teine auto ei oleks sissesõiduteed kinni parkinud…

Tegu oli kitsa majaesisega, kus tegelikult tavaliselt ei pargita, aga ehitustööde pärast muud võimalust ei olnud. Juba maja ette sõites möödusin postist väga lähedalt ning selle ja maja vahele parkimiseks pidin edasi-tagasi manööverdama, sest polnud lihtsalt nii palju ruumi, et oleksin saanud end ühe keeramisega paika sättida. Ma veel mõtlesin, et õnneks välja sõites saan teises suunas tagurdada ja post ette ei jää, aga jah, läks teisiti. Kuna väljasõidutee oli kinni, siis pidin tagurdama samas suunas, kust tulin, et siis mööda kõnniteed edasi liikuda ja veidi eemalt madalatelt äärekividelt alla sõita. Paraku tolle teise masina uks oli pärani lahti, mis vähendas minu tagurdamisruumi veelgi, nii et jäin peeglist seda ust vaatama ja unustasin posti sootuks. Ma muidugi ei näinud ka seda, ei ühest ega teisest peeglist, sest see lihtsalt oli autole nii lähedal ja täpselt keskel. Uks oli ka lähedal ja tänu sellele jõudsin enne posti vastu tagurdamist pidurit vajutada, aga auto jättis seisma ikkagi post, mitte minu jalg.

Voyageri vaadates on see väike kõks küll tühiasi, aga mind see siiski morjerndas, sest ma pean end üldiselt päris heaks manööverdajaks, aga head manööverdajad ei tagurda vastu posti. Silver õnneks lohutas mind jutuga, et ta tagurdas hiljuti tööautoga vastu puud. Kui tema, kes on enda manööverdamisoskustega kogenud veokijuhte sõnatuks võtnud, tagurdab väikese mersu kastikaga sirgelt puusse, siis võib tõesti öelda, et ka headel manööverdajatel juhtub. Silveril juhtus küll seetõttu, et puu liikus ootamatult auto taha ja autol tagurdamishoiatus ei töötanud, et puu oleks saanud ise eest ära minna – puhas halbade juhuste kokkulangevus, hehe. Selles kokkupõrkes jäid samuti mõlemad osapooled terveks, ainult Silveri ego sai haiget, nagu minu omagi…

Minu egol oli mõned nädalad tagasi ka väga valus. See oli siis, kui Soomest tagasi tulime ja keset vihmasadu asju tuppa tassisime. Meil on trepikoja ees kolm trepiastet, alumist parandati kevadel seguga ja sellest on siiani jäänud tugilaud astme ette. See lauajupp oli märg ja libe ning ma astusin trepile ainult päkaga sedasi, et toetusin peamiselt lauajupile ja mu jalg libises sealt maha, samal ajal oli teine jalg juba õhus järgmist astet võtmas… Ma olin järgmisel hetkel kolme trepiastme peal konkreetselt kõhuli, isegi käsi ei jõudnud ette panna, sest mul oli ühes käes kassipuur kahe kassiga, teises toidukraami täis autokülmik. Kassid said veidi raputada, ei midagi hullu, ma jäin samuti terveks, kuid eneseuhkus kukkus küll end marraskile ja seda teist korda sel suvel. Esimesel korral tahtsin koera flexi rihma pikkust vähendada ehk sirutasin käe välja, lukustasin rihma, tõmbasin käes enda poole, lasin rihma lahti ja hakkasin tegevust kordama, aga just siis, kui mul oli käsi välja sirutatud ja rihm lukustatud, tegi Dingo äkilise tõmbe ja ma olin sekundiga paksu tolmuga kaetud kruusateel kõhuli, põsk vastu maad, käsi endiselt välja sirutatud… Tookord ei saanud ainult ego haiget, olin päriselt ka marraskil.

Tagasi tänases päevas…

Heh, Dingo on jõudnud vahepeal mu egole veel korduvalt haiget teha. Ma ei ole näinud alevi vahel olukordi, kus mõni koer oleks oma peremehe kõhuli tõmmanud, aga minu koer on seda vaatepilti teistele mitu korda pakkunud. Ei, ta ei ole rihma otsas tirija (enamasti), ta on lihtsalt väga kiire ja tugev, nii et kui miski ta aktiveerib ja mina samal ajal pahas asendis olen, siis … mats ja maaühendus. Tahaksin öelda, et seda pole tegelikult ammu juhtunud, aga ma ei julge, muidu olen homme jälle kõhuli.

Mida te viimati ära sõnusite või kuidas ego haiget sai?