See postitus pidi tulema kohe pärast esimest “mis toimpsi” ehk siis… Okoo, juba 2 nädalat tagasi?! Ma arvasin, et mingi 5 päeva on alles möödas. Umbes sellise tempoga aeg praegu lähebki ja sedasi on isegi kergem Härrast lahus olla, sest tunne on selline nagu ta oleks selle nädala alguses ära läinud, aga tegelikult on ta juba 11 päeva ära olnud. Mingi 14 päeva veel, mis see siis ära ei ole!

Ma tegelikult loen päevi rohkem talvepuhkuseni, mis võiks alata (tuginedes eelmistele hooaegadele) novembri lõpus või detsembri alguses, hiljemalt 90 päeva pärast. Härra talvepuhkus on minu puhkus ka, või siis ongi rohkem minu puhkus, sest tema räägib kogu aeg, et tööl on kergem olla kui lastega kodus, nii et tema tuleb siis oma kergelt töölt raske koduse isa elu peale ning minu elu muutub poole kergemaks.

Siis ma loen veel aega meie Pariisi reisini, milleni on jäänud ainult 6 kuud ja 1 päev! Lennupiletid, majutus Pariisi külaliskorteris ja Disneylandi majakeses on ostetud ning nende eest 166 € juurde makstud. Autorendi asja veel mõtleme. Auto rendime kindlasti, aga võib-olla alles kolmandal päeval, kui Pariisist eemale sõidame. Siis on seda kindlasti vaja, sest majutuskoha ja Disneylandi vahel puudub transport ning me tahame lähiümbrust ka uurida.

Kuna eelmise reisiteema peale kommenteerisid paljud, et kergem, lihtsam ja mugavam on metrooronge kasutada, siis kaalume ka seda varianti, aga jah… Me oleme nii autoinimesed, et me ei saa isegi Tallinna ühistranspordiliiklusest aru ja siis vaatame Pariisi metroo kaarti ja mõtleme, et see on nagu sipelgapesa evakueerimise plaan.Meid hirmutab Pariisis autoga liiklemisest palju rohkem mõte lastega metrooga reisimisest. Just see, et äkki eksime ära, läheme vale metroorongi peale, ei saa üldse aru, kus oleme ja kuhu minema peame ning siis virisevad käe otsas neli väsinud ja tüdinud last, kelle pärast pingul närvid lähevad hoopis krussi. Autoga tundub ikka lihtsam ja mugavam, metrooga sõidaks pigem elamuse mõttes.

Kusjuures rahalises mõttes ei oleks vist vahet, sest vaatasin, et Pariisis veedetud aja jooksul kuluks metroopiletidele 100+ eurot, aga 7 päeva autorent on odavam kui 4 päeva oma. Ma uurisin hetkel maad väga pealiskaudselt, aga näiteks Enterprise autorendi puhul oleks 7 päeva 497 € ja 4 päeva 616 €. Alguses arvasin, et tegin midagi valesti, aga kontrollisin üle ja nii ongi. Sixt autorendi puhul on hinnad vastavalt 776 € ja 796 €, seal on hinna sees juba igasugused lisakindlustused, et omavastutus oleks null. Mõlemal juhul on hinna sees ka turvatoolid. Oletame, et parkimistasude ja kütuse näol lisandub juurde 200 €, sellisel juhul läheks nädalane lisakindlustustega autorent maksma ümmarguselt 1000 €. Metroo ja autorendi kombinatsiooni puhul oleksid metroopiletid 100+ eurot ning parkimise ja kütuse tasud kokku ehk poole soodsamad, nii et ikka läheks kõik ümmarguselt 1000 € maksma.

Kui rahaliselt vahet ei ole, siis eelistame autot. Ainult metrooga oleks muidugi kõige soodsam, lausa umbes 750 € soodsam, aga me ööbimiskoht eeldab oma transpordivahendi olemasolu ja me oleme ka seda meelt, et pikad päevad väikeste lastega mööduvad palju mugavamalt ja stressivabamalt liigeldes autoga punktist A punkti B, C, D, E, F ja G. Ööbimiskohad, mis oleks võimaldanud ühistranspordiga liiklemist ja samal ajal ka kuuekesi peretoas või ühendatud uksega magamistubades ööbida, oleks jälle läinud nii palju kallimaks, et autorendi pealt kokku hoitud summa kulunuks hotelli peale. Ega meil palju valikuvariante ei olnudki, sest esiteks välistasime kohe eraldi hotellitubades magamise ja teiseks käis kõik läbi reisibüroo ja nemad pakkusid ainult oma koostööpartnerite majutusvõimalusi.

Kusjuures kinkekaarti realiseerides soovitas reisibüroo esindaja meil hoopis perega rannapuhkusele minna, sest lapsed olevad Disneylandi jaoks liiga väikesed ja Pariisis pole neil kindlasti huvitav. Me siiski riskime, sest Disneyland tundub põnevam kui hotelli bassein ja Pariis on kindlasti huvitavam kui liivarand ja kõrvetav päike. Me Härraga pole absoluutselt rannapuhkuse inimesed. Ühe korra oleme nädala Sharm el Sheikhis olnud ja selle aja sees jõudsime randa ainult ühel päeval ning see oli üks jube igav päev. Palju põnevam oli hullumeelselt kihutava taksojuhiga linnast välja sõita, näidata oma dokumente relvastatud valvele, kes hoidsid vaeseid külaelanikke turismipiirkonnast eemal ja jõuda päris külakesse, kus olid ainult naised ja lapsed, kus elati põhimõtteliselt onnides, mille müüride taga laiutasid mähkmehunnikud, kus maapinda katsid kitsepabulad, kus lapsed piirasid meid ümber ja nõudsid raha ning kus saime kaamlite seljas väikese tiiru teha. See tiir ei läinud suurt midagi maksma, aga kui taksojuht oli meid linna tagasi viinud, siis tema esialgu välja öeldud hind kolmekordistus, sest esiteks kehtis hind ainult ühe kohta ja teiseks lisandus jootraha. Algajate reisisellidena me pikema vaidlemiseta selle summa välja käisime, aga me ei kurvastanud hiljem, et meil sedasi nahk üle kõrvade tõmmati, sest kujutasime ette, kuidas taksojuhi perekond on saadud summa üle tohutult õnnelik.

Nüüd tagantjärele oleme mõelnud, et me olime ikka ühe taksojuhti suhtes uskumatult usaldavad. Me lihtsalt istusime autosse ja ütlesime, et tahaksime kaamlitega sõita ja tema ütles hinna ning juba kihutasimegi kurvilisel teel 160-ga kaugele linnast välja. Sama hästi oleks ta võinud viia meid halbade kavatsustega hoopis mujale… Aga õnneks seda ei juhtunud ja täna me enam nii usaldavad ei oleks.

Kuna see ei ole praegu reisipostitus, siis lähen tagasi või edasi muude teemade juurde ning räägin, kuidas Esimene oma esimese märkuse sai. Esmaspäeval oli neil kehalise tund ja andsin lapsele lisaks koolikotile kaasa trennikoti ja kilekoti, milles olid botased, sest need ei mahtunud mujale ära. Ma rõhutasin talle ainult seda, et seljakoti külge seotud kilekotis on botased ja tema loogika sai aru, et tal on kaasas ainult botased ning kehalises ütles ta õpetajale, et tal pole dresse. Ta isegi ei vaadanud garderoobi jäetud seljakoti sisse, et mis seal küll olla võiks, kuigi see polnud esimene kord, kus ta selle kehalise jaoks kaasa võttis. Kuidas saab olla nii udupea?! Ma olen ka udupea, aga ma ikka ei oska laskuda laste tasemele ja ette näha selliseid olukordi.

Lisaks märkusele e-koolis oli laps märgitud puudujaks, kuigi ta oli tunnis olemas ning tegi staadionil paar ringi. Mulle mõjus igatahes punane märkus e-koolis ikka päris halvavalt. Esimesel oli ükskõik, aga mina tundsin end paha lapsena, kes sai noomida ja seda veel tegelikult ilmaasjata, sest dressid olid täitsa olemas.

Aga muidu on nii tore vaadata aknast, kuidas Esimene kooli läheb või koolist tuleb, ta on hoobilt kohe kaks korda suurem ja asjalikum poiss. Ühe korra ta ei tulnud kohe pärast tunde koju ja kui ta umbes 1,5 tundi hiljem tuppa astus, siis ta ähkis ja puhkis ning kui ma küsisin, kus ta oli, siis ta kokutas ja ütles, et eksis ära. 400 meetrit sirget teed koju ning ta eksis ära? No nii udupea ta ka ei ole! Lõpuks vuristas ette, kuidas tema tahtis tulla koju luba küsima, et kas ta võib sõbraga õues olla, aga sõber ütles, et pole vaja ja sedasi mitu korda, aga tema hakkas juba muretsema, et mina kodus muretsen ja ütles oma sõbrale, et ta ikka ei saa õues olla, et ema kodus muretseb ja jooksis koju. Isegi, kui see oli osav vale, siis see oli armsam kui jutt eksimisest.

Mina sellel nädalal kooli ei jõudnud, sest emal on Räpinas sess ja lapsed endiselt haiged. Teine on tegelikult juba terve, oli ainult paar päeva tatine, aga Neljandal on juba kaks nädalat olnud paks nohu. Mitte selline nohu, et tal oleks paha olla ja nina oleks punaseks nuusatud, vaid selline, kus nohu konsistents on paks, aga nohu ise kerge, kuid lasteaeda ikka ei sobi ja hetkeseisuga ei lähe sinna ilmselt veel ka uuel nädalal. Mul ongi tegelikult juba mure, sest lapsel on kogu aeg nohu, ainult augustikuus ei olnud, aga muidu oli teistel suvekuudel ja kevadel ja talvel… Sedasi ei saagi ta üldse lasteaias käia.

Ma nohu pärast ei muretse, sest see ei põhjusta lapsel mingeid vaevusi, õhk käib läbi, LOR arsti juures oli kõik korras, põletikunäitajad on alati korras olnud, allergiatest oli korras, nii et selle nohuga eriti midagi muud teha ei olegi, kui lihtsalt välja nuusata. Perearst soovitas anda Zyrtecit, aga minu jaoks on see ikkagi nii kange ravim, et ma ei taha anda seda lapsele erilise põhjuseta kuust kuusse. Nohu see ju ära ei võta, ainult alandab turset. Mure tuleb hoopis sellest, et ma ei saa nohust last lasteaeda viia, kuigi ta pole haige lapse nägu ega tegu ja mul oleks nii väga vaja, et ta käiks lasteaias.

Lasteaias just üks ema ütles, et tema lastel pole kunagi olnud külmetushaigust. Ma olen neid lapsi näinud õhukese särgi väel lasteaeda minemas isegi siis, kui lumi on maas ja ka tol päeval olin mina jopega, sest õues oli ainult 8 kraadi sooja, aga tema oli koos lastega suveriietes. Ilmselt selles nende edu saladus ongi ja pean hakkama ka lapsi rohkem karastama. Iseenesest on mul ka vedanud, sest lapsed on kõike väga kergelt põdenud, ei mingeid punaseid ninaaluseid, kõrvapõletikke, antibiootikume ega haiglaravisid. Üks aasta tegelikult oli nii õnnetu, et kõik poisid said antibiootikume, aga see oli erandlik aasta. Nii et nad põevad kergelt, aga teevad seda sageli, mis ei ole üldse tore.

Aga üks tore uudis on küll, nimelt sai Milli endale kaaslase. Selle kaaslasega on selline lugu, et ta võideti kuskil laadal õnneloosis ja kuna temaga polnud midagi peale hakata, siis ähvardas teda jõulude veetmine praena. Kui seda lugu kuulsin, siis mul hakkas mõte liikuma, kuigi meil ei olnud plaanis Lotte asemel uut jänest võtta, veel vähem isast. Siiski saatsin ühel hetkel küülikukasvatajast tädile pilte ja kuna tema arvas, et küülikus on kindlasti Flandriat ning meie Milli võiks emaks saamise järel rahulikumaks muutuda ja Härra isa ohkas ka, et Millil oleks ikka seltsilist vaja, siis saigi otsustatud, et too auhind veedab jõulud Härra vanemate juures, mitte kellegi kõhus. Juhtus ainult selline väike viga, et tolles seltsilises pole grammigi Flandriat ning Millile ei meeldi temast väiksemad mehed.Pätu (sellise nimega too jänes meile tuli) oli esmakohtumisel küll väga erutatud ja ronis Millile kohe pea peale ning kukkus kargutama, ainult et Milli jaoks käis see liiga kiiresti või talle lihtsalt ei istu suuseks, nii et tema jooksis sel õhtul Pätu eest ära. Järgmisel päeval nägi Pätu uuesti Millit ning ta ehmus päevavalguses nähtust sedasi ära, et hakkas hoopis ise Milli eest ära jooksma ja nii kestab see siiani. Pätu jookseb aegajalt Milli aias ringi, aga sõpru pole neist siiani saanud, samas päris vaenlased ka ei ole. Igaks juhuks elavad nad siiski eraldi, Pätu küülikuvillas ja Milli oma aias, kokku saavad ainult siis, kui neil saab silma peal hoida.

Kuna inimesed (peale Härra ema) endiselt Millile ei meeldi, siis mul on hea meel, et saime ise Pätu näol sõbra, kes tuleb juurde, kes laseb endale pai teha, kes on rahulikult süles ja nii edasi. Milli lööb ähvardavalt jalgadega vastu maad, kui tema poole üldse vaadata julgen, nii et meist ei saa ilmselt kunagi sõpru. Võib-olla peaks ta kuskil laadal auhinnaks panema…

Kui Härra kodus oli, siis me ei teinud ainult lastele kinopäeva, vaid endale ka ja see oli tõesti kinopäev, sest me vaatasime Coca-Cola Plazas kahte filmi ja sealt läksime spontaanselt edasi Viimsisse kolmandat vaatama. Me tegime selliseid kinopäevi enne lapsi, kus vaatasimegi jutti ära 2-3 filmi, nii et see oli ka mõnus nostalgialaks, tundsime end taas noorte, vabade ja vastarmunutena. Pärast lahusolekuid me olemegi esimestel päevadel nagu vastarmunud ja nii me ei suutnud kinos teineteisest käsi ja huuli eemal hoida, mis lõppes siis kiire “metsapeatusega” koduteel, mida pole samuti aastaid juhtunud. Ma ilmselt ei peaks seda blogis jagama, aga kui sellist päeva pole olnud viimased 8-9 aastat, siis see andis ikka korralikult argiellu särtsu juurde. Ma hetkeks isegi unustasin, et meil on kodus neli last ja rändasin tagasi aega, kus me seisime autoga Emajõe ääres ja amelesime tagaistmel nii, et pilt läks eest. Ei ole liialdus, päriselt läks mul pilt eest.

Aga kui rääkida filmidest, siis vaatasime ikka kerget meelelahutust nagu alati:

“Sõjakoerad” – Põhineb tõsielulistel sündmustel, kus on vähe märulit ja vähe komöödiat, aga palju põnevust. Härra ootas komöödiat nagu “Pohmakas”, nii et ta oli pisut pettunud, kuigi film meeldis, ta lihtsalt tahtis palju labast nalja, et meel saaks korralikult lahutatud ja tuulutatud. Mina ei oodanud midagi, nii et vaatasin suure huviga ja mulle väga meeldis.

“Pahad emmed” – Väga hea naistekas! Okei, meestekas ka, sest minu mehele meeldis rohkem kui “Sõjakoerad”. See on film, mida läheksin teist korda vaatama ja seda koos oma pahast emmest sõbrannaga.

“Mehaanik: Ületõusmine” – Kui peaosas on Jason Statham, siis see ütleb juba filmi kohta kõik. Hea romantiline märul!

Kinopäev ise algas halvasti, kui Härra ei pannud tähele, et sisestas mündid valesse automaati. Ega mina ka aru ei saanud, et oleme üldse vales parklas (kui olime, absoluutselt ei saanud asjadest aru), aga kui 8 € eest sai parkimisaega 24 tunni asemel alla 2 tunni, siis pidi midagi valesti olema. Oligi, vale automaat oli, õige oli mingi 30 meetrit eemal. Ajasime siis auto 30 meetrit tagasi ja kulutasime teise 8 €, nii et parkimine läks kokku 16 € maksma, kuigi just kokkuhoiu pärast valisime kino keldrikorrusele sõitmise asemel läheduses oleva Europark parkla. Viimsi kinos käimine on meid sedasi ära hellitanud, et me ei taha tegelikult enam üldse parkimise eest maksta, nii et 16 € parkimise eest tegi meele mõruks küll. Aga kuna filmid olid head ja kohviku koogid olid head, siis need kompenseerisid raisku läinud 8 eurot, seega lõpp hea, kõik hea.

Kuna ma enam ei mäletagi, millest kõigest tahtsin “mis toimpsi” teises osas kirjutada, siis sai selline positus, kus tegelikult suurt midagi ei toimugi.

Aga ilusat nädalavahetust teile ja loodan, et teil toimub enamat kui mul. Mul nimelt ei toimu nädalavahetusel midagi huvitavat, saab ainult rohkem magada.

 

Mallukas kirjutas päris mitu nädalat tagasi postituse “Kui palju raha peab olema, et last saada?”, mille peale kirjutasid mitmed blogijad oma lapsepõlvest. Ma ei hakka lahkama, kui palju peaks olema raha, et lubada endale lapsi või kes neid üldse saada tohib või ei tohi. Kõik on nii suhteline, et mingit ühest arvamust siin paraku olla ei saa. Ma kirjutan rohkem niisama oma lapsepõlvest.

Alustan sellest, et minu ema lapsepõlv oli üsna segane, mingil ajahetkel olid tema ja tema viis õde-venda mööda küla (ja lastekodusid) laiali jagatud. Õed-vennad jõudsid koju tagasi, minu ema jäigi küla peale. Lugedes kas või Malluka postituse alla jäetud kommentaare sellest, millised pered ei tohiks lapsi saada, siis nende normide põhjal ei oleks tohtinud ka mu ema kunagi sündida, aga mul on küll väga hea meel, et ta sündis. Kui ei oleks teda, siis ei oleks ka mind ega minu lapsi. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mu emale meeldib elada, mulle meeldib elada, mu lastele meeldib elada ja seetõttu usun, et ka nendele, kes ei peaks lapsi saama, meeldib elada ja nad elavadki nii nagu oskavad.

Tänu ema segasele lapsepõlvele oli mul tema poolt kaks vanaema, kellest üks oli tegelikult vereliselt minu vanatädi, aga ema kasuemana oli ta minu vanaema (milles ta oli maailma osavam) ja päris vanaema oli natukese vanaema (nii me teda kutsusime). Lisaks kahele vanaemale oli mul kaks vanaisa (ema päris isa ei ole ma kunagi näinud, koos temaga oleks olnud kolm), viis onu ja kolm tädi ning lugematu arv onu- ja tädilapsi. Tegelikult on nad kõik siiani olemas (peale maailma parima vanaema, maailma parima vanaisa, natukese vanaisa ja kahe onu), aga me oleme kaugeks jäänud, me ei suhtle enam. Lapsepõlves oli teisiti, minu ümber oli palju inimesi ja ma olin rikas.See beebi olen mina. Pildil on lisaks vanematele minu vanavanaisa, maailma parim vanaema, kaks ristiema kolmest (ristiisa olevat mul ka, aga teda ma ei ole näinud) ja maailma parim vanaisa. No vaadake, kui õnnelikuks ma neid kõiki teen!

Isa poolt oli mul ainult vanavanaisa, vanaema ja onu. Vanaema ja onu on endiselt olemas, vanavanaisa suri, kui olin viiene ning ma mäletan seda päeva hästi. Pärast seda (mitte samal päeval) kolisime õe ja vennaga tuppa, kus vanavanaisa suri ja ma tundsin lapsena palju kordi, kuidas keegi öösiti mu voodile istus. Kujutasin alati ette, et see on vanavanaisa ja sedasi see nähtus mulle sobis.

Kujutasin ette, kuidas kunagi istub sedasi näiteks Neljanda tütar minu isa süles… Oeh, pisarad…

See on pilt noorest vanavanaisast. Mul on tema kurvad silmad. Silmalaud veel päris nii palju silmi ei kata, aga palju puudu ei ole, eriti ühel silmal.

Kuigi mul oli lühikest aega vanavanaisa, keda kutsusime vanaisaks, olen alati tundnud puudust isapoolsest vanaisast. Ma oleksin väga tahtnud teda tunda, aga kahjuks lõpetas ta 45+ aastat tagasi enda elu koleda arusaamatuse pärast, kus pidas end teise inimese surmas süüdlaseks. Vähemalt üks versioon on selline. Sattusin ükskord bussis istuma kõrvuti vanema naisega, kellega läks jutt kuidagi Lehtse peale, mille järel ta tundis huvi, kas ma Soosalusid tean. Kuuldes, kui lähedalt ma neid tean, rääkis ta oma versiooni, kuidas just minu vanaisa ollagi sõitnud surnuks tema lähedase. Oli, kuidas oli, minul jäi vanaisa nägemata ja see on miski, millest on mul äärmiselt kahju.

Sellest mul nii kahju ei ole, et emapoolne lihane vanaisa jäi nägemata. Oleks küll huvitav teada, milline ta välimuselt oli ja kui palju temast on emas ja minus, aga nii palju, kui kuulnud olen, siis iseloomult ei olnud ta inimene, keda oleks olnud tore tunda. Maailma parim vanaisa see eest oli ja temast jään ma alati puudust tundma. Tema surmast on möödas 16 ja pool aastat ja ma ikka veel nutan, kui tema peale mõtlen. Ka praegu.

Minu vanemad lävisid tihedalt ka kõige kaugemate sugulastega, mis tähendab seda, et mu ümber oli veel rohkem inimesi, kui ainult vanavanemad, tädid-onud ja nende lapsed. Kahjuks ise ma ei jaksa ega oska isegi tädide ja onude tasemel sugulastega sidet hoida, rääkimata sugupuu viienda oksa seitsmenda haru sugulastest, kes elavad otsapidi Lätis. Aga ma olen õnnelik, et mu vanemad neid sidemeid hoidsid, tänu millele oli mul lapsepõlves veel rohkem oma inimesi, kellega seoses on palju toredaid mälestusi.

Inimsuhete poolest olin ma tohutult rikas! Elamistingimuste poolest mitte nii väga. Meil oli kodus külmas esikus kuivkäimla ja pesime end korra nädalas suitsusaunas, mida tuli eelnevalt 5 tundi kütta. Ma mäletan kuivkäimlast ainult seda, et ükskord oli mul kole kõhugripp, mõlemast otsast ajas korraga välja, peldik oli jääkülm ja seest härmas, iga kord, kui tõstsin augu kohalt tagumiku, et vahelduseks oksendada, siis vaatepilt ajas veel rohkem oksele. See on miski, mida ma enam ei kordaks, aga muidu kuivkäimlast koledaid mälestusi ei ole ja käin endiselt pelleris, kui sinna on lühem maa.

Samas vanaema juures ma viimastel aastatel enam peldikus väga käia ei tahtnud, sest tema kuivkäimla oli ikka selline peldik, et sisse astudes kartsin, et kukun koos peldikuga ümber, oli teine nii viltu vajunud. Eelistasin käia laudas pissil. Vanaema juures oligi ainult viltune kuivkäimla. Kui kodus oli vähemalt saun, siis seal ei olnud sedagi ja ainus võimalus end pesta oli köögis pisikeses kausis. Ja ma olin vanaema-vanaisa laps, nii et ma veetsin pool lapsepõlve nende juures sellistes tingimustes, seda ka siis, kui meie kodus olid olud juba kaasaegsemad.

Mõnikord sõitsin vanaema juurde varahommikul piimaautoga, mille juhiks oli lahe papi nimega Ott ja kaasas oli tal abiline Helgi. Nad olid (ja on ilmselt siiani) nii toredad inimesed, rõõmsad ja energilised, kuigi tööpäev algas neil viimastel öötundidel. Mul oli alati hea meel neid näha ja minu jaoks oli see suur elamus, kui sain piimaautos vanaema juurde sõita. Täpsemalt taolises piimaautos:

Vanaema juures olin alkohoolikust onu poolt täissuitsetatud toas, nägin laua alla joomist, pissisin öösiti (ja talvekülmade ajal) solgiämbrisse, et ma ei peaks minema majast eemale kuivkäimlasse, olin täis kirbuhammustusi. Olin tingimustes, mille peale täna ütleksin, et sellistes tingimustes ei peaks ükski laps olema. Mõnikord ütlengi ja siis mulle meenub, kuidas ma ise lapsena olin just sellistes tingimustes kõige õnnelikum, ma tahtsin seal olla, ma ei näinud neid olusid, ma nägin ainult oma vanaema ja vanaisa ning nemad olid mulle kõige tähtsamad. Kui keegi oleks selle minult ära võtnud, siis oleks mu lapsepõlv olnud palju vaesem. Nii et kes ütleb, mis on tegelikult rikkus ja mis vaesus ning millistes tingimustes ei tohiks lapsed elada.

Tühi kõht vast on vaesus, sellega ilmselt ei saa harjuda nii, et täis kõhust ei oska puudust tunda ja kõik tundub vaatamata kõhukorinale lill. See on muidugi teooria, praktikas ei ole ma kunagi nälga tundnud. Seda ka ei mäleta, et oleksin kunagi tundnud, et käin kaltsudes koolis, kuigi riided olid pärit enamasti sugulastelt, kaltsukast, turult. Kodus kandsin küll igasuguseid riideid, mille rõhk ei olnud välimusel, vaid teadmisel, et need riided võisid lootusetult mustaks saada või katki minna.21 aastat tagasi, kui ma esimesse klassi läksin. Nägin valgete pluuside ja mustade seelikute/pükste keskel päris kirev välja.

Kuigi vanematel kunagi rahapuudust ei ole olnud, siis nemad olid harjunud kasinate elamistingumustega, nii et nad ei kiirustanud majas suurte muudatuste tegemisega. Niigi olid tingimused juba kordades paremad, kui isa lapsepõlves – ruumi oli rohkem, valgust oli rohkem, sooja oli rohkem – mida veel vaja?! Oma tuba mul ei olnud ja toad olid talvehommikutel nii külmad, et välisseinte ääres oli põrandal paks kiht valget härmatist. Vesi, kanalisatsioon ja soe vannituba mingi aeg tulid, aga mul on siiski täitsa olemas kogemus ja mälestus ämbritega vee tuppa tassimisest, kausis pesemisest, solgivee õue viimisest, pliidi katlas sooja vee keetmisest, nõude pesemisest ühes kausis ja loputamisest teises kausis ja nii edasi.

See ei murdnud konti ega tekitanud tunnet, et oleme kuidagi kehvemad kui teised. Mul statistika puudub, aga kaldun üldse arvama, et 20 aastat tagasi oli maal veel paljudel samasugune elu, nii et me polnudki teistest kuidagi kehvemad. Nüüd on kuivkäimla ja solgiveeämber nii hirmsad asjad, et sellistesse tingimustesse laste sünnitamine on täielik kolmas Eesti, kuhu tuleks lennukilt kondoome visata.

Sekka üks pilt, mis mulle väga meeldib. Aeg on nii palju edasi läinud, mina olen suurem, tehnika on uuem, aga isa on siiani samasugune, vaid juuksed on lühemad.

Minu armas lapsepõlvekodu, mis peaks tänaseks 100 aastat vana olema ja mille ehitas minu vanavanavanaisa Mart, kus elas minu vanavanaisa Oskar ja vanaisa Karl ja nii edasi. Minu vend, pere teine laps, Mart sündis vanavanavanaisaga samal kuupäeval ja on välimuselt ehtne Soosalu. Meie teine laps Karli sündis vanaisa Karl`iga samal kuupäeval ja on neljast lapsest ainsana välimuselt ehtne Soosalu. Õe teine laps sündis vanavanaisa Oskariga samal kuupäeval ja oleks peaaegu tema järgi nime saanud, aga ei saanud. Mul on küll tunne, et seda mustrit järgides oleks pidanud saama. Võite kolm korda arvata, kas ta on oma pere kolmest lapsest ainsana ehtne Soosalu…

Talus kasvamine oli privileeg! Kui mõtlen lapsepõlvekodule, siis enamasti toimus tegevus ikkagi õues ja sealt on ka parimad mälestused pärit. Õues oli alati nii palju teha, oli palju tehnikat, mille otsas vaatamata vanemate keelule turnida, oli palju loomi, oli mets, kus puude otsas ronida ja onni ehitada, oli laudalakk, kus kevadest sügiseni magada. Mis siin headest või halbadest tingimustest rääkida, kui me ise kibelesime laudapealsele põhu sisse magama, hingasime sisse sõnnikuhaisu ja olime putukate poolt punnilisteks söödud. Tubane elu oli selle kõrval puhas luksus, millest me absoluutselt puudust ei tundnud.

Me ei maganud alati lakas, ühel aastal magas vend õues lageda taeva all vanas vedruvoodis, mida kasutati aastaid liivasõelumiseks. Teisel aastal magasin mina pärani ustega küünis kuni esimese lumeni ja sel ajal oli mul lemmikloomaks Talupäevadelt ostetud suur broiler (ostsin küll tibu, aga kasvas teine jõle suureks), kes magas minu kõrval ja ühe korra s*ttus mu padja täis. Aastaid enne toda broilerit oli mul lemmikloomaks minikukk Petka, kelle sain vanaema juurest ja kelle surmast kuulsin ka vanaema juures. See oli nii kurb uudis, et pugesin laua alla nutma ja tahtsin ise ka seal ära surra, sest ma olin kindel, et ma ei suuda ilma Petkata elada. Sama tundsin siis, kui mu Piuksu suri. Seda olen juba varem kirjutanud, kui rotirikas lapsepõlv mul oli.

Peos on mul vähemalt kolm rotipoega, aga pilt on aja jooksul nii palju tuhmunud, et neid enam hästi näha ei ole.

Lapsena meeldis mulle istuda küünis ja oodata. Kui piisavalt kaua ootasin, siis hakkas seal elu keema, kord jooksid hiired ringi, kord rotid. Ükskord jäin keset ootamist magama ja ärkasin selle peale, et hiir jooksis mul üle käe. Küün oli minu pelgupaik, kui olin kurb või vihane ning hiired ja rotid olid sõbrakesed, kes mu tuju alati paremaks tegid.

Selliseid rahustavaid sõpru oli mul tegelikult palju, kodus olid kuked, kanad, kassid, koerad, lehmad ja päris alguses ka küülikud ja sead, vanaema juures olid lisaks lambad. Mullikate karjamaal olid tossuseened, mida käisime vennaga otsimas ja tossama trampimas. Ka see oli väga rahustav tegevus.

Talus elamisega kaasnes muidugi ka selliseid asju, mis mulle tol ajal väga ei meeldinud. Nagu kartulite korjamine, kartulite idutamine, laudas abis olemine, tuulekaera korjamine, kivide korjamine, heina- ja põhutegu ja nii edasi. Kui ma olin traktori roolis, siis polnud heina- ja põhuteol väga vigagi, sama lugu kivide korjamisega, aga kuna sõitsime kordamööda, siis pidin vahepeal koormaid tegema või küünis heinapakke laduma või kultiveeritud põllul käru järel kõndima ja kive kärusse loopima, millega kaasnes näkku lendav muld. Tuulekaera korjamise ajal säras päike sageli lagipähe ja sedasi tunde kõndida põllul edasi-tagasi oli väga kurnav. Seda olen vist ennegi kirjutanud, et ma olen rohkem talveinimene, palavuses ma hästi ei funktsioneeri ja seetõttu ei meeldinud mulle ka tuulekaera korjamine või kõrge päikese all heinakoormate ladumine.

Naljakas mõelda, et kui minu isa oli väike, siis tehti heina käsitsi ja minu lapsepõlves oli see miski, millest mina midagi ei teadnud, sest me tegime pakiheina. Nüüd on minul lapsed, kes ei tea ega ilmselt saagi teadma midagi pakiheinast, sest seda enam ei tehta. Erandeid muidugi on, aga minu vanemad on oma tehnika juba mahagi müünud, nii et sealt enam heina- ega põhupakke ei tule, ainult suured rullid, mille tegemiseks on vaja kõigest ühte inimest traktori rooli. Varem oli 1 traktoris, 1-2 koormas, 1-3 viskasid hargiga pakke kärusse, 2-3 inimest ootasid küünis koormaid ja sageli võis need arvud üldse 2 või 3-ga korrutada, sest traktoreid oli põllul 2 ja siis ka oli veel ühel 2 käru järel.

Kambaga tuulekaera korjamine on samuti ajalugu, sest nüüd kasutavad nad taimekaitsevahendeid, kivide korjamine on ajalugu, sest nüüd on neil masin, mis on kaugelt efektiivsem kui 10 kivikorjajat käru taga. Nii et meie lapsed saavad talutöödest osa ainult traktori mugaval kõrvalistmel ja ka see on miski, mida minu ajal ei olnud. Ma sõitsin lapsena T-25 või T-40-ga, ei olnud mingit raadiot ega konditsioneeri ega kerget käiguvahetust, aga samas oli mul nii kahju, kui enne kaasaegsemate masinate tulekut T-40 maha müüdi. Mulle just meeldis selle pisike kabiin. Ja Põka… See oligi peamine masin, millega meie, lapsed, sõitsime. T-25 on hea laps, kellel on mitu nime, kelle jaoks Põka, kelle jaoks Pläta ja kelle jaoks Totu. Minu jaoks tundus see loogiline, sest käivitades tegi masin “põõõõõõõka-põõõõka-põõka-põka-põkk-põkk”, tühikäigul tegi “totu-totu-totu-totu” ja väljasuretades “pläta (paus) plätapläta (paus) plättplätt-pläta”. Oeh, mul tuli nüüd väike nostalgiahoog peale, kuulen praegu peas Põka hääli ja see toob naeratuse suule.

Ma mäletan, kuidas onu õpetas mind oma sapakaga sõitma, kui mul jalad ei ulatanud hästi pedaalidenigi, aga ma ei mäleta, kuidas mind õpetati traktoritega sõitma. Ilmselt tehti seda juba siis, kui jalad veel üldse pedaalideni ei ulatanud. Isa ütles, et tegelikult nad ei olegi kunagi õpetanud, aga ma seda hästi ei usu, sest Põka ja Russi käivitamised olid juba omaette ooperid – massid, käsigaasid, teatud käigukangi asendid… Keegi ikka pidi meile need selgeks tegema. Võib-olla onu, sest tal oli sageli rohkem viitsimist selliste asjadega tegelemiseks. Ma näiteks kartsin lapsena sõita traktoriga väikesest kallakust alla ja tavaliselt sõitis siis keegi teine põllule ja mina istusin rooli alles põllul, aga ükskord sundis onu mind kohe maja juures rooli, traktoril oli järel kaks käru, mis tegi asja minu jaoks veel hirmsamaks ja nii ma sunniviisiliselt keerasin teelt põllule ja samal ajal karjusin hirmust, aga kuna midagi ei juhtunudki, siis läks samal päeval hirm üle. Ma vist alles hiljuti kirjutasin sellest, aga topelt ei kärise.

Onuga seoses mäletan veel seda, kuidas mulle meeldis pärast tema tööpäeva (ta töötas ja töötab siiani mu vanemate talus) tema juurde ööseks minna, et seal vannis käia. Mõnikord käisime sedasi vennaga kahekesi. Mitte pesemise eesmärgil, vannis oli lihtsalt tore mängida. Ükskord ma mängisin sellist mängu, et hulpisin liikumatult kõhuli vees ja lugesin sekundeid, et kui kaua ma jõuan hinge kinni hoida ning onu tuli just sellel ajal mind kontrollima… Kui ma olen nüüd ise laste veemängude pärast korduvalt südamerabanduse saanud, siis mulle meenus see seik ja ma sain aru, miks onu paanikasse sattus ja minu nime röögatamise järel mind veest välja hakkas rabama. See ehmatus on ilmselt põhjus, miks ta näeb oma identsest kaksikvennast vanem välja.

Nüüd hakkab kõik juba hüplikuks minema, mälestused kerkivad esile läbisegi ja postitus kipub liiga pikaks venima. Tegelikult tahtsingi ju vaid öelda, et mul oli rikas lapsepõlv vaatamata sellele, vanaema juures sõid mind kirbud ja kodus olid põrandaliistud talvel härmas. Need ei olnud sellised kogemused, mis oleks mind tollal kuidagi seganud ja mida täna halva tundega meenutaksin. Ainus asi, millest ma lapsena puudust tundsin ja mida ebaõiglaseks pidasin, oli see, et meil ei olnud kodus Playstationit ja vanemad ei ostnud mulle käikudega ratast, aga vennale ostsid. Põhikooli lõpus ostsid lõpuks mulle ka ja veel ütlesid, et see on viimane ratas, mille nemad mulle ostavad, et hoidku ma seda hästi… Ja siis vend ja õde retsisid selle ära! (Nad on praegu ikka päris kindlasti mulle ühe ratta võlgu!)

Selle postituse kirjutamisega elasin nii palju oma minevikku sisse, et sain nii nutta kui ka naerda ja avastasin, et mul ei ole mitte ühtegi pilti, mis oleks tehtud vanaema ja vanaisa juures. Seda saab parandada, vanaema ja vanaisa küll enam ei ole, aga maja seisab veel oma koha peal… Veel annab parandada ka seda, et ma ei ole kuulnud lugusid isapoolsest vanaisast, nii et tuleb minna vanaemale ja vanaisa õele külla koos küsimata küsimustega. 

Nonii, sellest nädalast olemegi Esimesega koolilapsed ja mina juba mõtlen, et oleksin võinud ju veel 10 aastat oodata, siis oleksime saanud Esimesega koos 11.klassis käia ning tema oleks saanud mind aidata. Kusjuures ma käisin koolis vaid 5 ja pool tundi, sest minu esimesel koolipäeval oli Esimesel aktus ehk esmaspäev oli täielikult tema päev ja teisipäeval jõudsin kooli alles teise tunni keskel, sest viisin lapse kenasti kooli ning kuna mul on majanduses hinne olemas, siis viimasesse tundi ei pidanud minema.

Eile algasid matemaatika ja vene keele tasanduskursused, millest plaanisin osa võtta, aga kuhu ma ei jõudnud, sest Neljas on praegu tõbisena kodus. Nii et saingi kohal käia 5 ja pool tundi ning sellest piisas, et migreeni käes iiveldada. Peavalu sain tegelikult teises vene keele tunnis, sest mulle ei meenunud enam isegi see, kuidas osasid tähti suurena kirjutatakse, veel vähem sain ma aru, mis õpikus kirjas. Ei ole ma kunagi vene keelt hästi osanud ja kordagi pole pidanud neid väheseidki oskusi praktiseerima, nii et minu keeleoskus ongi “ja njee panimaaju” tasemel.

Koolis oli üks vahva seik, kus üks blogilugeja tuli tere ütlema ja blogi kiitma. Tundsin end päris staarina. Ta isegi teietas mind! Nagu ütlesin talle, siis ütlen ka kõigile teistele, et kui te loete mu blogi ja ma jagan teiega pilte oma tselluliidisest tagumikust, siis on meie vahel sinasõprus. Ma saan aru küll, et mu riietesse võiks mahtuda kaks peenikest tüdrukut, aga mind on siiski ainult üks, nii et ärge teietage mind.

Selle New Rustic koti võitsin Malluka blogis, kus osalesin loosis mõttega kasutada võidu korral kotti koolikotina, aga sellest sai nii suur lemmik, et ma ei raatsi seda koolis kulutada ja võtsin kasutusele päris koolikoti. Isegi Härrale see New Rustic kott väga meeldib, kuigi alguses naeris, et mis vanaema kaltsuvaibast tehtud kotti ma nüüd kannan. 

See pilt on tehtud 1. septembril, pärast minu aktust ja pikka päeva Tallinnas. Kuna Esimesel algas kool aktusega alles 5. septembril, siis tegime lastega veel viimase argipäevase kinopäeva. Sellega ongi nüüd nii raske harjuda, et Härra nädalasiseste vabade päevade juures ei saa me enam nii vabalt ringi sõita. Härra tegi siin juba kuu lõppu reisiplaane ja talle tuli vähemalt kaks korda meenutada, et ma ei saa, sest mul on kool ja kui mul ei ole, siis Esimesel ikka on.

Kinopäeval käisime vaatamas “Lemmikloomade salajast elu” ja kuigi treileri põhjal tundus, et sellest tuleb midagi väga head, siis kahjuks pidime pettuma. Multikas oli täis märulit, aga see jäi kuidagi igavaks, naljad olid igavad ja film venis, ka lapsed ei jaksanud seda vaadata ning hakkasid kõvasti enne lõppu nihelema ja kohti vahetama. Mõte iseenesest oli hea, aga teostus oli selline, et teist korda ei vaataks. Samas “Hotell Transilvaaniat” oleme vaadanud palju kordi ja iga kord on naljakas. Ootan multikat, mis selle ületaks!

Kuna Viimsis saab nädala sees kinopiletite eest paar tundi mängutoas aega veeta, siis kasutasime selle võimaluse ka ära. Viimasest korrast oligi möödas juba oma pool aastat. Tookord ei saanud Neljandat mingi nipiga ronimislinnakusse, aga seekord kadus ta ise sinna ja lasi kümneid kordi liumäest alla, mis oli varem tema jaoks liiga ekstreemne. Kohe näha, et vahepeal on kolmeseks saanud!

Üldse oli seekord lastega väga lihtne väljasõit. Kuigi film oli igav, siis vaadati see ikkagi vaikselt lõpuni (v.a nihelemine) ja mängutoas polnud neid pea üldse näha ega kuulda. Nemad ajasid oma asju ja meie jõime kohvi, sõime kooki ja täitsime tunnitabelit. Vahepeal käisid lapsed ka söömas ja siis läksid jälle oma teed.

Aga nüüd selle kõige tähtsama juurde – Esimene on juba neli päeva koolilaps olnud! Nii imelik tunne on olla koolilapse ema, see oleks nagu samm lähemal päris täiskasvanueale, kuigi vanuse poolest olen seda 10 aastat olnud.

Võib-olla näoilmest ei paista, aga laps oli täis rõõmu ja elevust ning vähemalt neljanda päeva lõpuks ei ole see kuskile kadunud. Oi, kuidas ma soovin, et tema õpihimu ja koolivaimustus jääksidki alles! Teisel päeval päras tunde õhkas ta kodus: “Ma ei suuda uskuda, et ma käin lõpuks koolis. Ma olen seda nii kaua oodanud!” Ja ta tõepoolest on seda juba mitu aastat oodanud. Erinevalt Teisest, kes läheb järgmisel aastal kooli ja kes räägib samuti paar aastat, et tema ei taha kooli minna, tema ei taha õppida ja kes leidis aktusel, et tegu on igava üritusega, millest tema küll järgmisel aastal osa ei võta ja igava kooliga, kus tema õppida ei taha. Nii et põnevaks läheb ilmselt alles aasta pärast.(Kaks viimast pilti on teinud Meelis Meilbaum)

Sellega olen muidu nõus, et Esimese aktus oli veidi igav üritus, sest lapsi oli palju ning pool aktusest kulus neile aabitsate ja lilleõite jagamise peale. Ma aktuse ajal kalkuleerisin rohkem seda, et järgmisel aastal tuleb taas aktus, siis aasta puhkust ja kaks aktust järjest, siis lausa kolm aastat puhkust, mille järel tuleb esimene lõpuaktus, siis järgmine lõpuaktus, siis vaba aasta, pärast mida tuleb kaks lõpuaktust samal aastal, sama lugu järgmisel aastal ja nii edasi. Ühesõnaga see oli nii keeruline, et tuli lausa paberile panna.

Mina ka ei suuda uskuda, et mul on juba koolilaps, ma ei ole seda üldse oodanud, aga ikka see aeg tuli. Minu väike suur poiss!

Pärast aktust läksime Härra vanemate juurde tähtsa päeva puhul torti sööma ja tegime seal tutika koolipoisiga perepildi. Pilt räägib ainult natuke vale loo, sest tegelikult oli kõige õnnelikum ikka Esimene ise, aga meiega pildile jääda ta ei viitsinud ja sellest tuli ka mossis olek.

Lisaks värskele koolipoisile on meil nüüd ka värske lasteaiatüdruk, kes on juba oma esimese haigusega kodus. Kahenädalase harjutusperioodi jooksul sai ta olla lasteaias vaid kolm tundi päevas, nii et pikka päeva ta veel olnud ei olegi ja seega võib edaspidi igasuguseid üllatusi tulla. Algus iseenesest oli paljulubav. Kaks päeva olin koos temaga, kaks päeva oli ta üksi ja jäi lasteaeda igasuguse nututa, sest esimesel nädalal oli ta liitrühmas koos Teisega ja hea vend võttis ta kenasti oma tiiva alla.

Teisel nädalal olid kõik lapsed oma rühmades ja Neljas jäi minust nuttes maha, sest venda enam ei olnud. Ta oli küll kiiresti rahunenud, aga kui ma talle järele läksin, siis kõnniti minust väga demonstratiivse solvunud olekuga mööda, ainult silmanurgast korraks vaadati minu poole. Aga õnneks on ta emmesse ja pikalt solvunud olla ei oska, nii et üsna pea tuli vägisi muie suule ja kõik oli taas korras. Järgmisel päeval nuttis vähem ja ülejärgmisel ei tulnud enam üldse nuttu, aga tuli hoopis haigus, nii et peagi algustame põhimõtteliselt uuesti nullist.

Kui nüüd saaks kodus mööbeldatud ja tehtud, siis läheks elu kohe poole kergemaks. Suured poisid küll magavad taas oma toas, aga see ei ole veel päris valmis, raamatud on kilekottides laua all ja ühte 2,2 meetrit kõrget riiulit alles värvin enda magamistoas. Pisemate toast tuleks nüüd üleliigne nari eest ära saada, aga ma hetkel isegi ei tea, kumb on üleliigne. Panipaigas valitseb täielik kaos, sest just sealt ma selle kõrge riiuli ära võtsin ja nii jäid 100 paari jalanõusid ja kaks riiulitäit ehituskraami oma kohata. Tegelikult on mul panipaigas ka suured plaanid ja see tähendab, et kodus valitseb veel mõnda aega kaos. Nii vähe ruumi ja nii palju oma kohata asju pole siin varem olnud, aga see on alles algus, sest oma suurte plaanide käigus pean panipaiga päris tühjaks tegema, mis tähendab, et kohata asju tuleb kõvasti juurde, aga lõpptulemusena peaks panipaik hakkama endasse mahutama oluliselt rohkem riideid ja jalanõusid ning just seda siin ongi vaja.