Nonii, sellest nädalast olemegi Esimesega koolilapsed ja mina juba mõtlen, et oleksin võinud ju veel 10 aastat oodata, siis oleksime saanud Esimesega koos 11.klassis käia ning tema oleks saanud mind aidata. Kusjuures ma käisin koolis vaid 5 ja pool tundi, sest minu esimesel koolipäeval oli Esimesel aktus ehk esmaspäev oli täielikult tema päev ja teisipäeval jõudsin kooli alles teise tunni keskel, sest viisin lapse kenasti kooli ning kuna mul on majanduses hinne olemas, siis viimasesse tundi ei pidanud minema.
Eile algasid matemaatika ja vene keele tasanduskursused, millest plaanisin osa võtta, aga kuhu ma ei jõudnud, sest Neljas on praegu tõbisena kodus. Nii et saingi kohal käia 5 ja pool tundi ning sellest piisas, et migreeni käes iiveldada. Peavalu sain tegelikult teises vene keele tunnis, sest mulle ei meenunud enam isegi see, kuidas osasid tähti suurena kirjutatakse, veel vähem sain ma aru, mis õpikus kirjas. Ei ole ma kunagi vene keelt hästi osanud ja kordagi pole pidanud neid väheseidki oskusi praktiseerima, nii et minu keeleoskus ongi “ja njee panimaaju” tasemel.
Koolis oli üks vahva seik, kus üks blogilugeja tuli tere ütlema ja blogi kiitma. Tundsin end päris staarina. Ta isegi teietas mind! Nagu ütlesin talle, siis ütlen ka kõigile teistele, et kui te loete mu blogi ja ma jagan teiega pilte oma tselluliidisest tagumikust, siis on meie vahel sinasõprus. Ma saan aru küll, et mu riietesse võiks mahtuda kaks peenikest tüdrukut, aga mind on siiski ainult üks, nii et ärge teietage mind.
Selle New Rustic koti võitsin Malluka blogis, kus osalesin loosis mõttega kasutada võidu korral kotti koolikotina, aga sellest sai nii suur lemmik, et ma ei raatsi seda koolis kulutada ja võtsin kasutusele päris koolikoti. Isegi Härrale see New Rustic kott väga meeldib, kuigi alguses naeris, et mis vanaema kaltsuvaibast tehtud kotti ma nüüd kannan.
See pilt on tehtud 1. septembril, pärast minu aktust ja pikka päeva Tallinnas. Kuna Esimesel algas kool aktusega alles 5. septembril, siis tegime lastega veel viimase argipäevase kinopäeva. Sellega ongi nüüd nii raske harjuda, et Härra nädalasiseste vabade päevade juures ei saa me enam nii vabalt ringi sõita. Härra tegi siin juba kuu lõppu reisiplaane ja talle tuli vähemalt kaks korda meenutada, et ma ei saa, sest mul on kool ja kui mul ei ole, siis Esimesel ikka on.
Kinopäeval käisime vaatamas “Lemmikloomade salajast elu” ja kuigi treileri põhjal tundus, et sellest tuleb midagi väga head, siis kahjuks pidime pettuma. Multikas oli täis märulit, aga see jäi kuidagi igavaks, naljad olid igavad ja film venis, ka lapsed ei jaksanud seda vaadata ning hakkasid kõvasti enne lõppu nihelema ja kohti vahetama. Mõte iseenesest oli hea, aga teostus oli selline, et teist korda ei vaataks. Samas “Hotell Transilvaaniat” oleme vaadanud palju kordi ja iga kord on naljakas. Ootan multikat, mis selle ületaks!
Kuna Viimsis saab nädala sees kinopiletite eest paar tundi mängutoas aega veeta, siis kasutasime selle võimaluse ka ära. Viimasest korrast oligi möödas juba oma pool aastat. Tookord ei saanud Neljandat mingi nipiga ronimislinnakusse, aga seekord kadus ta ise sinna ja lasi kümneid kordi liumäest alla, mis oli varem tema jaoks liiga ekstreemne. Kohe näha, et vahepeal on kolmeseks saanud!
Üldse oli seekord lastega väga lihtne väljasõit. Kuigi film oli igav, siis vaadati see ikkagi vaikselt lõpuni (v.a nihelemine) ja mängutoas polnud neid pea üldse näha ega kuulda. Nemad ajasid oma asju ja meie jõime kohvi, sõime kooki ja täitsime tunnitabelit. Vahepeal käisid lapsed ka söömas ja siis läksid jälle oma teed.
Aga nüüd selle kõige tähtsama juurde – Esimene on juba neli päeva koolilaps olnud! Nii imelik tunne on olla koolilapse ema, see oleks nagu samm lähemal päris täiskasvanueale, kuigi vanuse poolest olen seda 10 aastat olnud.
Võib-olla näoilmest ei paista, aga laps oli täis rõõmu ja elevust ning vähemalt neljanda päeva lõpuks ei ole see kuskile kadunud. Oi, kuidas ma soovin, et tema õpihimu ja koolivaimustus jääksidki alles! Teisel päeval päras tunde õhkas ta kodus: “Ma ei suuda uskuda, et ma käin lõpuks koolis. Ma olen seda nii kaua oodanud!” Ja ta tõepoolest on seda juba mitu aastat oodanud. Erinevalt Teisest, kes läheb järgmisel aastal kooli ja kes räägib samuti paar aastat, et tema ei taha kooli minna, tema ei taha õppida ja kes leidis aktusel, et tegu on igava üritusega, millest tema küll järgmisel aastal osa ei võta ja igava kooliga, kus tema õppida ei taha. Nii et põnevaks läheb ilmselt alles aasta pärast.(Kaks viimast pilti on teinud Meelis Meilbaum)
Sellega olen muidu nõus, et Esimese aktus oli veidi igav üritus, sest lapsi oli palju ning pool aktusest kulus neile aabitsate ja lilleõite jagamise peale. Ma aktuse ajal kalkuleerisin rohkem seda, et järgmisel aastal tuleb taas aktus, siis aasta puhkust ja kaks aktust järjest, siis lausa kolm aastat puhkust, mille järel tuleb esimene lõpuaktus, siis järgmine lõpuaktus, siis vaba aasta, pärast mida tuleb kaks lõpuaktust samal aastal, sama lugu järgmisel aastal ja nii edasi. Ühesõnaga see oli nii keeruline, et tuli lausa paberile panna.
Mina ka ei suuda uskuda, et mul on juba koolilaps, ma ei ole seda üldse oodanud, aga ikka see aeg tuli. Minu väike suur poiss!
Pärast aktust läksime Härra vanemate juurde tähtsa päeva puhul torti sööma ja tegime seal tutika koolipoisiga perepildi. Pilt räägib ainult natuke vale loo, sest tegelikult oli kõige õnnelikum ikka Esimene ise, aga meiega pildile jääda ta ei viitsinud ja sellest tuli ka mossis olek.
Lisaks värskele koolipoisile on meil nüüd ka värske lasteaiatüdruk, kes on juba oma esimese haigusega kodus. Kahenädalase harjutusperioodi jooksul sai ta olla lasteaias vaid kolm tundi päevas, nii et pikka päeva ta veel olnud ei olegi ja seega võib edaspidi igasuguseid üllatusi tulla. Algus iseenesest oli paljulubav. Kaks päeva olin koos temaga, kaks päeva oli ta üksi ja jäi lasteaeda igasuguse nututa, sest esimesel nädalal oli ta liitrühmas koos Teisega ja hea vend võttis ta kenasti oma tiiva alla.
Teisel nädalal olid kõik lapsed oma rühmades ja Neljas jäi minust nuttes maha, sest venda enam ei olnud. Ta oli küll kiiresti rahunenud, aga kui ma talle järele läksin, siis kõnniti minust väga demonstratiivse solvunud olekuga mööda, ainult silmanurgast korraks vaadati minu poole. Aga õnneks on ta emmesse ja pikalt solvunud olla ei oska, nii et üsna pea tuli vägisi muie suule ja kõik oli taas korras. Järgmisel päeval nuttis vähem ja ülejärgmisel ei tulnud enam üldse nuttu, aga tuli hoopis haigus, nii et peagi algustame põhimõtteliselt uuesti nullist.
Kui nüüd saaks kodus mööbeldatud ja tehtud, siis läheks elu kohe poole kergemaks. Suured poisid küll magavad taas oma toas, aga see ei ole veel päris valmis, raamatud on kilekottides laua all ja ühte 2,2 meetrit kõrget riiulit alles värvin enda magamistoas. Pisemate toast tuleks nüüd üleliigne nari eest ära saada, aga ma hetkel isegi ei tea, kumb on üleliigne. Panipaigas valitseb täielik kaos, sest just sealt ma selle kõrge riiuli ära võtsin ja nii jäid 100 paari jalanõusid ja kaks riiulitäit ehituskraami oma kohata. Tegelikult on mul panipaigas ka suured plaanid ja see tähendab, et kodus valitseb veel mõnda aega kaos. Nii vähe ruumi ja nii palju oma kohata asju pole siin varem olnud, aga see on alles algus, sest oma suurte plaanide käigus pean panipaiga päris tühjaks tegema, mis tähendab, et kohata asju tuleb kõvasti juurde, aga lõpptulemusena peaks panipaik hakkama endasse mahutama oluliselt rohkem riideid ja jalanõusid ning just seda siin ongi vaja.
Minu meelest on see ülilahe kui lapsel on õpihimu. Peaasi, et täiskasvanud seda kasvõi kogemata ära ei nulli. Näiteks “nüüd hakkas jälle see orjust pihta” stiilis kommentaaridega.
Ja sina, ma arvan, ei ole kooli mõttes üldse tuhm ega totu. Lihtsalt õppimisharjumuse tekkimine/tekitamine peale pikka pausi võtab aega. Tee pigem vähem korraga aga natuke ikka, ära mingit pausi sisse lase. Tee koduseid ülesandeid (või uuri oma õpikuid) kasvõi 20 minutit iga päev ja treeni aju…
Mina usun sinusse ja sellesse, et 3 aasta pärast on sul keskharidus käes.
Oh, juba on selliseid kommentaare tulnud küll, aga laps on nii pikkade juhtmetega, et ta pole nendest aru saanud. 😀
Aitäh minusse uskumise eest! Katsun mitte alt vedada. 🙂
Oleme sinuga ses suhtes samas seisus, et vanim laps alustas just koolis käimisega… ja tõesti – nii vana tunne on mul endal kohe kuidagi ega ma suuda ära imestada, et kas ma olen TÕESTI l
koolilapse ema 😀
Päris hull kalkuleerimine sul ikka kui neli last. Ma ei suuda isegi su postitust lugedes alati järge pidada, et milline laps kes kus mis mida tegi 🙂
😀
Selle 2,2 m riiuli sa kinnitad seina külge kuskilt riiuli ülemisest otsast, eks?
Loomulikult. Ka poole väiksemad on alati seina küljes kinni. 🙂
“Ma saan aru küll, et mu riietesse võiks mahtuda kaks peenikest tüdrukut, aga mind on siiski ainult üks, nii et ärge teietage mind.”
Ainult sina kirjutad nii 😀 Hoia lippu kõrgel.