Loodetavasti ei tule mul nüüd silm peast välja, et vana asja meenutan, aga kahjuks ei ole ma unustanud, kuidas kolm aastat tagasi tekkis minu abikaasa sissetulekust sõltumise postitusest ühiskondlik mure, kus erinevates blogides ja nende kommentaariumites arutleti otse või läbi lillede selle üle, kui valesti ma elan ja mõtlen, et olen hariduse ja töökogemuseta kodune ema ning sõltun ebamugavustundeta oma abikaasast. Ma ei ole unustanud ka toetust nendelt, kes mõistsid või vähemalt aktsepteerisid meie valikuid ega leidnud, et minu riskide analüüsimine on nende probleem – te ei kujuta ette, kui väga mul oli seda siis vaja!

Paraku jäid mind kummitama just need etteheitvad ja “murelikud” kommentaarid, mis on mitu aastat vahelduva eduga PMS-i ajal mu peas mänginud. Nüüd, kus ma pole enam kodune – ega isegi madalapalgaline – tahaksin nendele kommentaaridele sarkastiliselt vastata, aga ma tean, et ma ei tunneks end pärast paremini. Õnneks saab end paremini tunda Birgit, kes muretses tookord minu liiga mugava elu pärast, sest see on praegu viimane sõna, millega mu argipäeva kirjeldada. Heh, selle kirjutamise järel tegelikult isegi hakkas veidi kergem…

Igatahes, mul on meeles ka üks kommentaar, kus mulle üritati selgeks teha, et enda teenitud raha pangakontol nägemine on ikka hoopis teine asi ja küll ma oma esimesel palgapäeval kogen, kui hea tunne see on. Mul oli möödunud kuul esimene palgapäev ja ma veidi isegi ootasin mingit erilist tunnet, aga pean tõdema, et mul kaasnes sellega null emotsiooni. Minu jaoks oli see ikka lihtsalt number meie pere eelarves. Hea tunne oli siis, kui sain Maksu- ja Tolliametilt teate, et olen registreeritud töötamise registris ja hea tunne on hommikuti tehasesse sisse astuda, kuid raha, mis kanti minu ja Silveri ühiselt hallatavale pangakontole, mingit “vau, minu teenitud raha” momenti ei tekitanud.

Ma ei saa sinna midagi parata, aga mul ilmselgelt ei ole rahaga sellist suhet nagu paljudel teistel. Minu jaoks on see alati lihtsalt (mitte ajada segamini sõnaga “kergelt”) tulnud ja läinud ning olnud kõigest raha. Enda teenitud raha ka tuli ja läks, sest kui hakkasin enda pangakontolt paari arvet maksma, siis maksin juba kõik ära ja suurt midagi sinna alles ei jäänud. Mis seal ikka, kuu lõpus võtsin Silveri kontolt juurde… Jah, võtsin, mitte ei küsinud, palunud, nurunud ega muud sellist, sest see on meie ühine raha. Mul on kahju, kui selline väljaütlemine taas kedagi häirib, aga katsuge näha selles ka minu panust. Kes seda ei näe, siis muretsema te ei pea, Silver on näinud seda kõik need aastad ning see on see, mis loeb.

Kui teised on siin oma pead vaevanud, et mis küll saab, kui mul meest enam kõrval ei ole, siis meie jaoks on olnud murekoht pigem see, mis saab siis, kui mind enam Silveri kõrval ei ole. Tema jääb minuta keerulisemasse olukorda kui mina temata. Mu elu on küll kindlustatud, aga kodune inimene ei saa end kuuekohalise summa peale kindlustada, nii et minu surma või invaliidistumise korral ei saa Silveri elu olema majanduslikult muretu. Veel raskemasse olukorda jääks ta siis, kui tahaksin lahutust ning poolt meie ühisvarast, et mingi karvasega välismaale pageda, kust ma iial ei hakka talle elatist maksma. Antud variant tundub muidugi absurdne, aga mind on sellise ohu eest palju kordi hoiatatud, seega peaks ka Silver olema valmis võimaluseks, et ühel suvalisel päeval ei armasta ma enam ei teda ega lapsi. Ikka juhtub ju! Paraku ta ei ole selleks valmis, nii et temal on vaja mind rohkem kui minul teda. Seda siis elukorralduslikus mõttes, emotsionaalses mõttes vajame teineteist võrdselt ning kumbki meist ei hakka siin kellegi teisega kuskile põgenema.

Sellega, et ma tööle läksin, ei muutu me elukorralduses midagi, Silver jääb endiselt teedeehitajaks ja kodune elu on ka edaspidi aastas vähemalt poole ainult minu õlgadel. See ongi minu panus, milleta tema ei saaks teha tööd, mis talle meeldib ja sobib ning millega ta teenib nädalas rohkem kui mina kuuga. Kui ta kord jäädavalt kodumaale tagasi tuleb, siis ikka sama ameti peale ehk kaheksast viieni ma teda töötamas ei näe. Ma isegi ei oota seda temalt, sest meie elukorraldus on alati selline olnud ja minu jaoks on see loomulik. Samamoodi ei oota Silver minult rahalist panust (toredaks boonuseks peab seda küll), ent ta ootas, et ma leiaksin endale mingi tegevuse, mis ei laseks mul koduseinte vahel manduda. Ei, ta ei kartnud, et minuga pole varsti millestki rääkida ja ta peab endale uue naise otsima, nagu mulle kolm aastat tagasi ennustati… Ta kartis hoopis mu vaimse tervise pärast. Õigustatult, sest vaatamata sellele, et Silveri jaoks olen ma asendamatu, ei leidnud ma kodus enam piisavalt rakendust, et tunda end vajalikuna, aga just nii ma end tunda soovisin.

Nüüd olen ma nii korralikult rakendatud, et ma ei jõua ära oodata, millal Silver koduseks jääb, sest pärast füüsiliselt rasket tööpäeva ei ole mul jaksu teiseks tööpäevaks kodus. Kõige rohkem on kannatanud laste hinded, kuna ma ei hinga neile enam kuklasse, vaid lasen neil ise oma asjade eest vastutada. Pingeline trimestri lõpp paraku näitas, et nad siiski vajavad kuklassehingamist ja selles on Silver minust parem. Täpsustan siis, et ta pole mitte minust karmim, vaid kannatlikum ja järjepidevam.

Kaua me enam ootama ei pea, praeguste plaanide põhjal tuleb ta järgmise nädala lõpus koju ja enne maikuud ta tõenäoliselt kuskile ei lähe. Muide, isegi selle pika talvepuhkuse ajal saab olema tema sissetulek suurem, nii et kui me mõõdaks teineteise panust rahas, siis Silver võiks terve talve teleri ees õllet juua, aga ma tean, et selle asemel ootab mind töölt tulles korras kodu, jalutatud koer ja soe söök. Korra olen seda ühel reedel juba tunda saanud ja see oli väga mõnus lõpp töönädalale. Veidi harjumatu saab see küll olema, et enam ei ole me koos kodused, vaid mina tulen töölt õliste ja rakkus kätega ning mees ootab mind kodus pliidi ääres, käed puhtad ja pehmed. Huvitav, kas sellises olukorras häirib Birgitit ka Silveri mugav elu või tema saab mehena hoopis kiita, et ta kodu korras hoiab ja lastega tegeleb…

Meie elu hakkabki nüüd sedasi välja nägema, et mina töötan aasta läbi ja poole sellest ajast vean ka kodust vankrit üksi ning Silver töötab aastas veidi üle kuue kuu ja ülejäänud aja on kodune. Talvel saab mu argielu küll oluliselt kergem olema, aga kui teda ei ole… Siis olen töötav üksikema, kellel on Austraalia karjakoer, hehee. Viimane on oluline info, sest see koer on laps ja töö ühes ehk täpselt selline väljakutse, mille eest tõututvustuses hoiatatakse. Väljakutse kõrval on ta palju muud ka, nii et ma praegu ei kurda siin, vaid lihtsalt tõden fakti, et pärast tööd on ta minu lisatöö, trenn, hobi, teraapia ja nii edasi.

Karjakoer Dingost kirjutan ma ehk järgmisel kuul pikemalt (siis saab juba aasta päevast, mil ta meile tuli), praeguse postituse mõte on rohkem siiski see, et minu pärast on asjatult muretsetud. Või peaksin ütlema, et minu elu enda standarditega võrdlemine on olnud mõttetu ja on mõttetu ka edaspidi… Ma üldse ei kahtlegi, et ka mu töö on selline, mille peale mõni tahaks öelda, et hariduseta ma paremat ei leiakski. Kui mõtled nii, siis küsi esmalt endalt, kelle jaoks paremat. Kes tahab aga taas korrata, kuidas tema ei suudaks iial elada nii nagu mina, siis ärge nähke vaeva – keegi ju ei käsigi teil samamoodi elada. Elage nii, et surres ei ole teil midagi kahetseda. Ma ükspäev mõtlesin, et kui ma peaksin praegu surema, siis mul oleks kahju vaid sellest, et ma oma elu kauem elada ei saa. Ma ei kahetseks midagi ega tunneks, et midagi on tegemata jäänud. Järelikult elan ma õigesti.

Tere, keda pole ammu näinud!

Kes Instagramis ei ole, see võib arvata, et heitsin hinge, sest viimati kirjutasin kaks kuud tagasi, kui olin koroonas. Õnneks ei olnud ma sellele lähedal, põdesin pigem kergelt, aga kaks hapnikupuuduses veedetud päeva on küll veel nii hästi meeles, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.

Kõige rohkem läks õnneks sellega, et mu lähikontaktsed jäid terveks. Ma kaldun arvama, et proovipäeval ma olin pigem see, kes nakatus, mitte nakatas, sest kui mu üheksateistkümnest (!) lähikontaktsest keegi haigeks ei jäänud, siis tahan uskuda, et pooleldi vaktsineerituna ei levitanud ma haigust edasi. Samuti usun seda, et mu riskirühmas lähikontaktseid kaitses nende täielik vaktsineeritus. Päevi lugedes andiski mulle lootust teadmine, et mu 84-aastane vanaema on saanud kaks süsti, sest temaga oli mul lähim kontakt ja ma poleks seda üle elanud, kui ta oleks minu pärast lämbumissurma surnud. Meil on ikkagi kokkulepe, et ma kingin talle 100. sünnipäevaks paksu pildialbumi ja ma väga soovin, et mu vanaema selle albumi ära näeb.

Rääkides nüüd elust pärast koroonat, siis mu lõhna- ja maitsemeel taastusid väga kiiresti, aga kohvi ma enam juua ei suuda. Selle maitse on endiselt sama, kuid see lihtsalt ei meeldi mulle enam. Koos kohvijoomise harjumusega kadus ka vänge higihais, millega olin pikalt maadelnud. Jah, ma olen kaalunud varianti, et ma lihtsalt endiselt ei tunne hästi lõhnu, aga Silver nuusutas mu terve päeva seljas olnud pluusi ja kinnitas, et see ei haise. Lisaks tunnen ma väga hästi, kuidas laste trenniriided lõhnavad, nii et ma saan oma nina usaldada.

Kes pole minu olukorras olnud, see ei kujuta ettegi, milline elumuutus see on, kui lõunaks ei käi higihais üle pea. Ma olen aegade jooksul ära proovinud kõik kallimad antiperspirandid ja need on nahka ainult kuivatanud, mistõttu olen haisenud ja sügelenud… Minu jaoks on olnud kõik kodust eemal veedetud pikemad päevad ebamugavad, sest olen põdenud, et teised tunnevad mu higikat. Ma olen minema visanud hunniku riideid, sest need on jäänudki haisema. Ma ei ole raatsinud kanda oma ilusamaid riideid, kuna olen kartnud neid oma higiga rikkuda. Ma ei ole raatsinud endale ilusaid riideid isegi osta – 99% mu riietest ongi Paavli kaltsukast just sel põhjusel, et kahju oleks ära visata mitukümmend eurot maksnud pluusi, mida sain kanda ainult kolm korda. Ma ei taha nüüd öelda, et Paavlis on koledad riided, aga valik ei ole seal siiski päris selline nagu suuremates kaubamajades.

Ühesõnaga, elu higikotina oli ebamugav ja kurb, kuid nüüd käin ma tööl, kus higistan pea iga päev nagu jõusaalis, ent mu higi ei haise enam. Vähemalt mitte nii, et rikub riideid ja levib kaugele. Ma olen päris kindel, et mu higi haiseb vähem tänu sellele, et ma ei joo enam kohvi, aga see pole ainus asi, mille olen avastanud. Apteegis soovitati antiperspirandi asemel proovida Lavilini deodoranti ja see tõesti neutraliseerib ebameeldiva lõhna. See ei oleks varem kindlasti sama tõhus olnud, aga praegu päästab see mu tööpäevi küll, sest mu särgi küljes on päeva lõpuks vaid aimatav lõhn. Lisaks avastasin Sanytoli desinfitseerimisvahendi riietele, mis samuti päriselt eemaldab ebameeldivad lõhnad, mitte ainult ei luba seda teha. Tunnistan, et ma ei ole kummagi koostisosasid uurinud, sest ma ei taha teada, mis mürke need sisaldavad, tahan lihtsalt elada nii, et ma ei haise. Olgu see elu siis kasvõi lühem…

Kõige suurem muutus pärast koroonat ongi see, et käin nüüd tööl. Kõik, kes on aegade jooksul muretsenud, et Silver minust (või minu ülevalpidamisest) tüdineb ja ma ise hariduse ning töökogemuseta tööd ei leia, saavad nüüd rahulikumalt magada – Silver ei ole minust tüdinenud ja vaatamata põhiharidusele ning olematule töökogemusele ei olnud mul raske tööd leida. Võiksin isegi öelda, et töö leidis minu ja seda oodatust aasta varem ehk eriala omandamine jäi vahele ning õpin kõike töö käigus.

Plaanisingi tegelikult täna pikemalt oma tööst kirjutada, aga jätan selle järgmiseks korraks, sest mul on veel muid tegemisi ja reedest on nii suur unevõlg üleval, et tahaksin täna vara magama jõuda. Vähemalt teate nüüd, et olen elus ega haise enam ja ma luban, et järgmist postitust ei pea te kaks kuud ootama.

Tsau!

Olen seda postitust neli päeva kirjutanud, nii et ajalise poole pealt võib see kohati segane olla.

Kes jälgivad mind Instagramis, need on kursis, et ma olen Covid-19 positiivne. Nüüd on kursis ka need, kes ei jälgi, aga heietan siiski pikemalt, sest mul pole und. Olen kaks ja pool päeva voodis vedelenud ning suure osa ajast maganud, nii et vahelduseks on praegu mõnusalt selge olla. (Oligi ainult vahelduseks.) Mitte hea, aga selge. Nii võiks nüüd isolatsiooni lõpuni olla, siis ehk jõuan iga päev ühe postituse kirjutada (hahaha), midagi muud nagunii teha pole. Või noh, teha on küll, aga füüsiliselt millekski jaksu ei ole.

Alustan sellest, et ma olen saanud esimese vaktsiinisüsti kätte. Täpsemalt ikka õlga siis, nagu kõik teised. Mul oleksid mõlemad doosid käes, kui ma poleks juuni keskel kartma hakanud ja vaktsineerimisaja tühistanud. Ma niigi olin vaktsiini suhtes väga kõhklev ja kui nägin, et olin broneerinud endale aja 16.06 kell 18:06, siis mulle karjusid silma ainult 666 ja see tundus halb enne. Võib-olla oligi, aga millegi muu suhtes, sest eelmisel kuul jõudsin lõpuks vaktsineerima ja sellega ei kaasnenud ühtegi kõrvaltoimet peale valusa süstikoha, isegi münt ei jäänud õla külge kinni.

Me päriselt tegime peres mündikatsed ära ja mu kevadel vaktsineeritud ema süstikoha külge hakkas münt väga hästi, mitme teise koha peale ka. Vaktsineerimata vend oli samuti “magnetiline”. Mina oma kuiva nahaga ei võtnud ühtegi münti külge, aga pärast sauna oleksin võinud neid niiskele nahale ritta laduda. Mitte ainult münte, vaid ka 50-sendiseid, mida magnet ei võta. Kes on vaadanud tõestusvideoid magnetilistest süstikohtadest ja on mõelnud, et kasutatud on läbipaistvat teipi või muud sellist, siis ei pea sugugi nii palju vaeva nägema. Kes on neid videoid aga tõsiselt võtnud, siis kas pole huvitav “magnet” see vaktsiin, mis tõmbab enda külge nii kaheeuroseid, 20-sendiseid kui ka külmikumagneteid?

Rõhutan, et ma pole vaktsiinipooldaja ega vastane ning aktsepteerin iga inimese valikut, ent umbluud (muudab magnetiliseks, kiibistatakse, valitsus jälgib jne) ma ei usu ja selle levitamist peab tobedaks. Samuti ei usu ma seda, et vaktsiinid on täiesti ohutud, nii et ma ei poolda ka nende pealesurumist. Pooldan valikuvõimalust ja -vabadust, aga tunnistan, et mul on praegu hea meel, et minu ümber olevad inimesed on valinud vaktsineerimise. Loodan südamest, et see kaitseb neid praegu, sest kõik mu pereliikmed on mu lähikontaktsed, ka minu 84-aastane vanaema…

Niisiis, ööl vastu reedet (20.08) nägin unes, et pidime minema Silveriga lennuki peale, aga mind ei lastud väravast edasi, sest seal hakkas kollane tuli põlema, mis andis teada, et mul on e-koroona. Pidin jääma ootama meeskonda, kes mind uuesti testib. Unenägu oli pikem, aga see oli see osa, mis meelde jäi. Hommikul ärkasin paistes kurgu tundega ja mõtlesin, et seetõttu nägingi sellist und, alateadvuse hirm või nii, kuigi ma pole koroonat otseselt kartnud. Pärast hambapesu läks imelik tunne üle ja mingeid kahtlusi see minus ei tekitanud. Edasi läksin sõbranna juurde hommikukohvi jooma ja rääkisin talle ka oma unenäost. Heitsin isegi nalja, et äkki mul ongi praegu koroona… Appi, kui hea nali, haha! Päris nõme oli talle paar päeva hiljem helistada ja öelda, et ma ei tunne lõhna ega maitset…

Laupäeva hommikul oli samuti neelus imelik tunne, otseselt valus ei olnud, aga miski häiris. Ka see läks kiiresti üle, nii et läksin muretult maale sauna. Nagu igal laupäeval, tegi sama ka õde lastega, vanaema, onu – meid oli kokku neliteist… Mitte siis saunas, seal käisime ikka eraldi, kuid majas olime lähestikku ja sõime kooke, mille mina lahti lõikasin. Päris ükshaaval me aga ka saunas ei käi, nii et mina võtsin leili koos vanaemaga… Enne seda maitsesime veel samast pudelist alkoholivaba õlut, mina esimesena, siis vanaema ning edasi jõi seda onu. Koju tulin ma nelja lapsega, ainult et kaks neist on õe omad, kes tulid paariks päevaks külla. Etteruttavalt ütlen ära, et saan nüüd pikalt tädirolli täita.

Igatahes, laupäeva õhtuks läks nina kinni, aga ei midagi sellist, millest ninasprei poleks jagu saanud. Järgmisel hommikul oli pea uimane, kraadiklaas näitas 37,2 kraadi, isu ei olnud, kohv maitses imelikult… Lõuna ajal sõin pitsat, mis tundus vana, sest see oli nii kuiv ja maitsetu. Läti värsked soolakurgid olid sama maitsetud. Eelmisel päeval maalt kaasa võetud koogitükk polnud ka enam hea. Pärast kolmandat käiku koitis, et äkki pole asi toidus. Hakkasin kõike proovima – ploomi, juustu, apelsinimahla – aga ei midagi, ma ei tundnud maitset. Paar tundi hiljem kadus ka lõhnataju. Mul ei olnud sellist nohu ega ninakinnisust, et oleksin saanud sümptomid selle kaela ajada. Mul ei ole varem ühegi nohuga sellist asja ka olnud, et ma üldse maitset ega lõhna ei tunne. Isegi mitte õrnalt. Mitte midagi. Null!

Minu sisetunne hakkas maitsemeele kadumisega ütlema, et mul on koroona, Silveri jaoks oli kahtlane aga see, kui kuulis pühapäeva õhtul, et mul on 38 kraadi palavikku. Viimati olin nii kõrges palavikus siis, kui Kolmas oli väike beebi ja mul oli rinnapõletik. Koroonat ta siiski ei tahtnud uskuda, lihtsalt oli üllatunud, et mul ka kraadiklaas nii suuri numbreid näitab.

Pühapäev möödus mul peamiselt pikali olles, enesetunne kõige parem ei olnud. Esmaspäev oli täpselt samasugune. Hommikul näitas kraadilaas 37,2 ja õhtul 38, suurema osa ajast olin voodis, vahepeal käisin vaid Rakveres testimispunktis ning järgmine päev saingi vastuse, et olen Covid-19 positiivne. See ei tulnud mulle enam üllatusena, aga ma siiski lootsin viimase minutini, et tulemus on negatiivne, sest ma olin nii paljude inimestega kokku puutunud. Kui vastust nägin, siis mul oli enda koroonast suva, esimeseks emotsiooniks olid hoopis süümepiinad ja hirm lähikontaktsete pärast. Enne laupäeva liikusin ka ringi ja lisaks enda perele muutsin lähikontaktseteks Silveri vanemad, enda naabrinaise, sõbranna…

Täna on kõigil viimasest kontaktist 7-10 päeva möödas. Kõigil peale laste, kes minuga koos isolatsioonis viibivad – nemad on hoopis sama kaua minuga igapäevases kontaktis olnud. Jumal tänatud, siiani on kõik terved ja ma loodan, et nii jääb ka. Vaktsineerimata naabrinaise viisin päev enne sümptomite tekkimist Rakverre arsti juurde, aga tema kasutas BioBlocki ja usub, et see kaitses teda. Mina usun, et vaktsiinid kaitsesid teisi. Õel ja vennal ehk lihtsalt veab ning lastel on iseenesest suurem lootus pääseda kergelt. Võimalik peiteaeg ei ole küll veel päris möödas, aga tänaseks saab ikkagi juba kergemalt hingata. Igas mõttes.

Minnes tagasi teisipäeva juurde, siis sel päeval oli mul palju parem olla, palavik oli kadunud, pea selge ja energiat oli ka. Jaksu küll mitte, aga vähemalt oli lihtne ärkvel olla. Järgmisel päeval olin aga jälle udus, sest mul tekkis läbi maski hingamise tunne. Igal pool oli õhk ühesugune: umbne, soe, kuiv, hapnikuvaene. Sügavalt sisse hingates läksid kopsud ainult seest soojaks, hapnikku ei tulnud. Kui ma veel päriselt maski ette panin (koeraga õue minemiseks), siis ma oleks üldse nagu läbi padja hinganud. Mul ei olnud õhupuudus küll nii suur, et oleksin paanikasse läinud, aga väga ahistav oli siiski olla. Õnneks kestis see ainult neljapäeva õhtuni, siis mul hakkas hetkega nii hea, nagu ma polekski üldse haige. Isegi jaks oli tagasi. Kasutasin kohe võimalust ning tegin merisea ja rottide puurid korralikult korda (vana allapanu viskasin ära, puurid pesin duši all puhtaks), sest kerge koristamise jaoks ei ole mul enam nina – ma ei saa aru, kas piisab saepuru sõelumisest või on hais nii tugev, et tuleb kõik ära vahetada. Pärast jalutasin veel Dingoga kolm kilomeetrit ehk rohkem kui eelneval kolmel päeval kokku.

Tegelikult ei ole mul jaks päris tagasi, aga neljapäeva õhtust pole enam seda ka olnud, et mul paari kausi pesemise peale kõik lihased nõrkusest värisema hakkaks. Nüüd ma olen pigem kergelt uimane ja väsinud, nagu tavaliste külmetushaiguste ajal, kui nina on kinni ja pea paks. Praegu on ka nina veel veidi kinni, aga samas ei ole mul isegi mitte väikest nohu, pigem on nina seest liiga kuiv. Seda ma tunnen, et kuskil nina taga on kõik paistes ja hommikuti on kurgus üht-teist, mida välja köhatada, nii et päris möödas kõik ei ole, kuid haige ma ka välja ei näe. Enesetunne on muidugi kõikuv ja kaheksatunniseid tööpäevi ma ilmselt veel ei jaksaks teha, aga nädala pärast vast juba jaksan.

Ma oleksingi pidanud kolmapäevast tööpraktikaga alustama, aga see lükkus nüüd edasi. Haige pole ainult mina, vaid mu tulevane juhendaja ka. Mul oli eelmisel teisipäeval proovipäev, kus olime külg külje kõrval, jagasime tööriistu ja veetassi… Ei oska öelda, kas nakatasin mina teda või tema mind või nakatas keegi kolmas meid. Meil mõlemal tekkisid sümptomid samal ajal ja me kumbki ei tea, et oleksime koroonahaigega kokku puutunud. Mina käisin eelnevatel päevadel ainult poes ja sõitsin laevaga Soomest koju, kuid läksin autost otse kajutisse, mis oli juhuslikult nii lähedal, et kõndisin vaid kaks korrust kõrgemale ja kohe koridori alguses olimegi sihtpunktis, ma ei puutunud sellel teel kellegagi kokku. Tema käis ka ainult poes ja ühel vabaõhuüritusel, kus kellegagi otsest kontakti ei olnud. Tee nüüd selgeks, kust asi alguses sai, eks! Võimatu.

Mu tulevane juhendaja, kes on ühtlasi mu sõbranna peika, põeb oluliselt raskemalt, aga siiski koduseinte vahel. On see sellest, et ta pole ühtegi süsti saanud või on see lihtsalt juhus, ei tea, aga meie mõlema poolt (tema poolt rohkem, sest nad musitasid) lähikontaktseks muudetud sõbranna on praegu terve, nii et võib siiski oletada, et vaktsineerimisest on kasu. (Teadusuuringud muidugi ka kinnitavad seda, aga oma kogemus on ikka oma kogemus.) Mina igatahes ei tahtnud, et Silver tuleb mulle koju appi ja nakatub ka, parem saagu vaktsiini teine osa kätte ja loodetavasti aitab see tal terveks jääda.

Kui lapsed on siin nakatunud, siis nad põevad märkamatult või väga kergelt, nagu enamus lapsi ikka. Viieaastane õetütar kurtis teisipäeval, et tal on kõhuvalu ja oksehäda, jäi nuttes magama, aga ärkas pärast hea enesetundega. Ja väikese nohuga, mis on tal siiani. Minu Teine kurtis ka kahel päeval kõhu- ja peavalu ning oli näost ära, nii et midagi tal viga oli. Teised kaks on aga korras ja maale jäänud lapsed ei kurda ka millegi üle, vastupidi, nad on väga õnnelikud, et sedasi kümneks päevaks vanaema juurde said jääda, hehee. Vedas neil, jah. Teine siin juba pani paika, et järgmise suvevaheaja alguses on tema kümme päeva vanaema juures ja teised sel ajal seal ei käi – kõik peab ikka võrdne olema! Loodan lihtsalt, et siis toimub see kõik vabatahtlikult, mitte koroona pärast.

Kindlalt väita ei saa, aga kahtlustan, et hoopis Dingo põdes siin koos minuga. Ta on pühapäevast olnud minu kõrval igal hetkel, minu peal maganud, mind musitanud ja kolmapäevast muutus ta ise loiuks ning magas isegi rohkem kui mina. Nina jooksis tal ka vett ja ta tundus soojem kui muidu. Neljapäeva õhtuks oli tal parem, mängutujugi tuli sisse tagasi, ja reedeks oli kõik korras. Isegi liiga korras ehk energia ei mahu enam tema sisse ära. Oh jah, tahaks ka sellist energiat…

Mis ma oskan lõpetuseks öelda, õppige taas minu vigadest ja ärge muutuge liiga julgeks – kui ikka kurgus kraabib, siis olge kodus või vähemalt ärge jooge oma vanaemaga samast pudelist ega minge temaga sauna.

Kes on hetkel haiged, siis kiiret paranemist teile!

PS. Unenägu võib tõlgendada nii, et lennukile minek sümboliseerib uut algust (töökohta), mille koroona edasi lükkas (kollane tuli, punane oleks mind lennukist maha jätnud), aga kokkuvõttes läheb kõik siiski hästi.