Loodetavasti ei tule mul nüüd silm peast välja, et vana asja meenutan, aga kahjuks ei ole ma unustanud, kuidas kolm aastat tagasi tekkis minu abikaasa sissetulekust sõltumise postitusest ühiskondlik mure, kus erinevates blogides ja nende kommentaariumites arutleti otse või läbi lillede selle üle, kui valesti ma elan ja mõtlen, et olen hariduse ja töökogemuseta kodune ema ning sõltun ebamugavustundeta oma abikaasast. Ma ei ole unustanud ka toetust nendelt, kes mõistsid või vähemalt aktsepteerisid meie valikuid ega leidnud, et minu riskide analüüsimine on nende probleem – te ei kujuta ette, kui väga mul oli seda siis vaja!
Paraku jäid mind kummitama just need etteheitvad ja “murelikud” kommentaarid, mis on mitu aastat vahelduva eduga PMS-i ajal mu peas mänginud. Nüüd, kus ma pole enam kodune – ega isegi madalapalgaline – tahaksin nendele kommentaaridele sarkastiliselt vastata, aga ma tean, et ma ei tunneks end pärast paremini. Õnneks saab end paremini tunda Birgit, kes muretses tookord minu liiga mugava elu pärast, sest see on praegu viimane sõna, millega mu argipäeva kirjeldada. Heh, selle kirjutamise järel tegelikult isegi hakkas veidi kergem…
Igatahes, mul on meeles ka üks kommentaar, kus mulle üritati selgeks teha, et enda teenitud raha pangakontol nägemine on ikka hoopis teine asi ja küll ma oma esimesel palgapäeval kogen, kui hea tunne see on. Mul oli möödunud kuul esimene palgapäev ja ma veidi isegi ootasin mingit erilist tunnet, aga pean tõdema, et mul kaasnes sellega null emotsiooni. Minu jaoks oli see ikka lihtsalt number meie pere eelarves. Hea tunne oli siis, kui sain Maksu- ja Tolliametilt teate, et olen registreeritud töötamise registris ja hea tunne on hommikuti tehasesse sisse astuda, kuid raha, mis kanti minu ja Silveri ühiselt hallatavale pangakontole, mingit “vau, minu teenitud raha” momenti ei tekitanud.
Ma ei saa sinna midagi parata, aga mul ilmselgelt ei ole rahaga sellist suhet nagu paljudel teistel. Minu jaoks on see alati lihtsalt (mitte ajada segamini sõnaga “kergelt”) tulnud ja läinud ning olnud kõigest raha. Enda teenitud raha ka tuli ja läks, sest kui hakkasin enda pangakontolt paari arvet maksma, siis maksin juba kõik ära ja suurt midagi sinna alles ei jäänud. Mis seal ikka, kuu lõpus võtsin Silveri kontolt juurde… Jah, võtsin, mitte ei küsinud, palunud, nurunud ega muud sellist, sest see on meie ühine raha. Mul on kahju, kui selline väljaütlemine taas kedagi häirib, aga katsuge näha selles ka minu panust. Kes seda ei näe, siis muretsema te ei pea, Silver on näinud seda kõik need aastad ning see on see, mis loeb.
Kui teised on siin oma pead vaevanud, et mis küll saab, kui mul meest enam kõrval ei ole, siis meie jaoks on olnud murekoht pigem see, mis saab siis, kui mind enam Silveri kõrval ei ole. Tema jääb minuta keerulisemasse olukorda kui mina temata. Mu elu on küll kindlustatud, aga kodune inimene ei saa end kuuekohalise summa peale kindlustada, nii et minu surma või invaliidistumise korral ei saa Silveri elu olema majanduslikult muretu. Veel raskemasse olukorda jääks ta siis, kui tahaksin lahutust ning poolt meie ühisvarast, et mingi karvasega välismaale pageda, kust ma iial ei hakka talle elatist maksma. Antud variant tundub muidugi absurdne, aga mind on sellise ohu eest palju kordi hoiatatud, seega peaks ka Silver olema valmis võimaluseks, et ühel suvalisel päeval ei armasta ma enam ei teda ega lapsi. Ikka juhtub ju! Paraku ta ei ole selleks valmis, nii et temal on vaja mind rohkem kui minul teda. Seda siis elukorralduslikus mõttes, emotsionaalses mõttes vajame teineteist võrdselt ning kumbki meist ei hakka siin kellegi teisega kuskile põgenema.
Sellega, et ma tööle läksin, ei muutu me elukorralduses midagi, Silver jääb endiselt teedeehitajaks ja kodune elu on ka edaspidi aastas vähemalt poole ainult minu õlgadel. See ongi minu panus, milleta tema ei saaks teha tööd, mis talle meeldib ja sobib ning millega ta teenib nädalas rohkem kui mina kuuga. Kui ta kord jäädavalt kodumaale tagasi tuleb, siis ikka sama ameti peale ehk kaheksast viieni ma teda töötamas ei näe. Ma isegi ei oota seda temalt, sest meie elukorraldus on alati selline olnud ja minu jaoks on see loomulik. Samamoodi ei oota Silver minult rahalist panust (toredaks boonuseks peab seda küll), ent ta ootas, et ma leiaksin endale mingi tegevuse, mis ei laseks mul koduseinte vahel manduda. Ei, ta ei kartnud, et minuga pole varsti millestki rääkida ja ta peab endale uue naise otsima, nagu mulle kolm aastat tagasi ennustati… Ta kartis hoopis mu vaimse tervise pärast. Õigustatult, sest vaatamata sellele, et Silveri jaoks olen ma asendamatu, ei leidnud ma kodus enam piisavalt rakendust, et tunda end vajalikuna, aga just nii ma end tunda soovisin.
Nüüd olen ma nii korralikult rakendatud, et ma ei jõua ära oodata, millal Silver koduseks jääb, sest pärast füüsiliselt rasket tööpäeva ei ole mul jaksu teiseks tööpäevaks kodus. Kõige rohkem on kannatanud laste hinded, kuna ma ei hinga neile enam kuklasse, vaid lasen neil ise oma asjade eest vastutada. Pingeline trimestri lõpp paraku näitas, et nad siiski vajavad kuklassehingamist ja selles on Silver minust parem. Täpsustan siis, et ta pole mitte minust karmim, vaid kannatlikum ja järjepidevam.
Kaua me enam ootama ei pea, praeguste plaanide põhjal tuleb ta järgmise nädala lõpus koju ja enne maikuud ta tõenäoliselt kuskile ei lähe. Muide, isegi selle pika talvepuhkuse ajal saab olema tema sissetulek suurem, nii et kui me mõõdaks teineteise panust rahas, siis Silver võiks terve talve teleri ees õllet juua, aga ma tean, et selle asemel ootab mind töölt tulles korras kodu, jalutatud koer ja soe söök. Korra olen seda ühel reedel juba tunda saanud ja see oli väga mõnus lõpp töönädalale. Veidi harjumatu saab see küll olema, et enam ei ole me koos kodused, vaid mina tulen töölt õliste ja rakkus kätega ning mees ootab mind kodus pliidi ääres, käed puhtad ja pehmed. Huvitav, kas sellises olukorras häirib Birgitit ka Silveri mugav elu või tema saab mehena hoopis kiita, et ta kodu korras hoiab ja lastega tegeleb…
Meie elu hakkabki nüüd sedasi välja nägema, et mina töötan aasta läbi ja poole sellest ajast vean ka kodust vankrit üksi ning Silver töötab aastas veidi üle kuue kuu ja ülejäänud aja on kodune. Talvel saab mu argielu küll oluliselt kergem olema, aga kui teda ei ole… Siis olen töötav üksikema, kellel on Austraalia karjakoer, hehee. Viimane on oluline info, sest see koer on laps ja töö ühes ehk täpselt selline väljakutse, mille eest tõututvustuses hoiatatakse. Väljakutse kõrval on ta palju muud ka, nii et ma praegu ei kurda siin, vaid lihtsalt tõden fakti, et pärast tööd on ta minu lisatöö, trenn, hobi, teraapia ja nii edasi.
Karjakoer Dingost kirjutan ma ehk järgmisel kuul pikemalt (siis saab juba aasta päevast, mil ta meile tuli), praeguse postituse mõte on rohkem siiski see, et minu pärast on asjatult muretsetud. Või peaksin ütlema, et minu elu enda standarditega võrdlemine on olnud mõttetu ja on mõttetu ka edaspidi… Ma üldse ei kahtlegi, et ka mu töö on selline, mille peale mõni tahaks öelda, et hariduseta ma paremat ei leiakski. Kui mõtled nii, siis küsi esmalt endalt, kelle jaoks paremat. Kes tahab aga taas korrata, kuidas tema ei suudaks iial elada nii nagu mina, siis ärge nähke vaeva – keegi ju ei käsigi teil samamoodi elada. Elage nii, et surres ei ole teil midagi kahetseda. Ma ükspäev mõtlesin, et kui ma peaksin praegu surema, siis mul oleks kahju vaid sellest, et ma oma elu kauem elada ei saa. Ma ei kahetseks midagi ega tunneks, et midagi on tegemata jäänud. Järelikult elan ma õigesti.