Ma väga tahtsin tänasest päevast kirjutada, aga ma olen sellest nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa, nii et teen lühikokkuvõtte.

Käisime meie pere murelapsega Laste Vaimse Tervise Keskuses ja psühhiaatri juurest saime otse edasi psühholoogi juurde, sest tal just vabanes üks aeg. Mõlemad arstid olid väga toredad ja visiidid olid märksa meeldivamad, kui arvasin. Ma veidi kartsin, et sõrmed suunatakse kohe minu peale, aga päris nii ei olnud. Igatahes minu mure ei ole põhjendamatu ja juba kolme nädala pärast oleme psühholoogi juurde tagasi oodatud. Sellest kirjutan ääriveeri tulevikus rohkem, ilmselt pärast teist visiiti.

Homme sõidan taas Tallinnasse, sest Härra saab tänu homsele Soome riigipühale koju, nagu paljud teisedki, kes on jälle kõik autokohad ära ostnud, nii et ma pean oma jalamehele sadamasse vastu minema. Kahjuks ei tule ta kauaks, juba pühapäeval sõidab tagasi, aga vähemalt saab enne laevale kiirustamist oma emaga kooki süüa.

Kuna Esimene käis täna ainsana lasteaias, siis ta sai esimest korda üksinda (tegelikult rühmakaaslasega) lasteaeda jalutada ja see oli tema jaoks suur asi. Minu jaoks ka, sest ma tahaksin teda vati sees hoida, aga enam ei saa, sest lapsed näevad korteriaknast kogu aeg omavanuseid ja palju nooremaid omapead õues ning nemad tahavad ka. Ka sellest peaksin tegelikult eraldi postituse kirjutama, sest mul on alevielu teemal palju mõtteid ja hirme.

Õhtul jätsin kolm poissi maja kõrvale mänguväljakule mängima ning läksime Neljandaga poodi palle ostma ja kohtasime seal endisi naabreid. Saime küllakutse ja ma sain vaid öelda, et ma pole selleks veel valmis ning pisarad hakkasid voolama. Keset poodi. Teist korda. Nii et sügaval sisimas olen ma endiselt katki. Mine veel poodi palle ostma.

Palli ma sain ja üllatuse ka, kui nägin, et Esimene kontrollib palli väga hästi. Tema koht on küll sügisest jalgpallitrennis! Eriti üllatab tema andekus seetõttu, et tal on lampjalad ja ta kõnnib varbad sissepoole ning lohistab lohakalt jalgu. Ilmselt need jalad ei olegi tal mõeldud kõndimiseks, vaid joostes palli taga ajamiseks.

Õhtul käisin veel Rakveres pakki pakiautomaati viimas ja kahte sealt tagasi toomas, nii et õhtusöögi tegemiseks enam eriti aega ei olnud. Poes mõtlesime lastega, mida kiiresti teha (salatit ei olnud enam) ja lapsed tahtsid pelmeene, mida nad juba ammu küsivad. Kuna minipelmeene on neil mugav süüa, siis tahtsin just neid, aga pakid olid kõrgel riiulil taga otsas ja nende kätte saamiseks polnud seekord ühegi pika inimese abi paluda, nii et Esimene pidi ust lahti hoidma ja mina tõstsin Teise õhku, et ta saaks soovitud pelmeenid kätte. Lühikeste inimeste mured.

Kui lapsed magama jäid, siis vaatasin kordusTV pealt Pilvede all ja sõin uut Magnumi jäätist – minu kesknädalane kvaliteetaeg.

Praegu kuivab mul peas kuues ampull Placent Activ juuksevedelikku ja ma võin juba öelda, et see on üks hea asi. Mu juuksed püsivad kauem puhtana, hoiavad pärast pesu paremini ja näevad ilusamad välja ka. Kui ema juures saunas käisin, siis olin sunnitud pead ka pesema, aga ilma Placent Activ ampullita ja tulemuseks olid kahused juuksed, mis olid juba järgmisel hommikul rasused. Täna hommikul möödus viimasest pesemisest 48 tundi ja nende juustega täitsa kannatas Tallinnasse minna. Ilma juuksevedelikuta oleksid mul täna rasvapulgad peas olnud ja isegi kuivšampoon poleks hädast välja aidanud.

Ja nüüd on kell nii palju, et tagumine aeg oleks magama minna. Naljakas, et Härra hakkab juba kahe tunni pärast ärkama, et esimesele laevale jõuda. Kui mina ärkan, siis tema on juba sadamas laevajärjekorras, nii et ma viin suuremad lasteaeda ja sealt lähen pisematega kohe edasi Härrale vastu. Lapsed ei tea, et ta koju tuleb, nii et neil on homme tore üllatus.

Head ööd!

 

Järgnev postitus sisaldab võib-olla liiga palju rõvedaid detaile, aga kuna need olid osa tragikomöödiast, siis ma ei saa neid välja jätta, sorri!

Laupäeval oli ilus päev, ärkasime sõprade juures, lõunaks jõudsime koju, et veidi koristada ja minna edasi maale ilusat ilma nautima. Koristada suurt ei jõudnudki, sest Esimesele tulid tüdrukud külla, mis tähendas, et lapsi oli järsku kokku seitse ja mürglit oli ka vastavalt. Kui sõbrannad ära läksid, siis pakkisin kokku saunaasjad, puhtad riided meile kõigile, jope ja botased metsa minekuks, kassid, toidujäägid vanemate koertele ning võtsime suuna Lehtse poole.

Esimene peatus oli Silveri vanemate juures, kus polnud kedagi kodus. Me võtsime aias kohad sisse ja peagi olin valmis tegema check-in`i idülli, sest just nii ideaalne kõik mu ümber oligi – päike, linnulaul, liblikad, neli last, kolm kassi, kaks küülikut ja koer. Nautisime kevadilma, kuni Silveri vanemad koju tulid ja lapsed tuppa pagesid. Siis oli aeg Lotte ja Milli kinni püüda, sest seal neil ei ole seal vabalt aias elamise lõbu, aga on suured puud ja põõsad, mille alla varjuda, kui ma neid taga ajama hakkan. Lottega ei ole probleemi, tema ei jookse hullunult eest ära, aga Milli pageb elu eest ja nii ma jooksin tema järel vähemalt 50 korda ühe puu alt teise alla. Elupuu alla mahtus küürutades või kükitades, aga kuuse ja kadakapõõsa all sai vaid roomata, mis tähendas, et ma olin lõpuks täis mulda, sammalt, okkaid, igasugust muud prahti ja higi, aga see väga ei heidutanud, sest mind ootasid saun ja puhtad riided. Lihtsalt seni oli ebamugav olla, kui okkad olid isegi aluspükstes.

Edasi läksime minu vanemate juurde, kus plaanisin lapsed ema hoolde jätta ja ise koertega metsa jooksma minna. Ema tegi plaanid ringi ja võttis ainult kõige pisema enda hoole alla ning minu saatis metsa kolme poisiga, pluss siis kaks koera. Seega metsas jooksmine jäi ära, aga metsaradadel sain lolliks küll minna, kui kaks poissi ees ära läksid ja kolmas tagasi kodu poole hakkas kõndima ning koer mind üldse kolmandasse kohta tiris. Selle kaose sees tekkis veel kohutav põiekas, aga pidin jooksma lahkujale järele ja siis otsima varjulist kohta, et ma ühegi satelliidipildi peale ei jääks ning samal ajal koera rihma otsas hoidma. Ütleme nii, et mul tulid päris suured tilgad püksi ja nagu sellest oleks veel vähe olnud, siis põie tühjendamise ajal tulid mõlemad koerad mind nügima, mistõttu läks veel pükste peale. Rõve oli, aga õnneks ootasid mind saun ja puhtad riided.

Kui me lõpuks oma seltskonnaga sihtpunkti jõudsime, siis tekkis teine idüll – päike, linnulaul, koppel keset metsa, lapsepõlve mälestused, põnevil lapsed, koerad. Kuna me jäime pidama ja meie ümber oli palju vaba maad, siis lasin Mõmmi lahti. Ta oli nii rõõmus, muudkui käis ja nügis ja liputas saba ega olnud üldse seda nägu, et ta tahaks kuskile ära joosta, kuigi ema ütles, et just seda ta teeb, kui ta rihma otsast lahti lasen. Ei jooksnud ta kuskile, oli hoopis nii ilusti meie juures, üritasin tema ja Donnaga endleid teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest nad mõlemad ronisid mu peale, sõna otseses mõttes ronisid üle minu, astusid mulle näkku, peksid mind sabadega. Ma olin veel rohkem mulda, karvu ja muud sodi täis. Laudahaisu tundsin ka, ilmselt oli koertest keegi enne kuskil sõnniku sees käinud.

Näitasin lastele, kus olid 20 aastat tagasi varemed, kus meie vennaga mängimas käisime, rääkisin sellest ajast, lasin neile sissekukkunud keldris turnida ja mõtlesin sellele, kuidas alles oli seal lagi pea kohal ja kuidas me seal vennaga maad uurisime. Ronisime suurtel kividel ja lapsed leidsid sisaliku, keda nad suure huviga uudistasid. Mina sisalikku ei näinud, sest ma jooksin täie lauluga koertele järele, kes said mingi looma haisu ninna ja kadusid vaatamata minu karjumisele. Ja nad kadusidki metsa. Me veel pikka aega ootasime ja kutsusime neid, aga tulutult. Poisid muretsesid, kas ma saan nüüd oma ema käest karistada, et ma tema sõna ei kuulanud ja koera lahti lasin. Vastasin, et ilmselt saan jah – “näete nüüd, mis juhtub, kui emme sõna ei kuula!”. Teine püüdis mind lohutada ja ütles, et las nad kadusid ära, las nad olla nüüd metsakutsud.

Lonkisime idülli koplist läbi metsa koju tagasi ning emme oligi pahane, et ma koerad ära kaotasin. Temal oli nagunii sinna suunda asja, kuhu koerad kadusid ja ta läkski oma asju ajama ning koeri otsima. Meie lastega läksime tuppa, andsin nad kenasti onule ja vanaisale üle ning kadusin ise sauna. Pärast nii mõnusat õues veedetud päeva oli leili võtmine kolmas idüll, käisin vahepeal rätiku väel õues jahtumas, et jaksaksin veel laval olla, sest saun oli sel õhtul lihtsalt suurepärane. Kui ma lõpuks valmis sain ja oma puhtaid riideid hakkasin selga panema, siis ma ei leidnud neid. Need jäid koju voodi peale. Nii ma seisin puhtaks pestuna sauna eesruumis, kus ainsateks riieteks olid täislastud aluspüksid, sõnnikuhaisused okkaid täis mullased püksid, juustused sokid ja täielikult läbihigistatud pluus… Minu riidekapini oli maad 25 kilomeetrit.

Ema päästis mu hädast välja, andis mulle oma retuusid, mille tõmbasin palja tagumiku peale ja kaltsuhunnikust leidsin mingi pluusi ka selga. Olid abiks ikka, kuni mu käsitsi puhtaks pestud riided kuivatis ringi käisid.

Kuna mingisugune aprillijumal arvas, et kogu situatsioon pole veel piisavalt koomiline, siis pärast selle pildi tegemist vetsu minnes avastasin, et tagatipuks algas mul veel see üks ja ainus aeg kuus. Päris huvitav oli paigaldada tiibadega hügieenisidet retuuside sisse… Veel huvitavam hetk oli paar tundi hiljem, kui ma ei leidnud kuskilt ema varusid ja arvasin, et enam hullemaks ei saa minna, aga see oli juba valehäire, ema Always`i varud olid lihtsalt minu jaoks uude kohta peidetud.

Kõik läks kokkuvõttes siiski hästi, õhtu lõpuks sain kuivatist oma puhtad riided kätte, sain aluspüksid jalga, sain ema varudest selleks ajaks kuus kõik vajaliku, koerad jõudsid koju tagasi ja uni tuli pikast päevast meil kõigil väga-väga magus.

Ka täna on lastel väga magus uni, kassidel samuti ja tuleb ka minul. Olime täna kuus tundi õues, Ruubi ajas kanu taga, Robin putukaid ja sai ühe kätte ka, aga õnnetuseks sellise, kes tema näo paiste nõelas, kuid see teda ei heidutanud. Millit enam õue jooksma ei lubanud, aga Lotte, kasside ja koera idüll sai Silveri vanemate juures järje. Lapsed sõid õues röstsaia ja jäätist, sõitsid elektritraktoriga, jooksid ringi, mängisid liivakastis, võtsid päikest. Mina lugesin lehti ja jäin vahepeal kiige peal tukkuma, nii mõnus oli olla, kui päike peale paistis. Nüüd põsed õhetavad, lapsed ka uue jumega, vaid Esimene sai kahjuks liiga punase jume kaela peale.

Kui õhtu eel koju jõudsime, siis olid lapsed nii jubedad murjamid, et läksid kohe pessu ja kõik nende riided pesumasinasse, mis sai hetkega täis. Siis tegi Neljas mulle üllatuse ja jooksis rõõmsalt minu juurde ning teatas, et ta tegi number kahe potti. Esimest korda! Selle peale jalutasime enne ööund viiekesi poodi kommi ostma, kõik said endale ühe paki valida ja korvi rändas ka selliseid komme, mida ma tavaliselt osta ei luba. Vedas lastel.

Ühesõnaga oli mõnus nädalavahetus.

Kukkumine ei heidutanud, tõusis püsti ja jätkas traktori “lükkamist”. Kui traktor välja toodi, siis mul läks meel veidi kurvaks, sest viimati sõitsid lapsed sellega meie aias. Hakkas kahju, et meil pole enam oma aeda, kuhu hommikul astuda… Ma teadsin, et minule jõuab see kõik alles kevadel kohale.

Aga see ei vähendanud nädalavahetuse idülli.

* Ma hõiskasin enne õhtut või sõnusin asja ära – Neljas ikka kokutab ja mitte nii vähe, et seda ei pane tähele.

* Pärast saunapostituse lisamist on liiga palju kordi tuldud blogisse otsisõnadega “paljas laps” või “alasti lapsi”, mistõttu ma kustutasin oma palja lapse pildi ära, kuigi seal ei olnud midagi näha ja lapski ei olnud päris äratuntav, aga mul hakkas ikkagi rõve.

* Ma pidin hakkama esmaspäevast uuesti korralikult Orgu kava järgi toituma, aga esmaspäeva kolmandal ja kuuendal tunnil sain korralikult okset koristada, mistõttu ma esiteks ei puhanud välja ja teiseks tundsin ise ka terve päeva iiveldust ja igasugune motivatsioon uuesti alustada kadus täielikult.

* Teisipäevast on mul on kodus kaksikud ehk hoian sõbranna nohust last, kes on Neljandaga samal päeval sündinud. Naljakas on vaadata kõrvalt, kuidas mõne kuu pärast kolmeseks saavad tüdrukud omavahel suhtlevad, igav nendega igatahes ei hakka.

* Tabasin üleeile, et Esimene lõpetab lasteaia vähem kui viie nädal pärast ja mul tuli pisar silma. Täna ütles Härra, et suure tõenäosusega ta ikkagi ei saa enne seda üldse koju ning mul tuli jälle pisar silma.

* Mul läksid eile õhtul kõrvad lukk ja hakkasid sumisema ning paar tundi hiljem muutusin nii uimaseks, et ma ei suutnud isegi Pilvede all vaadata, rääkimata Virumaa Teatajale kolumni kirjutamisest. Tegin viimast täna hommikul, aga olin endiselt veidi uimane ja avastasin pärast kolumni ära saatmist, et see kubises vigadest. Võib-olla kubiseb see postitus ka, sest mul on endiselt naljakas olla, nagu oleksin alkoholi joonud.

* Teisel oli rohkem kui kuu aega tagasi sünnipäev, aga ta oli sel ajal vist haige, igatahes jäid lasteaeda kommid viimata ja temal tuli see alles eelmisel nädalal meelde. Eile ostsin talle lõpuks need kommid ära ja täna tähistab ta lasteaias tagantjärele oma sünnipäeva.

* Praadisin eile üle pika aja kotlette, enne eilset tegin seda viimati päeval, kui rasedana trepist alla kukkusin. Tookord jäi praadimine pooleli ja seetõttu meenutasid kodused kotletid pikka aega ahastust, mida tundsin trepi ees looteveeloigus lamades. Alles eelmisel nädalal tekkis esimest korda soov kotlette praadida. Veider, et selline tõrge tekkis, kuigi kotletid ei olnud süüdi.

* Võitsin Bingoga 12,60 €.

* Võitsin tasuta diivani või vaiba aurupesuriga puhastamise ja oleksin osalenud ka Selveri 100-eurose kinkekaardi loosimises, kui oleksin võidu vastu võtnud.

* Teise arenguvestluses selgus, et ta ei taha laulmistunnis käia. Ta oli öelnud õpetajale, et ta ei pea tunnis käima, sest mina olen laulmisõpetaja ning ta õpib kodus. Jah, ma laulan küll kõvasti ja valesti, aga laps peab tunnis ikka käima.

* Maal on mõnus.

* Selle nädala parim uudis tuli eile, kui sain teada, et Neljas on lasteaeda vastu võetud ja läheb ka õigesse vanuserühma. Avalduse viisin umbes poolteist kuud tagasi ja tookord pakuti lapsele kohta teise lasteaeda, sest siin olid kohad täis. Oi, kuidas ma kirusin end, sest avalduse viimine võttis reaalselt aega viis minutit (kodus printisin välja, täitsin ära ja viisin möödaminnes direktorile) ning mul oli kaks ja pool aastat aega seda teha. Õnneks omad vitsad ei peksa seekord.

* Homme on viimane päev viia kooli avaldus, et laps 1. klassi saaks minna. Mis te arvate, kas mul on avaldus viidud? Muidugi mitte, ikka ja jälle on mul kõik viimasele minutile jäetud! Plaanisin sellega ühele poole saada, kui Härra oli nädal aega kodus, aga ma ei tea, mis sellest plaanist sai. Uus plaan näeb ette, et ema tuleb homme tüdrukute lõunaund valvama ja ma astun esimest korda üle kohaliku keskkooli ukseläve. Veidi kardan ka.

* Täna hommikul oli pult 398497920847. korda kadunud ja helistasin Esimese rühma, et lapselt küsida, kus pult on – tema pani kapi peale ja Teine võttis selle ära, et ta seda enam enda kätte ei saaks. Helistasin Teise rühma, et lapselt küsida, kus pult on. Ta oli peitnud puldi raamaturiiulisse raamatute taha, kust ma ei oleks osanud seda mitte kunagi otsida. Tavalisel päeval oleksin viitsinud oodata päeva lõpuni, aga täna oli see päev, kus tahtsin esimesel võimalusel vaadata järele Pilvede all eilse osa.