See on tegelikult ligi aasta tagasi Pere ja Kodu blogisse kirjutatud, aga kuna teema on perest ja kodust kaugel, siis ei hakka seda Pere ja Kodu kategooriasse liigitama.

Facebookis jagati lugu ebaviisakast bussijuhist ja sellega meenus, kuidas mina ükskord ühe bussijuhi käest igasuguse põhjuseta sõimata sain. Ma ei olnud reisija, vaid olin lihtsalt valel ajal vales kohas.

Ma olin äsja 18-aastaseks saanud ning loetud päevi õnnelik juhiloa omanik olnud. Olin Härra autoga Säreveres koolis ning kursavend palus, et viiksin ta Virtsu sadamasse. Kuna mul oli sõiduõiguse pärast vasikavaimustus, siis ma oleksin võinud tervele Eestile ka ringi peale teha, peaasi, et saaksin sõita. Sel päeval jäi mu vasikavaimustus lühikeseks.

Teele jäid ehitustööd, asfalt oli üles võetud, pool teed oli kinni pandud ning liiklust reguleerisid foorituled. Mina jõudsin antud lõiguni punase tule ajal, nägin vaid, et kaugel ees läheb tolmukogu, aga ise enam rivile järele kihutama ei hakanud. Moment hiljem möödus minust peaaegu samasugune must Audi 100, millisega ma ise sõitsin. Ainus erinevus oli see, et teisel autol olid toonklaasid ja vahtraleht oli tagaklaasile kleebitud. Minu autol toonklaase ei olnud ja vahtraleht oli seespool. Imestasin korra, kui kiire mõnel on ja juba unustasin selle vahejuhtumi.

Paar kilomeetrit enne sadamat möödusin ühest peatuse teinud bussist, mille järel ma tegelikult lootsin sadamasse sõita, sest pabistasin, et ma ise äkki ei orienteeru piisavalt hästi – nagu seal oleks olnud võimalik valesti sõita! Igatahes jõudsin sadamasse ka bussi sabas sõitmiseta ning seal kiirustasime kursavennaga pangaautomaadi juurde, tema kompenseeris mulle kütusekulu ja ise ruttas praami peale.

Parklasse tagasi jalutades nägin, et üks pikka kasvu keskealine mees vaatab mu autot ja kirjutab midagi. Kui jõudsin auto juurde, siis ta küsis rahulikult, kas mina sõitsin selle masinaga tema bussist mööda. Kuna ma just Virtsu aleviku alguses möödusin temast, siis vastasin jaatavalt. Selle peale läks too härra täiesti pööraseks: „Sa kuradi kihutaja, sõitsid minust sellise kivirahega mööda, et lõhkusid mu bussil esiklaasi! Sa veel maksad selle eest! Panen su numbrimärgi kirja, jää arvet ootama, bussi esiklaas maksab 27 000 krooni!“

Ma olin täiesti šokeeritud ja mõtlesin, et see ei ole võimalik, et mina süüdi olen, sest möödusin temast asfaltteel lubatud kiirusega ja seal ei olnud mingeid kive. Üritasin seletada, et ma ei kihutanud, kui temast mööda sõitsin, aga ta ei lasknud mul üldse rääkida, kordas oma juttu ja karjus minu peale sedasi, et ma hakkasin nutma. Tema läks minema ja mina istusin autosse. Sõbrannad, kes olid minuga kaasas, meenutasid mulle poolel teel olnud vahejuhtumit, kus peaaegu samasugune Audi punase tule alt kruusateele kimas ning siis sain aru, et too bussijuht peab hoopis mingit muud möödasõitu silmas.

Tahtsin olukorda selgitada ning läksin koputasin tema bussi uksele, tegin seda pikalt, sest ta alguses täielikult ignoreeris mind. Lõpuks avas ukse, aga selgitada ei lasknud mul midagi. Karjus ainult, et mida ma tahan, aga mind kuulata ei soovinud ning poole jutu pealt pani ukse minu nina all kinni tagasi. Ma koputasin, nutsin ja palusin, et ta kuulaks mind. Avas uuesti ukse, kuulas veidi, aga naeris mu jutu välja ning süüdistas mind valetamises, sest ebareaalne, et too teine müstiline Audi ka vahtrahelega sõitis. Kordas end, et jäägu ma arvet ootama, sest sellest ma end puhtaks ei räägi ning pani taas ukse nina all kinni.

Ma koputasin edasi, sest ma tõesti kartsin, et tulebki Härrale täiesti ebaõiglaselt 27 000 krooni suurune nõue. Kui ta uuesti ukse avas, siis astusin sisse ja korrutasin mitu korda, et mina sõitsin temast ainult enne sadamat mööda ja kruusateel ei möödunud ma kellestki, sest jäin punase tule taha seisma. Lõpuks too bussijuht kas tüdines minust või hakkaski kahtlema enda tões ning nähvas ülbelt, et võib-olla see ei olnud kah mina, aga kadugu ma nüüd minema, ta peab sõitma hakkama.

Tagasitee oli väga raske, mul käed värisesid ja ma parema meelega ei oleks sellel päeval enam autot juhtinud, sõidurõõm oli kadunud. Ma elasin antud vahejuhtumit raskelt üle ega suutnud leppida sellise ebaõiglusega. Ma ei olnud taolist käitumist ära teeninud.

Ma kahjuks enam ei mäleta, mis firmaga oli tegu, aga igatahes ma kirjutasin neile ja avaldasin nördimust bussijuhi käitumise suhtes. Vastust ei saanud ma kunagi. Mitte ühtegi vabandust mitte kelleltki. Tõenäoliselt keegi ei uskunud mind, sest mul oli kindlasti vabariigi ainus musta värvi Audi 100, mille tagaklaasil ilutses vahtraleht. Miks muidu aeti Virtsu sadamas minu kaela vähemalt 70 kilomeetrit tagasi saadud kivirahe?

Tegelikult ma olen sellest traumast ammu üle saanud, situatsioon lihtsalt meenus ebaviisaka bussijuhi looga. Kui minu lugu meenutab ka mõnda ebaviisakat bussijuhti või ebaõiglast süüdistust, siis pane julgelt oma kogemus kommentaaride alla kirja.