Oo, arvuti, miks oled nii aeglane?

Eelmisel esmaspäeval ütles arvuti laadimispesa üles ja kui rüperaal tuli juba remonti viia, siis palusin võtta ka tolmu ja teha midagi, et masin kiiremaks muutuks. Aeglane on see olnud ju esimesest päevast peale ja aeglase all mõtlen ma ikka nii aeglast, et Wordi avamine võtab aega nii umbes 5 minutit, kirjutates ilmub tekst sageli viivitusega, Picasa pilditöötlusprogramm jookseb kokku (saate aru, väike armetu Picasa, mitte Photoshop), videotöötlusprogramm mõtleb iga sammu järel 5 minutit ja nii edasi.

Lootused olid suured, aga tagasi sain täpselt sama aeglase Delli, millega tegelikult väga midagi muud teha ei saa, kui internetist uudiseid lugeda või arveid maksta. Core i5 protsessor sobivat Telia sõnul pildi-,video-ja muusikafailidega töötamiseks, aga kui ka kõige lihtsama pilditöötlusprogrammi kasutamise ajal ootan pidevalt, kuni arvutil “not responding” üle läheb, siis ma ütleksin, et midagi on valesti. Kui Core i3 sobivat kodu- ja kontoritööks, aga mu teps parema protsessoriga arvutis ei “respondi” Word ja Excel ka poole ajast, siis võiks vist öelda, et midagi on ikka väga valesti.

Õnneks kehtib veel garantii, kahjuks avastasin seda alles täna, nii et remondi eest maksin ise, aga pole hullu, see ei maksnud väga palju.

Mul oli ammu plaanis lasta uurida, miks mu rüperaal nii aeglane on ja kas vana lauaarvuti kombel ragisemine on sellega kuidagi seotud, aga kaks aastat möödusid ootamatult kiiresti ja nii see läks. Täna otsisin ostudokumendid üles ja üllatusin meeldivalt, sest garantii kehtib lausa 36 kuud, mis tähendab, et mul on veel 9 kuud aega asjaga tegeleda. Loodan, et need kuud ei möödu sama kiiresti, kui seda tegid kaks aastat.

Kes on arvutitega sina peal, siis kõik andmed masina kohta on siin, saate uurida ja öelda, kas selliste näitajatega arvuti võibki nii aeglane olla. Pärast viin garantiisse ja leitakse, et mingit viga ei ole. Ütlen ka kohe ära, et masin oli kohe alguses nii aeglane, juba enne seda, kui ma üldse midagi kõvakettale salvestasin ja tänase seisuga on vaba mahtu veel 260 GB ehk üle poole kogumahust.

Või ongi Dellid aeglased? Silveri vana Dell on sama aeglane, kuigi tegu on lausa äriklassi arvutiga, mis on tänaseks 7 aastat vana ega ole kordagi remonti vajanud ja mis on parima ekraaniga, mis kunagi vastu ei peegelda, kuid jääb lahjaks isegi e-kooli ja Miksikese külastamiseks, mille eesmärgil see koolipoistele antud sai.

https://www.instagram.com/p/Bb9Z3PAhmvP/

Enda vana Asuse seetõttu Silverile andsingi, et tema Dell oli nii aeglane, aga ta vaatab Soomes telerit läbi arvuti. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minu Dell kuidagi parem saab olema …

Ilmselt mu aeglane arvuti on ka üks nendest põhjustest, miks ma enam nii sageli ei blogi, see võtab lihtsalt kaua aega, seda eriti siis, kui soovin mõne pildi ka juurde lisada, või veel hullem, mitukümmend pilti.

Eluark

Ma mõtlesin just uue sõna välja. Kui argielu on igapäevane, päevast päeva veerev, rutiinne, siis eluark on mingi hetk argielust, mis on küll argine, aga mitte igapäevane. Näiteks tänase päeva eluark oli hunnik kassijunne väikeste toas vaiba SEES. Selle eluargi juures on kõige hullem veel see, et need junnid olid seal juba eile …

Kui ma eile hommikul väikeste toa ukse lahti tegin, siis rõve hais lõi mind jalust maha ning minu esimene mõte oli, kuidas rotipuur niimoodi haiseda saab, alles pesin seda. Avasin akna paarisentimeetrise tuulutusaava, käisin rotipuuri plastikust pinnad lapiga üle, lasin õhku lõhnaeemaldajat ja läks paremaks.

Õhtul, kui lapsed magama hakkasid minema ja ruloo oli all (õhk ei liikunud enam), siis jälle tundsin toas ebameeldivat lõhna, lausa ärritusin selle peale, et rotipuur ikka haiseb. Kuidas?!

Hommikul leidis Teine vaiba seest hunniku junne, mida ma alguses pidasin tänaöisteks, aga seda koristama asudes oli ilmselge, et need olid seal juba kena ööpäeva kuivanud. Eile ei pannud ma seda lihtsalt seetõttu tähele, et väikeste tuba oli nagunii väga segamini ja see rullis vaibanurk kuskil akna all ei köitnud minu tähelepanu rohkem kui keset põrandat vedelevad mänguasjad ja legokastid.

Ma olen terve nädala väikestele rääkinud, et tehku oma tuba korda, või ma teen seda ise ja siis juba nii, et kõik mänguasjad lähevad keldrisse seisma. Tuba läks ainult hullemaks.
Täna võtsin siis kätte ja korjasin kõik nende mänguasjad kokku ning keldrisse viimise asemel peitsin need korteris ära. Ega vahet ei olegi, kuhu ma need panin, selle looga tahan jõuda hoopis punkti, kus leidsin nende mänguasjakasti põhjaplaatide vahelt imelikult suure krimpsus herne, mis lähemalt uurides osutus hiigelsuureks kuivanud puugiks. Ma ei oska muud öelda, kui väkk, väkk ja väkk.

Ma ei mõista, kuidas me keegi ei näinud ega tundnud sellist puuki kassi küljes … Mujalt see ju tulla ei saanud? Ma kujutan juba ette, kuidas see puuk lasi naha küljest lahti, kui kass lapse kaisus magas, ja kakerdas siis linade vahel ringi, ehk üle lapsegi, kuni voodist alla mänguasjakasti kukkus … Väkk!

Ma ei kirjuta kunagi ühtegi postitust ühe jutiga, sest kogu aeg tuleb midagi vahele – lapsed, kassid, lõpetanud pesumasinad või kuivati, telefonikõned, pissihäda ja nii edasi. Praegu tekkis sisse paaritunnine paus ja selle aja sees leidsin vaiba seest uue junnide hunniku.eye-roll1Seekord oli hunnik keset vaipa ja ülejäänud vaip selle ümber krussi kraabitud. Tahaks kohe ropendada, sest see ei ole enam eluhark, vaid juba argielu, igapäevane. Hakkabki nüüd seal oma häda tegema? Ma mõistan, et öösel juhtus, sest uks oli kinni ja vetsu ei saanud, aga päise päeva ajal, kui kõik uksed on valla?! Seda ma enam ei mõista ja kui ma oleks näinud, milline kass sellega hakkama sai, siis ma oleks vähemalt saanud ta peale karjudagi.

Tagatipuks helistas just Silveri ema ja teatas kurva uudise – küülik Pätu suri ära. Paar päeva tagasi avastati, et tal on silmapõletik, puhastati seda vastavalt arsti soovitustele ja esmaspäeval pidi arst ta üle vaatama, aga täna hommikuks oli Pätu surnud ning pea oli tal paistes, nii et asi viitab müksomatoosile. See on nüüd kivi meie kapsaaeda, sest me lasime küülikuid viimati vaktsineerida, kui veel majas elasime. Pätut ei olnud siis olemaski.

Vaktsineerimine ei ole kallis, seda ei pea tegema sagedamini kui korra aastas, nii et mitte mingisugust vabandust sellele ei ole, lihtsalt puhas hooletus.

Pätu heaks ei saa me enam midagi teha, aga Millil haigustunnused hetkel puuduvad ja ehk ei ole tema jaoks hilja, nii et ma sõidan nüüd maale, püüan Milli kinni, panen ta puuri ja kui ta teisipäeval on sama terve, siis ootab teda vaktsineerimine. Mitte ainult teda, kass Ruubit ka. Kui Robin oma vaktsiinid sai, siis Ruubil oli põletikuline haav, mille pärast ta antibiootikume sõi ja vaktsineerimata jäi. Pidin talle paari nädala pärast eraldi aja panema, aga tänaseks on sellest möödas juba … aasta?

Ma ei ütle enda kaitseks midagi, võtan omaks kogu laiskuse ja süü ning loodan, et keegi õpib praegu minu vigadest ja võtab loomade vaktsineerimist tõsisemalt. Eriti siis, kui nad elavad õues või neil on võimalus seal käia.

Ma tundsin juba hommikul, et tänane päev veab viltu ja neid eluarke, kus miski ei õnnestu või kus tunnen, kuidas mul on nahka üle kõrvade tõmmatud, ongi täna rohkem olnud. Pätu uudis pani päevale nüüd korraliku punkti … ja terve õhtu on alles ees.

#MeToo #EndaSüü #OleÕnnelik

Loen Mangi uudiste kommentaare ja kuigi inimeste empaatiavõimetus ei tule mulle üllatusena, olen ikkagi sõnavõttudest häiritud. Naised, kellele Mang kätt püksi toppis, on ise süüdi, sest nad usuvad horoskoope. Päriselt?! Aga kui Mangi juurde läheb Statistikaameti esindaja vanemaealiste elamistingimuste kohta küsimusi esitama ja enne lahkumist krabatakse teda “sünnituskohast”, sest tal olla aura halb või midagi, kas siis on ikka naine süüdi? Mis ta siis läks sedasi üksinda mingi imeliku vanamehe juurde uuringut täitma?

See on ajuvaba, kuidas Mangi tegude pealt langeb fookus hoopis naistele. Mis siis on, kui mõni võtab neid horoskoope nii tõsiselt, et tahab tähetargalt personaalset aastahoroskoopi? Kas siis võibki käsi püksi ajada?

Me Silveriga hoiame ka igal aastal Mangi aastahoroskoope alles ja võrdleme aasta lõpus, kui palju sellest on täppi läinud, kuigi me ei usu nendesse ega ela nende järgi. See on nagu horoskoobi Bingo, mida korra aastas mängid. Raha eest ma personaalset horoskoopi ei telliks, aga kui keegi oleks selle kinkinud, siis oleksin ilmselt uudishimust Mangi juurde kohale läinud. Kui ta oleks seal hakanud mulle auradest ja tšakratest rääkima, siis oleksin viisakusest tema juhiseid kuulanud, olenemata sellest, kas ma ise sellistesse asjadesse usun või mitte. Ma oleksin teinud seda teadmisest, et tema nendesse usub ja soovist teda mitte solvata, sest ma poleks tulnud selle peale, et Eesti hinnatuima teadmamehe eesmärk on hoopis kättpidi püksi jõuda.

Mulle on tegelikult kunagi auradest räägitud ja see oli väga põnev. Ma olin siis laps ja juhtus see Raadi surnuväljal, kus üks mees kiitis mu aurat, rääkis midagi nende värvidest ja erilisusest ning minu võimest samuti aurasid näha, kui veidigi keskendun. Õpetas vaatama metsa aurat, mida olla kõige kergem näha ja ma võiksin vanduda, et tol hetkel ma kaugustes olnud puude aurat nägin ka. Minu jaoks oli tegu toreda onu ja põneva olukorraga, nii et kui nüüd aastaid hiljem oleks Mang hakanud mu aurast rääkima, siis ma oleksin võinud vabalt müüdud olla, aga nagu tuli Pealtnägijast välja, siis tema ei ole nii tore onu. Paraku ei oleks ma osanud seda ette näha, kuigi olen ka teiste mitte nii toredate onudega kokku puutunud.

Mulle tehti 17-aastaselt ööpäevane EKG ja vererõhu monitooring, milleks vajalikud seadmed paigaldas mulle keskealine meesarst. Ma ei olnud varem meesarsti ees palja ülakehaga olnud, mul oli nii ebamugav, et mul olid silmad märjad ja ootamise hetkel katsin oma rindu kätega. Mida tegi arst? Jättis oma tegemised pooleli, istus mu voodi kõrvale ja hakkas rääkima, et ta on arst, ta ei märka muidu rindu, aga kui mina neid sedasi peidan, siis see just tõmbab tema kui mehe tähelepanu ja tal hakkab imelik. Lasin käed vastumeelselt külgedele ning ootasin edasi end katmata, aga arst ei hakanud edasi tegutsema, vaid istus mu kõrval, vaatas mind ja rääkis, kuidas mul on ilusad rinnad ja kuna nibud läksid jahedas ruumis kikki, siis järelikult on mul väga tundlikud nibud, mistõttu saan kindlasti kergelt orgasme.

Kui ta seda kõike rääkis, siis ta toetas lösutades oma selga vastu tooli seljatuge, jalad olid laiali, püksiõmblus soonis kubemesse, kust vaatas vastu plekk, mis nägi välja nagu ta oleks nendes pükstes märga unenägu näinud. Tema olek ja tema jutt olid väga häirivad ning mu ainus soov oli saada need seadmed ja andurid kiiresti külge, et ma ei peaks tema ees pikemalt palja ülakehaga lebama. Ma tundsin end seksuaalobjektina, mitte patsiendina. Olin ka ise süüdi, et üldse arsti juurde läksin?

Jah, ta ei katsunud mind ebasündsalt ega ajanud kätt püksi, aga oma positsiooni ühe teismelise rinnapartii imetlemiseks kasutas ta ära küll, sest neid seadmeid oleks saanud edukalt paigaldada ka rinnahoidjaga kaetud ülakehale, mis on kusjuures mõne arsti tavapraktika, aga seda sain ma teada alles hiljem. Too arst oleks võinud samuti pisarateni traumeeritud 17aastasele tüdrukule öelda, et jäta rinnahoidja selga, see ei sega, aga ei, tema tahtis mu rindu vaadata ja nende tundlikkusest rääkida, mis ei olnud absoluutselt seotud mulle määratud uuringuga.

Mul on veel üks veider kogemus väidetavalt arstiga, milles ma tagantjärele sügavalt kahtlen. Ma üritasin oma elus kolmandat korda hääletada ja esimest korda pakuti mulle küüti, peatujaks oli viisaka välimusega väikest kasvu keskealine meesterahvas. Hindasin kiiresti tema universaalkerega uue Passati pereautoks ja habetunud sõbraliku näo isalikuks ning istusin autosse. Ta ise sõitis T-särgi väel ja palus mul jope ära võtta, sest muidu hakkab palav, aga ma ei tahtnud, tegin eest vaid luku lahti. Rääkisime maast ja ilmast, autodest, minu koolist, tema tööst ja ta hakkas rääkima, kuidas ta arstina näeb traumapunktis sageli, kuidas naistel on õnnetuste käigus rinnahoidja metallist tugikaared kehasse tunginud. Selle peale küsis ta minult, milliseid rinnahoidjaid ma kannan. Ma siis vastasin, et kuidas kunagi ja kuulasin õpetussõnu, milliseid rinnahoidjaid ma kandma peaksin.

Ma ei mäleta, kuidas läks jutt lihaste peale, aga mäletan, et ma olin enda musklite suhtes kriitiline ja tüdruku kohta olid mul sel ajal tõesti suured musklid. Selle peale ajas ta oma tugevalt rusikas käe õla kõrgusele püsti ja tahtis, et selle alla suruksin ja näitaksin, kas mu musklites jõudu ka on. Minu jaoks oli see naljakas ja puiklesin vastu, aga tema ikka ootas oma rusikas käega. Surusin siis oma vasaku käega tema paremat kätt kogu jõuga alla, päris maha seda ei murdnud, aga oma kohale see seisma ka ei jäänud. Siis imestas, et ma olen väikese naise kohta tõesti tugev ja ajas oma käe mu jope avatud luku vahelt pluusi alla, et katsuda, kas mul kõhulihaseid on ka tunda. Ma lükkasin ta käe eemale ja tema lükkas selle vägisi uuesti mulle pluusi alla, sõrmed kompisid mu keha ja jõudsid otsapidi rinnahoidjani, mille peale ta kommenteeris midagi selle kohta, et need tugikaartega olid. Ma lükkasin teda endiselt eemale, palusin ärritunult tal lõpetada ja ütlesin, et mul on ebamugav.

Samal ajal tekkis mul ka kabuhirm, et ta ei lasegi mind autost välja, vaid viib kuskile metsa. Minu sihtpunktini polnud enam palju maad jäänud, aga ta sõitis nii aeglaselt, et kohale jõudmine tundus mägede taga. Ma olin ebameeldivast olukorrast sedasi tardunud, et ma ei julgenud ka öelda, et tahaksin varem maha minna, ma lihtsalt üritasin viia jututeemasid mujale, kui tema üritas taas intiimsete teemadeni jõuda. Väidetavalt professionaalsest huvist. Olukord oli siiski piisavalt kahtlane, et otsida silmadega, kas autos on midagi, mida saab vajadusel enesekaitseks kasutada, ja palvetada, et asi sinnani ei läheks.

Ei läinud, aga mulle jäi sellest sõidust nii halb tunne, et ma hakkasin autost välja saades kergendusest nutma. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki tal tegelikult olid kurjemad kavatsused, aga selle “suru mu käsi maha” katsega tundis, et olen füüsiliselt liiga aeganõudev ohver ja loobus. Või siis oligi eesmärk lihtsalt korra noore naise ihu katsuda … professionaalsest huvist. Ei tea, aga liiale ta läks ja minu jaoks oli see ainus õnnestunud hääletamine piisavalt hirmus, et seda mitte kunagi enam teha.

Olin ise süüdi, et hääletasin? Et kui ma seda juba tegin ja autosse istusin, siis ise olin loll ja ta võiski oma käed mulle pluusi alla lükata?

Ma ei tea, aga ma siiski arvan, et need asjad nii ei käi. Arst on arst, ta võib teha oma tööd ja kui ta just seksuoloog ei ole, siis patsiendi tundlikud nibud ja orgasmid ei puutu tema töösse. Inimese auto on tema oma ja tema otsustab, kas ta võtab hääletaja peale või mitte, vägisi hoo pealt autosse hüpata ei saa. Hääletaja keha on tema oma ja tema otsustab, kes võib kätt pluusi alla panna ja kes mitte, seda ei tehta ootamatult ega vägisi.

Selliseid kahtlaseid onusid on masendavalt palju. Põhikooliaegsest kunstiõpetajast, kes oma suurerinnalistele õpilastele aktimaali võimalusi pakkus ja suvevaheajal mulle koju lilli tuli tooma, olen juba pikemalt kirjutanud, seda lugu kordama ei hakka, aga üks omamoodi #MeToo lugu oli seegi.

Kui mul rinnad alles kasvama hakkasid ja ma rattaga vanaema juurde läksin, siis peatas mind tuttav külamees, kes paar sõna juttu puhus ja siis korra kasvavast rinnast näpistades kapinupu nalja tegi. Minu jaoks ei olnud naljakas. Valus oli. Piinlik ka, kuigi tegelikult oleks pidanud temal piinlik olema, sest ükski normaalne täiskasvanud inimene ei katsu sedasi kellegi kapinuppe.

Kui mul veel kapinuppegi ei olnud, siis käisin koos vanaisaga küla kogunemispunktis, kus tema mängis teiste vanameestega kaarte ja mina jooksin mööda mõisahoonet ringi või klimberdasin klaverit. Selles hoones elas üks mees, maakeeli öeldes parm, kes kord peatas mind koridoris ja pakkus kommi. Ma ei tahtnud. Tema ikka pakkus. Läksin ettevaatlikult tema eluruumi uksele, aga sellest ei piisanud, ta kutsus mind aina lähemale, kuni ütles, et enne ma kommi ei saa, kui talle musi annan. Minu poolest võis ta oma kommid endale hoida, aga toast välja saamiseks pidin veidi rabelema, sest ta pani oma käed mulle külge ja hakkas ise musi tegema. Võib-olla isegi tegi selle põsele ära, ma ei mäleta enam hästi, aga edaspidi käisin tema eluruumi uksest suure kaarega mööda.

Ma ei tea, võib-olla onu Parm mõtles, et küll oleks tore, kui tal oleks ka väike lapselaps, kes talle musi teeks. Onu Külamehe jaoks äkki oligi kasvava rinna näpistamine naljakas ja midagi halba ta selles näha ei osanud. Onu Kunstiõpetaja kunstnikuhing ehk ei … ei, seal ei ole mingit vabandust ja onu Arstide teguviise ma ka kuidagi õigustada ei suuda. Nii et enne täisealiseks saamist olin kokku puutunud viie vähem või rohkem mitte nii toreda onuga. #MeToo

Teismeeas olen leidnud end ka olukorrast, kus ärkasin sügavast unest selle peale, et mu rindadega tehti lähemat tutvust. Me olime minu juures, meid oli viis ja me jäime ühes rivis alles varahommikul magama. Ma olin kaine, ma olin riides, aga piisavalt väsinud, et mitte tunda, kuidas keegi mu kallal askeldab. Kui ma lõpuks aru sain, mis toimub, siis ma ei osanud kuidagi reageerida, ma teesklesin, et endiselt magan, keerasin ringutades külge, küsisin kellaaega ning käitusin nii nagu midagi ei oleks olnud.

Hiljem väitis noormees mu sõbrannale, et ta arvas, et ma olen üleval. Seda on raske uskuda, sest kui ma olin üleval, siis ei olnud meie vahel midagi sellist, millele oleks võinud midagi veel intiimsemat järgneda, aga mine tea, tema oli joonud, äkki oli tal teine reaalsustaju. Igatahes ringiga ta minult vabandust palus, mina andeks andsin, omavahel me seda teemat ei puudutanud ning olime sõbrad edasi. Kuigi see oli ehk kõige #MeToom kogemus, võtan seda kui kõige vähem traumeerivat. Võib-olla seetõttu, et ta ei olnud mingi onu, vaid teismeline, kes eksis, kes tundis end hiljem ebamugavalt ja kes vabandas.

Keskealised “arstid” teadsid, mida nad teevad ja sealjuures ei tundnud nad end üldse ebamugavalt, vastupidi, nad käitusid nii mugavalt, et mul oli selline tunne nagu ma oleksin ise imelik, kui ma ei taha, et mu rindadest räägitakse või kätt pluusi alla pannakse. Ma kujutan ette, et Mang suutis ka tekitada naistes tunde, et nemad on imelikud, kui lähevad personaalse horoskoobi järele, aga keelduvad tšakrate avamisest. Mulle jäi Pealtnägijast nähtu põhjal mulje, et Mang oskab hästi enne tšakrate kallale minekut luua sellise “oleme vanad sõbrad” õhkkonna, milles pelgad äraütlemisega tähetarga tundeid riivata ja viimasel hetkel on juba hilja, sest selleks hetkeks on käed püksis.

Kunagi lugesin, et ahistada saab vaid neid naisi, kes seda teha lasevad. Erandeid kindlasti on, aga muidu usun, et selles on tõetera sees ja ahistajad oskavadki selliseid naisi ära tunda. Ma väldin konflikte, ma kardan inimeste tundeid riivata, ma ei tahtnud ka nendele arstidele ega oma õpetajale öelda, et nad on igavesed rõvedad perverdid, sest ma ei olnud kindel, et nad seda on. Ma üritasin minu jaoks ebamugavaid olukordi viisakalt lahendada, mistõttu polnud ime, et neil ebamugav ei hakanud. Ma võin praegu mõelda, mida kõike ma oleksin võinud teha või mida ma teeksin tulevikus sarnases olukorras, aga reaalsuses ei osanud ma peale tardumise muud teha ega ole kindel, kas tulevikuski oskaksin.

Tegelikult ma ei olnud isegi #MeToo tekkimise raames kindel, kas mind ikka on ahistatud, äkki mõtlen üle, aga kui asetasin vaimusilmas enda asemele oma tütre, siis ma ei lubaks temaga sedasi käituda, nii et jah, mind on ahistatud.

Mind on krabatud kannist, mulle on pandud käsi pealetükkivalt ümber, üritatud vägisi suudelda, kooris vilistatud ja “ksss-ksss-ksss” hüütud ning üheski sellises episoodis pole mul olnud keeruline jääda “pipraks” või kedagi hoopis pimedasse kohta saata, sest need on olnud üheselt mõistetavad olukorrad. Raskem ongi hinnata just neid olukordki, kus arst palub rinnad peidust vabastada, sest muidu hakkab tal imelik või teine puhtast professionaalsest huvist hakkab ilmsüütu ilmega kätt pluusi alla ajama, et kontrollida kõhulihaste olukorda … või kui Igor Mang hakkab pärast pooleteise tunnist maast ja ilmast rääkimist aura värve vaatama ning kinniseid tšakraid avama. Sellistes olukordades võib sisemine segadus nii suur olla, et ei saagi toimunust enne aru, kui see kõik juba läbi on.

Jüri Ennet võiks seda ometi teada, mitte niigi traumeeritud ohvreid süüdistada ja käskida neil õnnelikud olla. Jumal tänatud, et ma enda kogemustest mingeid ärevushäireid ei saanud ega tema vastuvõtul ei lõpetanud. #EndaSüü #OleÕnnelik

LightheartedApprehensiveJenny-max-1mb