Nüüd, kui Esimesest sai koolilaps, tahtsin talle ka koolilapse tuba, õigemini oli seda lausa vaja, sest koolilapsel peab olema kirjutuslaud ning kirjutuslaual on vaja toas ruumi, mida seal varem ei olnud. Seega oli aeg ümberkorraldusteks ja mulle see väga sobis, sest laste magamistubadega ei ole ma kolimisest alates rahul olnud. Nendes oli midagi puudu, väikeste toas on siiani, aga suurte toas on nüüdseks see õige tunne. Igasuguse remondita sai tuba hoopis teise näo, vaja läks ainult veidi uut mööblit ja mööblivärvi.

Nagu alati, ei ole mul häid vaateid varasemast olukorrast. Ma talvel tegin küll igast toanurgast pilti, aga kuna mulle ei meeldinud see, mis piltidelt vastu vaatas, siis kustutasin need ära. Alles on kunagi üürikuulutusse lisatud pildid ja vahetult pärast kolimist jäädvustatud hetked.Algseis oli selline, seinad olid hallid, otsasein ja lagi helesinised, laes põles seasilm ning ruumi oli ka vaid 10 m2. Peale seasilma jäi kõik muu endiseks, ei kasvanud tuba suuremaks, ei mõõtudelt ega näilise avaruse võrra, mille oleksid loonud heledamad värvitoonid. Kolimise ajal vahetasime seasilma mingi 14-eurose lambi vastu, mis valgustab tuba uskumatult hästi (okei, pirnid valgustavad) ja millalgi pärast kolimist tekkis otsaseina kardinapuu koos kardinatega ning see oligi kogu “remont”. Tuba jäi näotuks ja külmaks. Mööbel, mis majas oli hubane ja sobis hästi tuppa, nägi korteris nii ilmetu välja. Siinkohal ei pea teised minuga nõustuma, asi on maitses ja minu jaoks oli majas lastetoas see soojus ja hing, mida siin ei olnud. Aga asume asja kallale. Augusti keskel võtsin kätte ja tassisin toast osa mööblit välja ning osa värvisin üle. Kõlab nagu see oleks olnud ühe päeva töö, aga ei, aega läks pea kuu, sest värvimisruumi oli nii vähe, et kõiki asju ei saanud korraga värvida ning iga asi sai 2-3 värvikihti, mis võttis ka aega. Jeerum, ainuüksi uue voodi ja kirjutuslaua kokku panemine võttis juba ühe päeva ära ja seda suuresti tänu viimasele, mis on pärit Ikeast. Kirjutuslauaga tuli kaasa ka kõige paksem juhend, mida ma eales näinud olen, seda võiks lausa raamatuks nimetada. Uskumatu, milliseks legoks annab ühe mööblitüki teha.

Muidugi ei läinud kõik äpardusteta, sest muidu ei oleks ma mina. Vahepeal pidin värvi juurde ostma, sest riidekappi tõstes ajasin riiulil seisnud lahtise värvipurgi ümber (mida Facebookis jagasin) ja kirjutuslaua värvimisega panin ka alguses sedasi puusse, et pidin hiljem plaadi uuesti üle värvima. Ma vist praegu selle tööprotsessi osa jätan vahele ja liigun kohe lõpptulemuse juurde, muidu venib postitus liiga pikaks. Millalgi hiljem kirjutan ka värvimisest endast ja see tuleb rohkem õpetlik postitus sellest, kuidas mitte mööblit värvida.

Aga praegu, enne ja pärast, dataaa: Ruumi on endiselt vähe, aga tuba on avaram ja vaba põrandapinda on pisut rohkem. Lisaks ei pea Teine enam poolnari all põrandal magama. Mitte et tal oleks selle vastu midagi olnud, aga jõle tolmuseks läks tal seal olukord. Nüüd on poistel korralik nari ja seekord avaldas Esimene soovi all magada, nii et Teine kolis põrandalt päris kõrgele.

Nari on pärit On24-st ja tegu on Flexa tootega, väga tugeva ja stabiilse konstruktsiooniga, ei nagise ega kolise. Ainus miinus on see, et seda ei saa kaheks eraldi voodiks muuta, kui see võimalus või vajadus peaks tekkima. Pluss on jälle see, et tegu on ühe soodsaima kahekohalise nariga ning minu jaoks on pluss ka see, et see oli juba originaalis halli värvi. Voodipesu otsisin pikalt taga, hallid kummiga linad sain Topshopist ja üks lina maksis alla kahe euro, kahjuks see pakkumine on läbi, ei ole enam midagi linkida ning tekikotid ja padjapüürid sain vist Cellbesi netilehelt, sest see oli ainus koht, kust leidsin taskukohase hinnaga lihtsa halli värvi puuvillase voodipesu.Nagu näha, siis riidekapp ja laud on ühte tooni ja tegelikult ka ühte stiili, said mõlemad endale tahvli ja ühesugused nupud. Lauast mul enne pilte ei ole, aga oli see puidumustriga hallikat tooni ja ostsin selle uuena Soovi kaudu veidi odavamalt kui Ikeas müüakse. Otsisin tegelikult palju soodsamas hinnaklassis täispuidust lauda, millele uus elu anda, aga kõik head pakkumised olid juba bronnitud, eks 1. september koputas uksele. Nii sai uue elu päris uus laud.

Tool on pärit Härra Soome elamise keldrist ja on varemgi siin piltidel figureerinud. Kuna selle valge värv koorus kohati maha, siis sai tooli kõvasti lihvitud ja siis kolm korda kollasega üle värvitud. Täpsemalt Prairie Sunset kollasega Fusion Mineral Paint`i valikust. Laud oleks tegelikult pidanud tulema sinakam, selle tooniks oli Renfrew Blue, aga jäi teine puhta roheline. Kaasas olid voldikud värvinäidistega ja ühes voldikus oli Renfrew Blue pigem sinine, teises roheline, ma ei tea, millest selline erinevus, aga igatahes laua ja kapi toon klapib selle voldikuga, kus on rohekas Renfrew Blue. Kuigi valisin enda arvates sinise tooni, olen rohelise tulemusega väga rahul – isa tehtud männipuidust riidekapp näeb uues rohelises rüüs lausa antiikne välja. Märkate, et ühel pildil on laiem uks paremal ja teisel vasakul? Leidsin, et laiem pool sobiks seina äärde paremini, selleks tuli kappi 180 kraadi pöörata, nii et laest sai põhi ja vastupidi. Veidi naljakas kapp on oma erinevate ustega, aga tookord, kui see kapp ehitati, kulus iga sentimeeter ära ja seetõttu sai kapp endale võimalikult laiad uksed. Kaks laia ei oleks ära mahtunud, kahe kitsaga oleks ruumikadu tekkinud, seega sai ühe laia ja ühe kitsa ukse. Antud kapp on väga väärtuslik, ikkagi minu isa ehitatud, loodetavasti pärandatakse seda põlvest põlve. Kapi otsas olev punutud kohver on samuti Prairie Sunsetiga üle värvitud ja hoiab see endas hooaja kindaid-salle-mütse, varsti tulevadki talvised välja ning kevadised liiguvad asemele.

Kaks riiulit on üle värvitud Fusioni Tones for Tots tooniga Little Lamb ja see on nii ilus hall, et tahan seda väikeste toas ka kasutada. Juhuslikult on see hall üsna sama tooni seinaga ja ma hiljuti kuskilt lugesin, et kui pisikeses toas on palju mööblit, siis seinaga samas toonis mööbel jätab mulje, et seda mööblit tegelikult nii palju ei olegi. Ühesõnaga muudab olukorra avaramaks ja minu arvates peab see paika. Ühest pooleliitrisest värvipurgist sain mõlemad riiulid ja kardinapuu värvitud ning tilgake jäi veel järelegi. Kui ma oleksin esimese kihiga korralikumat tööd teinud, siis tegelikult teist ei olekski vaja olnud, kolmest värvist oli see kõige parema katvusega ja sellega oli nii kerge värvida. Ma lihtsalt tegin seda hämaras ja kui päevavalguses tulemust nägin, siis otsustasin, et ma enam kunagi hämaras ei värvi.Ukse tumedaks tõmmanud männi toon on ainus asi, mis mind lõpptulemuse juures häirima jäi, aga ma ei oska seda ust mingit muud tooni ka värvida ja pealegi peaksin siis teised uksed (kokku viis ust) ka üle värvima, sest ma ei saa olla nii, et elamises on erinevad uksed, kõik peab ikka ühesugune olema. Mul on niigi raske leppida sellega, et igas ruumis on erinev põrand…Igaks juhuks ütlen, et riiul on seina küljes kinni ja televiisor samuti, kuigi selle jalg jääb alati riiuli külge sedasi kinni, et endalgi tuleb see jõuga lahti murda, et saaks tolmu võtta. Kui Härra kunagi oma antiikse Playstationi, mis täidab meil dvd-mängija kohust, Soomest kaasa toob, siis saavad lapsed oma toas multikaid vaadata ka, praegu on need riiulil lihtsalt kohatäiteks.Juhin tähelepanu pliiatsitopsile, mis on tegelikult tavaline must kruus tumerohelise sisuga ja mille sang on katki. See sobis ideaalselt lauas olnud juhtmetele mõeldud auku ja tänu sellele on elamises vähemalt üks pliiatsitops, mida kassid ei saa ümber ajada. Tähestiku kritseldasin ise valmis, maakaart ja “Unista suurelt, väikseke!” poster on muidugi Kukupesast ja 3D autopilt on juba mitu aastat vana.See on tuulekell, mille laps lasteaias meisterdas, sobib hästi kapi ja kirjutuslauaga kokku. Voodi kohale tuleb veel nöör, mille külge riputan laste kunstiteosed, nii et natuke lapselikkust tuleb tuppa juurde, sest tegelikult on meie suured poisid veel päris väikesed ja praegusel kujul on tuba natuke liiga koolilapselik.

Kahjuks ei teinud päike minuga koostööd ja seetõttu jäi piltidelt ära idülliline valgus, mida vahepeal blogi FB lehel jagasin.Aga inspireeriv öövalgus on iga päev ühesugune, või siis täpsemalt iga öö. 

Kuigi tahtsin ümbermuudatusi teostada ainult suurte poiste toas, siis tundub, et väikeste tuba saab ka lähitulevikus uue kuue, sest mul jäid nüüd käed sügelema ja Retro Stuudio e-poes on veel nii palju ilusaid värvitoone, mida võiks elamises kasutada, näiteks Upper Canada Green. Ainult et väikeste tuba on suurem pähkel, sest mul ei ole ühtegi tulevikunägemust olnud, erinevalt suurte poiste toast, kus nägemus tuli ja sai reaalsuseks. Peaegu, päris üks ühele ei ole, aga see, mis välja kukkus, sai isegi parem esialgsest visioonist, võrrelge ise.

Mööbli uuenduskuuriga sai peaaegu valmis ka magamistuba ise. Paari asja tahaksin veel juurde, aga see võib ka ainult tahtmiseks jääda, nii et põhimõtteliselt on magamistuba valmis.

Meie magamistuba oli esimest korda korterisse kolides 1,5 aastat meie magamistuba, siis sai sellest lastetuba ja sellest ka tibukollased seinad. Nüüd on see taas meie magamistuba ja lisaks sellele ka tuba, kus õhtuti lastele unejuttu lugeda ja kus lapsed õppima hakkavad.

Tuba enne:

Vana mööbli viisime välja ning asemele tõime magamistoakomplekti majast, lisaks mahutasime tuppa kirjutuslaua ja kirstu, mis olid majas teises ruumis ja kummuti, mis seisis üldse ema juures meie toas. Ühesõnaga sai palju mööblit ühte tuppa surutud.

Tuba pärast:

Kui olin ostnud hallid küljekardinad, siis mind hakkas häirima endine beež voodikate ja lapsed vist lugesid mu mõtteid, sest nad suutsid musta markeriga selle lootusetult ära määrida, mis andis põhjuse selle välja vahetada. Uus voodikate on Jyskist, maksis ainult 29 € ja on üllatavalt kvaliteetne. Minu jaoks siis üllatavalt, sest varasemad kogemused Jyskiga pole olnud meeldivad. Näiteks sain sealt vannirätikud, mis ei imanud endasse üldse vett ja sulepadjad, mille sees olid vist kuke sabasuled, sest need olid nii kõvad ja torkivad.

Seda ma juba eelmises postituses kirjutasin, et mööbli iluravi peale kulus 90 € ja see iluravi andis üldmuljele ikka väga palju juurde. Valisin tooni täitsa suvaliselt välja – sellise, mis ei oleks liiga tume, aga siiski tumedam pleekinud männipuidust – ja juhuslikult klappis see täpselt kirjutuslaua tooniga.

Pisike kirst laua kõrval on “leitud” kunagi pööningult, ilmselt kuulus mu vanavanematele ja mina olen seda viimased 15 aastat kasutanud salalaekana. Seal sees on põhikooliaegsed sõbravihikud, kõik mu päevikud, armastuskirjad Härralt ja muu väärtuslik kraam.

Tooli otsisin nii uuena kui ka kasutatuna, seda hakkasin juba majas elades otsima ja lõpuks leidsin täitsa kogemata. Olin seda ka enne Mööbliaida kodulehel näinud, kuid siis ei jätnud see mulle mingit muljet. Põhjakeskuse Mööbliaidast mööda jalutades oli see tool väljas ja mul oli sekundiga selge, et just see ongi see, mida ma otsinud olen. Reaalis on see lihtsalt palju ilusam kui pildil, ja mugav ka, sest sellel on sees pepulohk. Hinna ja kvaliteedisuhe on ka igati hea – see tugeva konstruktsiooniga puidust tool maksis ümmarguselt 43 eurot. Julgen soovitada ja kolm sellist ongi veel saadaval ka.

Kardinaid on raske vastu valgust pildistada, aga sellised nad on. Natuke liiga kallid võrreldes näiteks Jyski või Ikea kardinatega, aga ma lohutan end sellega, et kulutatud 90 € läksid kodumaisele ettevõttele ja toetasin sellega ausat kaubandust.

Membershopi pakkumistest leidsin sobivates toonides lahedad kirjutusvahendid 9.50 € eest. Nendega hästi ei raatsigi kirjutada.

Õnneks on mul igasuguseid muid kirjutusvahendeid veel, mis on leidnud oma koha minu kadunud vanaema savikausis ja väikeses teekannus. Nende väärtus on hindamatu.

See on see nurk, millega ma ei ole päris rahul. Tahaksin kummuti uksele lähemale nihutada, nurka punase tugitooli sättida ja voodi ette ümmarguse kaltsuvaiba laotada. Tugitoolis oleks nii hea riideid hoida lastele unejuttu lugeda.

Selle pisikese südametega pildi ostsin Soome kirbukalt 30 sendi eest eesmärgiga see pisemate tuppa riputada, aga avastasin, et meie tuppa sobib see paremini.

Hubasema kodutunde loomine läks magamistoas ümmarguselt 262 € maksma ja ilmselt see summa suureneb, kui ma millalgi sobiva kaltsuvaiba ja punase tugitooli leian. Mõnda taime tahaks ka, aga meil on kassid kes need ära söövad ja kui ei söö, siis need surevad ise ära ajal, mil me Soomes pesitseme.

 

Kui me majas remonti tegime, siis ostime sinna meie magamistuppa kasutatud täispuidust mööbli, mis nägi kasutatud välja ka. Seetõttu kapi sünnilugu ei tea, aga meie juurde tuli ta üsna plekilisena ja nii teadsin juba esimese kohtumise järel, et kogu mööblikomplekt saab kerge uuenduskuuri.

Paraku remont venis ja kappidega tegelemiseks polnud majas ruumi. Hiljem polnud enam aega, sest tahtsime võimalikult kiiresti sisse kolida ning mööbli uuenduskuur polnud enam prioriteet. No ja kui olime juba sisse kolinud, siis polnud jälle kappidega tegelemiseks ruumi. Mitte et praegu oleks olnud ruumi laiutada.

Igatahes korterisse kolimise järel oli valgusküllases magamistoas plekilise mööbli nägemine nii valus, et üsna kiiresti leidsin end Ehituse ABC kassast, korvis 18 kapinuppu, mitu pakki lihvimispaberit, 2,7 liitrit mööblilakki ja vahendid laki peale kandmiseks. See läks maksma 90 eurot, mille eest said uue välimuse öökapid, kummut, väike kirst, riidekapp ja kerge värskenduse sai ka kirjutuslaud, mis oli juba eelnevalt lakiga samas toonis.

Päris kirju olukord, aga asi on lihtsalt erinevates valgustes ja kaamera seadetes, tegelikult olid kõik asjad enne tumedaks tõmmanud männi tooni ja hiljem helepruunid. Kummuti õige toon ja uued nupud:

Väikeste mööblitükkidega ei olnud palju tööd, lihtsalt ebamugav oli neid magamistoas tuunida. Suurem töö ja veel suurem ebamugavus kaasnes riidekapi uuendamisega.

Kapp on 2,2 meetrit kõrge ja 2,5 meetrit lai ning oli viimistlemata, mis tegi töö veel raskemaks, sest lakk imbus kohe puidu sisse ja suurt pinda oli keeruline lakkida nii, et tulemus jääks ühtlane. See ei jäänudki ühtlane.

Enne.

Kui uksed said eest võetud, siis vastu vaatas paras korralagedus. Sorteerisin välja nii väikseks kui ka suureks jäänud riided ja sättisin allesjäänud asjad korralikult ära, et need siis tolmu ja laki eest kinni katta. Ma lihtsalt ei tahtnud teha kappi päris tühjaks, et siis elutoas riidehunniku otsas istuda. Niigi väljasorteeritud asjad jäid ühte ja teise nurka hunnikusse.

Lihvimisvalmis.

Esimene kiht lakki kuivab.

120 kruvi lahti kruvitud ja uksed lakkimiseks ette valmistatud.

No ma räägin, et laiutamiseks ruumi polnud.

Kui lõpp hakkas paistma. Uksed sain ette, kuigi jõudsin enne poolele külale kurta, et üksi ma sellega küll hakkama ei saa, aga et oleks kohe proovinud… Jäid veel jamad nuppudega, sest polnud õige pikkusega kruvisid ja uste sees olid üldse ilmatuma suured augud, mis vajasid erilahendusi.

Üks külg jäi nii laiguline, et sinna pidin käekotid riputama, et need vaataja tähelepanu hajutaks. Ühe nagi ostan veel juurde, siis olen tulemusega rohkem rahul:

Enne ja pärast:

Kuna me oleme liiga koonrid, et mööbitrendidega kaasas käia, siis ilmselt teenib see riidekapp (ja üldse kogu magamistoa puitmööbel) meid meie elupäevade lõpuni. Võib-olla kunagi saavad lihtsalt valge kuue selga (nagu mul oli alguses plaanis) ja näevadki jälle nagu uued välja.