Suletud uste taga

March 14, 2016 ~ Liivi ~ 8 Comments

Praegu on see hetk, kus ma teataks ootamatult ukse taha saabunud külalisele peenikese häälega, et kedagi ei ole kodus. Õnneks on kell juba nii palju, et ma enam ei pea külalisi kartma, aga ma ei ole kindel, et ma homme saan end sama julgelt tunda.

Olen kaks päeva tegelenud kapiga ja see aeg on tulnud millegi arvelt. Kui siin veidi ringi vaadata, siis pole raske arvata, mille arvelt:

Ega ma eriti suuremana seda päris elu näidata ei taha. Jah, see on tõepoolest minu päris elu, sest seda juhtub võrdlemisi sageli, et ma sõidan ringi, blogin, nokitsen, loen, kitkun kulme ja teen palju muud koristamise arvelt. Antud loeteluga elamine küll nii seapesaks ei muutu, kui ma just kõiki asju jutti kaks päeva järjest ei tee, aga üsna sarnane oli seis majas elades, kui kevadtööde ajal sai päevi järjest õues tegutsetud. Seda olen varem ka öelnud, et mina ei saanud hakkama sellega, et oleksin hoidnud samal ajal korras aeda ja maja. Mul oli korras aed või maja.

Ausalt öeldes ma muidu ei saagi aru, et ma nii palju käin lastel järel ja jooksvalt koristan, aga kui ma nüüd kaks päeva seda jälle teinud pole, siis… Pildid räägivad enda eest.

Kapi “tuunimine” on nii mahukas projekt, aga selle kõrvalt teised asjad ei jää pausi peale – lapsed tahavad ikka süüa ja seda kolm korda päevas, pesu vajab ikka pesemist (eriti pärast seda, kui öösel oksendati täis kaks masinatäit voodiriideid ja päeval juhtusid teistsugused kõhuviirusega kaasas käivad õnnetused), kassid tahavad süüa ja puhast liivakasti. Ja selle aja mille kulutasin täna pildipostituse peale, istusin tegelikult pesamuna toas maha, sest täna oli taas see päev, kus ta ei jäänud minuta magama ja magama jäämine ise võttis aega ligi kaks tundi. Kaks tundi!! Kui tema uinus, siis poisid hakkasid juba üksteise järel ärkama…

Minu magamistoas teeb olukorra hullemaks see, et ma sorteerisin kapist välja hunniku riideid, mis lähevad ühel või teisel moel taaskasutusse, mis ei mahu kappi ära või lihtsalt ei peaks seal olema, nagu näiteks Härra neoonkollased töötunked. Aga neile ei ole hetkel muud kohta, kui päeval voodi peal ja öösel voodi kõrval. Kui saan kapiuksed lakitud, siis saab voodi oma kohale tagasi tõsta, pääseb ligi kummutile ja saan suruda üleliigsed asjad voodi alla või kummutisse, mis on niigi üleliigseid asju peaaegu täis. Samas saab täis kott nende riietega, mis leiavad uue koha kaltsuvaipades ja selle saab kummutist omakorda välja tõsta, aga ära viia veel ei saa, nii et see kott jääb kuskile nurka seisma. Igatahes annab tunda, et meil on 20 m2 vähem ruumi, mistõttu on raskem korda luua ja korda hoida.

Ahjaa, kappi koristades avastasin, et reisikohver oli veel pilgeni riideid täis. Mitte lihtsalt riideid, vaid musti riideid, mis sai kolimise käigus pesukorvist sinna visatud… Oma kampsuni, mille olemasolu mäletasin, leidsin vähemalt üles. Ainult triikimisraud ja õmblemisasjad on veel kadunud ja võib-olla miski veel, mille olemasolu ma lihtsalt ei mäleta.

Muidugi on kordades rohkem siis ka koristada, kui kõik lapsed on kodus, sest neil on lihtsalt hämmastav võime neljakesi kõik nii pea peale keerata, et ma tahaksin koristamise asemel lihtsalt ära kolida. Täna tõusid mul kõik ihukarvad vihast püsti, kui kuulsin, kuidas väiksemad oma toas mänguasju loopisid, kõvade paukudega vastu seina, vastu maad. Ma karjusin ja keelasin, aga kumbki ei teinud välja, nad isegi ei kuulnud mind, naersid ja loopisid edasi. See oli nii ärritav, sest ma ei saanud jätta lakkimist kohe pooleli, see oleks muutnud tulemuse laiguliseks (või laigulisemaks), aga ma ei saanud ka rahus edasi lakkida, kui lapsed pöörastena oma tuba lammutasid. Ma saan muidugi aru ka, et neil on maru igav, sest ma pole kaks päeva neist suurt välja teinud. Ainult üks päev veel, siis saan olla jälle täiskohaga ema ja saan toad korda teha.

Täna muidugi koristasime ka, hetkeolukord on tunduvalt parem kui piltidel, aga endiselt selline, et mul oleks piinlik, kui keegi ootamatult külla tuleks. Ma lihtsalt olen liiga väsinud, et korralikult koristada. Tänase tundidepikkuse lihvimise ja lakkimise tulemusena on mu paistes sõrmeliigesed (psoriaatiline artriit) veel rohkem paistes, mu alaselg on kahepäevasest küürutamisest kange ja ma tahaksin ainult teki alla taastuma minna, et siis homme uue hooga jätkata. Endiselt nelja lapse kõrvalt, sest vähemalt kahel neljast on kergekujuline kõhuviirus ja nii ei julge ma kedagi lasteaeda viia.

Aga miks ma juba voodis ei ole. Sest ma ootan, millal nõudepesumasin lõpetab, et saaksin ööseks ukse avada. Sellega enam kaua ei lähe.

Head ööd!

PS! Kes pole veel näinud, siis Facebookis on üks parem pilt ka, kus näeb, et vähemalt üks asi on lõpuks korras – kapi sisu.

Köök-elutuba

February 5, 2016 ~ Liivi ~ 12 Comments

Majalugude puhul ma elutoani ei jõudnudki. Seekord alustan elutoast, mis on ühtlasi ka köök ja mis laieneb veidi ka avatud esikusse.

Ma hea meelega alustaks 8 aasta tagusest ajast, aga sellest pole mul pildimaterjali ja ega me selles ruumis suurt midagi ei muutnudki – ühte seina kips ja seinapaneelid, mujale värvivärskendused.

Aga saan alustada piltidest, milline oli köök-elutuba enne üürile andmist ja millisena selle jaanuaris tagasi saime.

Vahepeal rändas suur nurgadiivan koos valgete köögitoolide, ruloode ja pliidiga prügimäele. Asemele ostsime uued. Diivani tõime tegelikult majast ja majja soetasime suurema komplekti, et mahuksime terve perega istuma.

Kuna korteris oli juba nii palju mööblit ees, siis me enne ei saanudki kolima hakata, kui üleliigsed asjad olid eest ära viidud. See ka raskendas ja pikendas meie kolimisprotsessi, aga see selleks.

Ma küll eelmisse postitusse juba lisasin ülevaate sellest, millises segasummasuvilas me siin kõike sättima hakkasime, aga kordan end:

Alguses oli küll tunne, et sätitud toad on mägede taga ja miski siin omavahel nagunii ei sobi. Aga kui mööbel juba oma kohale sai ning kastide ja kottide hunnikud hoogsalt kahanesid, siis sai korduvalt mõeldud, et polegi nii hull ja elamine tuleb täitsa kena. Ja tuli ka!

Kuigi köök-elutuba on kitsas, või on mööbel liiga massiivne, on olemine päris hubane.

Sellist avatust pean tegelikult veidi ebamugavaks, kuigi kuueliikmelise perega a`la 8-ruutmeetrises köögis oleks vist veel ebamugavam hakkama saada. Kõige rohkem igatsen ust, mis eraldaks köök-elutuba esikust. Õnneks on lapsed nüüd juba suuremad ja ma ei pea käima kikivarvul, aga päris julgelt ma ka ei kolista nende une ajal pottidega ega pane nõudepesumasinat tööle.
Viimane on tegelikult siis ka häiriv, kui lapsed on üleval ja see on üks miinus avatud köögi juures. Või on meil liiga lärmakas nõudepesumasin. Teine miinus on muidugi see, et kui süüa teha, siis toidulõhnad levivad üle korteri ja hapukapsast tehes tuleb õhtul ka hapukapsalõhnaliste linade vahele pugeda.

Naljakas on see, et mulle teoorias meeldivad tühjad kapipealsed ja ma ei armasta pudipadi ega üleüldse riiuleid, aga samas ei raatsi ma mitte ühtegi kingituseks saadud nipsasja või vaasi peitu panna, isegi, kui ma tean, et ma ei kasuta neid mitte kunagi. Sama lugu on emotsionaalse väärtusega või lihtsalt vanade asjadega. Majas tekkis side näiteks sellesama kaaluga, mis jäi sinna eelmistest omanikest, aga millest mina ei taha loobuda. Ja kuna majas seisid meil ruumipuudusest vaasid lae all riiuli peal, siis siin sättisin ka kollektsiooni kenasti ülemisele kapirivile ritta. Alguses tegelikult läksid vaasid kappi peitu, aga see tühjus jäi kuidagi häirima. Ja siis ma räägin, et mulle meeldivad tühjad kapipealsed, eks.

See kell pole ka päris minu maitse, aga kuna selle kinkis armas inimene, siis otseloomulikult panen ma selle üles ja pean seda armsaks.

Viimasel pildil siis näide sellest, mida pidasin silmas, kui kirjutasin, et elutuba laieneb veidi esikusse. Esikumööbel on ikka see sama vana, mis on seal olnud 8 aastat ja mis istub sinna endiselt, vaid majast toodud pilt leidis endale seal uue koha ja see sobib sinna väga hästi. Minu seisukohalt on kõik omavahel harmoonias vaatamata sellele, et tegelikult pole olnud millegi puhul erilist valikuvõimalust. Isegi uue halli värvi vaipkatte puhul ei olnud meil alternatiive. Enne oli maas oranž vaip ja oleksin samasugust asemele soovinud, aga kuna ei saanud, siis leppisin halliga ja tegelikult sobibki see palju paremini.

Elutoa hubaseks muutmise puhul kulutasime 0 eurot, kõik oli enne olemas või sai majast toodud. Aga veidikese tahaks kulutada küll ja osta luitunud kardinatele midagi külgedele seltsiks, et kardinad ulataksid ühest seinast teise ega oleks nii “pingul” ees. Hea meelega ostaksin üldse uued kardinad, aga esiteks on need kallid ja teiseks kassid disainivad need kohe ära. Pigem kulutan nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik, et rahul olla.

Teine asi on see, et külmik on väga vana, teeb kõva lärmi ja kindlasti võtab palju elektrit ka. Saaks asemele tuua selle, mis majas oli, aga too on ka 8 aastat vana, plastmass on kollaseks luitunud, külmiku osa “higistab” ja sinna mahub vähe asju, eriti sügavkülma – tahaks päris uut. Samamoodi vahetaks vaid aasta vana pliidi uue vastu välja, sest sellel ütles juba ahi üles, pliidiplaat ei lähe üldse nii kuumaks, et maksimumi peal vesi ägedalt keeks ja see on kitsas ka. Samas laiem ei mahu kappide vahele ja kui püüakski ühte kappi nihutada (mis tähendab, et vuugisegu saab kannatada ja põrandaliistud tuleb lühemaks lõigata), siis võib juhtuda, et uue laiema pliidi ahi sulatab niigi kahjustada saanud usteservad päris üles. Tahaks siis juba uut köögimööblit ka ja päris äge oleks see jälle ise teha, aga see lõbu läheks liiga kalliks.

Siis mõtlen veel põrandalambi peale, et see annaks õhtusel ajal laelampide asemel veidi hubasema valguse, ja igatsen diivanipatju, mida ma ei oska kuidagi praegusesse kompotti valida. Prioriteedid need siiski pole ja hubane on olla ka nendeta.

Ps! Lisasin blogi Facebooki lehele paar uut pilti ja hakkan seal jooksvalt jagama pilte kodu hubasemaks muutmisest ja meie argielust. Katsun lausa iga päev midagi uut lisada, aga seda on natuke veider teha, kui siinsed regulaarsed lugejatenumbrid on kordades suuremad kui Facebooki sõprade arv. Ei tahaks iga kord siin “pee-essitada” ka, kui jälle pilte lisan. Tulge julgemalt blogi Facebooki sõbraks. 🙂

Vanas kodus tagasi 2

February 5, 2016 ~ Liivi ~ 4 Comments

Pärast majaukse sulgemist sõitsime kahe autoga korteri juurde, et üks sinna jätta ja teisega minu vanemate juurde minna. Polnud meil kummalgi meeleolu korteris tegutsema hakata ja Härra üldse ei tahtnudki, et ma näen seal valitsevat olukorda, sest ta arvas, et see ajab mind veel rohkem nutma. Aga ma siiski eelistasin enne laste juurde minemist veidi hinge tõmmata, või siis end tühjaks nutta, kuidas iganes seda nimetada.

Kuna mina korterisse asju ei tassinud, siis mind tõesti üllatas see, mis mind ees ootas ja see, et meil on NII palju asju. Põhimõtteliselt olid korteris vaid teerajad majast toodud asjade vahel.

Vaid üks tuba oli tühi, sest seal paigaldati samal päeval või päev varem (ei mäleta enam) laminaati, mis hakkas 8 aastat vana vaipkatte asemel vana papp-plaadiga põrandat peitma.

Tegelikult tuleks kogu korteri põrand üles võtta ja uus asemele panna. Pole muidugi nii hädavajalik, aga ühtlane põrandapind nii tasasuse kui ka välimuse suhtes oleks palju ilusam ning praegused põrandad on kõik (kohati päris suurte) kulumisjälgedega. Ka uus laminaat magamistoas ja uus vaipkate esikus ei muuda fakti, et nende all on vajunud põrand. Esiku oma on üldse vist jääkidest (servatud lauad, mööbliplaat ja midagi osb sarnast vaheldumisi) kokku pandud ning nende ühenduskohad on tasandatud seguga, mis kaob vaikselt pragudesse. Kui vana vaipkatte üles võtsime, siis olin veidi jahmunud, sest ma absoluutselt ei mäletanud, et meil esikus ei olegi päris põrandat, vaid mingi omalooming. Aga nüüd on see omalooming jälle vaipkatte all peidus ja kõik on hästi.

Tagasi tolle õhtu juurde. Me kõndisime toast tuppa vaheldimisi nuttes ja järgmiste päevade plaane tehes. Lõpuks lihtsalt istusime, nutsime oma nutud ära, võtsime end kokku ja läksime laste juurde.

Järgmisest päevast hakkasime korteris hurraaga tööle ja sealt alates polnud enam nutmiseks mahti. Küll oli seda seitsmendal kolimispäeval üheks uinakuks.

Mina sättisin just teises toas asju, kui kuulsin, et Härra norskab. Alguses arvasin, et teeb nalja, aga kui sain aru, et tal on magusa unega tõsi taga, siis tegin paar pilti, lükkasin meie voodil ühe nurga kottidest tühjaks ja keerasin ise sinna kerra. Töötegijaid meist sel päeval rohkem ei olnud. Natukese küll veel pingutasime laste tubades, sest need pidid järgmiseks päevaks elamiskõlblikud olema, aga pärast seda läksime Rakverre raha laiaks lööma. Ostsin möödaminnes Esimesele soodushinnaga dressid, läheb ju ikkagi sügisel kooli, ja siis käisime mänguasjapoode tühjendamas, et laste uutes tubades ootaksid neid ka uued (lohutus)mänguasjad.

Järgmisel päeval veel näpistasime mõned tunnid tegutsemiseks, sest köök-elutuba oli siis selline:

Ja sellisesse elamisse me ei tahtnud lapsi tuua. Enda magamistoa jätsime täiesti teisejärguliseks ja seetõttu läks nii, et perega sisse kolides (me ka Härraga polnud sinnani korteris ööbinud) olid meie magamistoad sellised:

Kui meie magamistuba välja arvata, siis hakkas asi juba looma. Magamistoad just sellises järjekorras lähevadki ja vabalt võiks uksed vahele teha, et lastel oleks lihtsam öösel kaissu tulla, sest sinna nad kõik viimasel ajal kipuvad.

Kuigi lapsed ootasid elevusega korterisse kolimist, siis tegelikult on reaalsus olnud ka nendele stressirohke. Kõige raskemalt kohaneb pesamuna, kes on viimase kuu jooksul ainult kaks ööd rahulikult maganud, sellest üks möödus minu vanemate juures ja teise ajal oli vist nii väsinud, et leidis tee meie voodisse alles hommikul kell 7.

Aga muidu oli mul vahepeal tagumik juba kange igaõhtusest tema voodi kõrval istumisest, sest ta ei jäänud enam ise magama. Mõnel õhtul istus Härra ja kui tema enam istuda ei jaksanud, siis ta vedas endale teki külje alla ning magas preili voodi ees. Lapse uinumine võttis teinekord rohkem kui kaks tundi aega ja see on juba nii pikk aeg, et kannikad hakkad vaikselt kärbuma, kui liikumatult ühe koha peal istuda.

Kuna uuest ööunne jäämise traditsioonist jäi väheks, siis ta hakkas igal ööl kaissu tulema ja seda enamasti pärast tunniajast enda voodis magamist. Nüüd ongi siis ainult üks öö temata möödunud, muul ajal on ta platsis, vehib jalgadega, sipleb ja joriseb läbi une. Vahepeal võtab armsalt kaela ümber kinni, aga suurema osa ajast muudab magamise raskeks. Nii oleme mõlemad magamata. Aga vähemalt ei pea enam tema voodi kõrval istuma, piisab ka sellest, kui käia kaks tundi teda keelamas või saata ta voodist välja hiilimise järel otsejoones sinna tagasi.

See oli võib-olla kolmas päev siin korteris, kui Neljas nuttis issi süles ja küsis, millal me koju läheme. Kui Härra ütles, et see siin ongi nüüd meie kodu, siis preili hakkas veel hullemini nutma ning karjus vastu, et see ei ole meie kodu, see on korter ja tema tahab minna koju, miks ta ei saa minna koju. Võite kolm korda arvata, kas meil tuli klomp kurku. Ja see ei jäänud ühekordseks, ta vahepeal lausa palus, et me läheksime koju.

Tänaseks on ta vist juba harjunud, aga tundub, et mingid küsimärgid tema peas siiski on, sest ta võib keset mängu öelda “see siin ongi nüüd meie kodu” ja rahus edasi mängida, kui ma vastan “jah, see ongi nüüd meie kodu”.

Poistest muutus Esimene kurvaks juba enne majast lahkumist, kui ta sai aru, et see kolimine saab olema lõplik ning kevadel ei tulegi väravat meid naabritest eraldanud aia vahele, mis takistas neil naabripoisiga vabalt mängida, et ta ei näegi enam oma sõpra ega saagi temaga õues joosta. Selle arusaamisega tulid ka pisarad.

Viimast päeva majas elades mängisid nad ka viimast korda naabripoisiga. Kuigi me oleme endistele naabritele külla oodatud, siis ma olen päris veendunud, et ma ei suuda sinna minna, sest nende naaberaiast vaatab vastu liiga palju mälestusi.

See teebki olukorra raskemaks, et maja on meist linnulennult vaid 500 meetri kaugusel ning lapsi lasteaeda viies möödume tänavaotsast, kust paistab tuttav võssakasvanud sirelihekk. Endise kodutee nägemine teeb meele kurvaks ja sellega on veider harjuda, et meil sinna enam asja ei ole.

Alguses ei olnudki harjunud, sest ma sõitsin ükskord vanast harjumusest poe juurest teist kaudu koju, mis tähendas, et ma hakkasin automaatselt sõitma maja suunas ja kokkuvõttes jõudsin suure ringiga korteri juurde. Õhtusel ajal Rakverest ema sünnipäevapeolt tulles pidi Härra ka üle ristmiku otse maja suunas sõitma, aga viimasel hetkel pidurdas, keeras ära ja ütles, et ta oleks peaaegu unustanud. Mina oma peas mõtlesin, et huvitav, kust me veel läbi pidime käima… Mina olingi unustanud ega saanud kohe aru, miks Härra suunda muutis.

Aga korteris elamisega oleme juba harjunud, kohati on isegi selline tunne nagu me polekski ära olnud. See tunne saabus üsna kiiresti ja praegu on mälestus majas elamisest justkui kauge minevik, kuigi lahkumisest saab alles kuu.

Kui nüüd neid haavu lahti kiskuvaid blogipostitusi mitte arvestada, siis ma olen korteris elamise ajal vaid ühel õhtul nutnud, kui voodisse heites hakkas silme ees jooksma film sellest, kuidas avasin maja välisukse, kuidas paistis õhtupäike elutuppa, kuidas trepist üles läksin, kuidas võtsin puu otsast õuna, kuidas lapsed täispuhutavas basseinis veega mängisid ja nii edasi. Härra nägi sellist filmi igal õhtul, ainult et peaosas oli tema.

Aga üldiselt on elu edasi läinud ja see elu on olnud ööpäevaringselt lapsi täis, nii et pole väga palju sellist rahu ja vaikust, mille ajal võiks kurbi mõtteid heietada.

Kohanemise muutis kergemaks ka see, et me kolisime kogu täiega. Kuna müüsime maja arvestatavalt väiksema hinnaga võrreldes esialgse sooviga, siis jätsime mööbli hinna seest välja ning tagantjärele olen rõõmus, et nii läks. Esiteks oli kergem jätta hüvasti tühjade seintega ja teiseks oli kergem tunda end siin tuttava mööbli keskel hubaselt.

Ma ei taha üldse mõeldagi sellele, mis tunne oleks olnud jätta kodu maha sellisena, nagu see meie sees elamise ajal oli. Esialgsete plaanide kohaselt oleks see just nii läinud, sest ma ei tahtnud tuua korterisse mitte midagi, mis meenutab maja. Nüüd on korter täis majast toodud mööblit, aga see ei meenuta mulle endist kodu, vaid aitab luua kodutunnet.

Edasi tulevadki juba pildipostitused meie uuest vanast kodust ja selle postituse lõpetan floorplanneri plaaniga, mille tegin siis, kui meie pere oli vaid kolmeliikmeline. Pilt kajastab tollast lahendust, millest pole enam suurt midagi järel, kuid korteri plaan on sama. Numbrid ja proportsioonid on veidi puusse, aga ettekujutuse saab ikka.

kodu

Ahjaa! Ühel õhtul, kui me viiekesi hambaid pesime, küsis Teine, kas mul on hea meel, et meil on nüüd vannitoas rohkem ruumi ja mahume paremini korraga hambaid pesema. Mina selle plussi peale üldse ei tulnudki, ma rohkem pidasin miinuseks seda, et lastel pole enam vanni. Aga nagu ikka, siis pole halba ilma heata!