Taas pidasime Esimese sünnipäeva vaid meie pisikese pere keskel, sest me oleme Soomes ega hakka veel kodu poole minema ning keegi ei ole ka siiapoole tulemas. Laps oli seetõttu veidi pettunud, aga lubasime, et järgmisel aastal tähistame tema 10. sünnipäeva taas Eestis ja teeme seda eriti ägedalt.
Seekord sai ta alles kella 20 ajal kinnituse, et jah, tal on sünnipäev. Sinnani ajasin talle udujuttu sassi läinud kuupäevadest ja ajavööndist, sest tahtsime Härraga koos talle õnne soovida ja kingituse üle anda. Hommikul kella 6 ajal, kui Härra tööle läks, oleks olnud liiga vara seda teha, mistõttu jäime lootma, et ta jõuab 17-18 ajal koju, mis annab meile aega väljasõiduks ja sünnipäeva tähistamiseks. Läks muidugi nii, et ta jõudis koju kella 19 ajal, mis ei olnud veel katastroofiliselt hilja, aga tekitas ikka tunde, et aeg taob jalaga tagumikku. Kuna esialgne plaan oli minna esmalt välja pitsat sööma, siis ma kodus ei olnud midagi vaaritanud ning tekkiski kohe küsimus, mis edasi saab. Kell tundus liiga palju, et minna esmalt välja sööma ja siis edasi mere äärde, aga samas kõhus olid meil tühjad.
Otsustasime loovutada veel 15-20 minutit aega ja läksime siit lähimasse kebabiputkasse pitsat kaasa ostma, aga esmalt Härra küsis, kui kaua selle tegemine aega võtab. Ahmet vastas, et tema ei võta aega, kui ta süüa teeb. Esmalt võttis see Härra veidi sõnatuks ja ta üritas siis teistpidi küsida, et kas 20 minutiga saaks valmis. Ahmet kordas ikka, et tema ei tee aja peale süüa ja kui me tahame temalt pitsat, siis aeg ei ole oluline. Kuna Härra oli väsinud ja tal oli üldse halb olla, siis tema süütenöör oli eriti lühike ja ta tõstis kolmanda küsimuse ajal juba häält, mille peale Ahmet ütles meie taga seisnud naisele, et ta võib tellida, tema meilt tellimust ei võta. Härra ärritus veel rohkem ja hakkas seletama, et ta küsis aja kohta vaid seetõttu, et tahame pitsa kaasa osta ja lapsed ootavad autos, aga Ahmet ei lasknud üldse edasi rääkidagi ja küsis uuesti teiselt kliendilt tellimust, mille peale ma võtsin ärritunud Härralt käest kinni ja hakkasin teda välja vedama, aga ega tema ei saanud niisama ära minna, oli vaja veel Ahmetile halvasti öelda.
Ma ei kannata seda, kuidas Härra enesevalituse kaotab. Jumala eest, kui Ahmet ei taha meile pitsat teha, läheme mujale, mõni teine Ahmet teeb kohe, milleks hakata inimest sõimama. Ilmselgelt oli Ahmet viimased 12 tundi seal leti taga seisnud ja samamoodi pikast tööpäevast tüdinud, milleks tema tuju veel rohkem rikkuda. Ja minu tuju. Esiteks ei meeldi mulle selline ebaviisakaks muutumine ja teiseks tahtsin ma sinna veel tagasi minna, aga enam ma ei saa. Me alles mõned päevad tagasi avastasime lastega selle koha, see on üks paremini sisustatud kebabiputka, mida siin näinud olen ja see rullakebab, mille ma meile kamba peale ostsin, oli parim, mida söönud olen. Kebabiga ei koonerdatud ja see oli nii toitev, et meil viiel sai kõht täis. Lisaks kinkis sama Ahmet lastele pulgakommi ja kuigi mulle sellised maiustused üldse ei istu, siis kogemuse muutis see ikkagi meie kõigi jaoks positiiveks. Nüüd teine kogemus oli vastastikku nii negatiivne, et mina sinna kolmandat korda minna ei julge.
Igatahes sõitsime suvalises suunas edasi, Härra oli ärritunud, mina tema peale ärritunud ja see ärritas teda veel rohkem, sest tema ei näinud seda asja samamoodi nagu mina, tema ei teinud enda arvates midagi valesti. Ajastus sellise pitsadraama jaoks oli nii vale, meie mõlema tujud läksid nulli, kuigi pidi olema pidupäev. Vaikisime mõnda aega ja peatusime järgmise kebabiputka ees, kus ajakulu küsimuse peale vastati kohe viisakalt, et kulub 15 minutit, meile see sobis, tellisime pitsa ära ja läksime üle tee supermarketisse seda aega parajaks tegema. Siis oli juba kõik jälle korras, Ahmet oli unustatud.
Mere ääres oli mõnus, täitsime kõhtu ja akusid ning lahkusime alles kella 22 ajal, nii et kokkuvõttes läks õhtu ikkagi korda.
Me piinasime Esimest pikalt, kingitust nimetasime lauaks ja eitasime endiselt, et tal sünnipäev on. Tema väga ei julgenud välja ka öelda, et ta teab, et tal on sünnipäev, oli meile sarnaselt kahtlane ja kaval. Isegi vanaemade õnnitlusi ei võtnud julgelt vastu, vaid veiderdas veidi. Hiljem ütles, et ta arvas, et me tahame talle üllatust teha ja ta ei tahtnud üllatust rikkuda. 
Sünnipäevatordiks oli pisike Daimi kook, ei midagi uhket, aga siiski hea. 
Kui pildil jääb mulje, et olime päris omaette, siis nii see ei olnud, meie kõrvale kivirahnu peale tulid noored, kellest ühel ei olnud ujumisriideid, nii et ta lippas pitsiliste aluspükste väel ringi ja vette läksid nad just meie selja tagant ja ilmselt selle sama aegvõttega pildi tegemise ajal ootasid nad viisakalt kaamera taga, mis tekitas meis veidi ebamugavust. Sellisel hetkel tahaks sama laia mugavusvälja, sest miks mina pean tundma ebamugavust, kui nemad seda ilmselgelt ei tundnud. 
Traditsiooniliselt tahtsin ka seekord meist perepilti, sest sünnipäevad on vast piisavalt mõjuvad põhjused, et jääda vahelduseks kuuekesi kaamera ette. Me tegime reaalselt 70 pilti ja nendest ükski ei tulnud päris ideaalne, nii raske on jääda kuuekesi normaalsete nägudega peale.
Kui lapsed õhtul voodisse läksid, siis küsisin Esimeselt, kas ta on väga kurb, et sünnipäev nii lihtne ja lühike oli. Ei olnud kurb, vastupidi, talle väga meeldis see õhtu ja see ongi peamine.
Eelmine Esimese sünnipäev oli vägev möll, lühidalt kirjutasin aasta tagasi nii: Pühapäeval ärkasime varakult, läksime avamisajaks Rakvere Maksimarketisse, ladusime käru kuhjaga täis sööki, veepüsse ja peokraami, võtsime Pihlakast peale 4-kilose tordi, korjasime Kadrinast kokku viis last ja sõitsime Lehtse Esimese sünnipäeva pidama. Koos meie lastega oli sel päeval vanemate juures 21 last, nii et sagimist, kisa ja kära oli palju. Kuna Esimesel pole olnud ühtegi sünnipäevapidu, siis seekord ta soovis endale sünnipäevaks ägedat sünnipäeva ning selle ta ka sai. Terve aja käis üks suur veesõda ja nii mõnelgi oli päeva lõpuks ka vahetusriided läbimärjad. Üks poiss oli eriti kihvt, sest tal olid riided kogu aeg kadunud ja ta ei mäletanud, millised tema riided on ja kui ta end lõpuks riidesse sai, siis ta ei teadnud, kas tal on tema riided seljas, aga arvas, et on, sest need läksid talle selga. Meil oli nalja nabani.
Sünnipäev lõppes poole kaheksa ajal, kui võtsin peale viimased kuus külalist, et nad Kadrinasse tagasi viia ning jätsin Härra ja ema peo tagajärgi koristama. Ma jõudsin tagasi vanemate juurde pärast üheksat, istusin korra maha, et ka lõpuks imehead sünnipäevatorti süüa ja siis jätsime väikesed taas vanaema juurde magama, suured viisime teise vanaema juurde ning ise läksime otsejoones koju voodisse.
Praegu on paras hetk, mil läbi piltide eelmist sünnipäeva meenutada:
Kuna Esimesel oli aasta tagasi suuremat sorti kitarrihullus, siis tundus kitarritort see õige sünnipäevatort. Esimesele väga meeldis, mulle ka, nii välimus kui ka maitse. Tegu oli Pihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitordiga, millest minul ei saaks ilmselt kunagi isu täis.
Varusin sünnipäevaks õumängude kaardid, et leida mõtteid, mis mänge lastega mängida, aga vabalt oleksid võinud need organiseeritud mängud olemata olla, lastel ei olnud mingi raskust endale ise tegevust leida ja igavuse üle ei kurtnud keegi.
Sellel pildil mängin ma zombit, päris hea, eks. 
Näide veesõjast, mis tõesti kestis terve sünnipäeva, ei jäänud täiskasvanud ka kuivaks. 
Kõige suurem “veepüss”.
Härra tõenäoliselt kägistab mu ära, aga mulle nii meeldib see pilt, kus ta tühjenevale basseinile elu uuesti sisse puhub. 
Neljas koos oma kaksikõega teiselt emalt, nemad saavad kahe nädala pärast aasta vanemaks. Oeh, ma ei väsi kordamast, kui kahju mul on, et ma proua D-ga varem tuttavaks ei saanud, nii lahe oleks olnud koos suurekõhulised olla ja samal päeval sünnitama minna. 
Kõige pisem piduline, kes ütleb mulle ikka veel nii nunnu häälega “tädi viivi”. Peaksin selle endale kiiremas korras kuskile ära salvestama, sest varsti kasvab ta veel suuremaks ja siis ta enam ei ütle mulle nii.
Ühispiltide hulgas on hästi naljakaid pilte, kus kõik lapsed nägusid teevad, aga kahjuks ei saa ma siin neid näidata. Igatahes oli tegu vimkasid täis seltskonnaga.
Praegu pilti vaadates jääb mulje, et jube kerge värk oli see sünnipäeva pidamine, aga oh ei, meil läks ettevalmistustega nii kiireks, et me ei saanudki õigeks ajaks valmis ja siis tegutsesime edasi juba laste saabumise ajal ja siis olid kõik asjad hunnikus ja minu närvid hakkasid üles ütlema. Ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui ema ja sõberid poleks appi tulnud, me kõik saime mõnuga joosta ja laste järele valvata, nii et täiskasvanute jaoks oli see üritus ka kergelt pöörane.
Sillud ehk härra D ja minu Härra, kes koos mu vennaga seda lastekarja veits ohjeldada aitasid. Härra muidugi kõige rohkem ja ta täitsa nautis seda, ka temal oli lõbus ja lapsemeelne päev.
Päev lõppes väikese lõbusõiduga traktorikärus, mis oli laste jaoks sünnipäeva kõige lahedam osa. Kui vähe on õnneks vaja.
Üks piduline läheb koju ära.
See oli tõesti nii äge sünnipäev, et ma ei kujuta ette, kas suudame seda järgmisel aastal ületada. Mitte et seda peaks ületama, piisab täiesti sama ägedast sünnipäevast, kui Esimene oma ühekohalise vanusenumbri ajalukku jätab.
Eiffeli torni juures olime isegi liiga vara platsis ja kellaaeg oli kellaaeg, varem meid sisse ei lastud, nii et ootasime seal ikka ligi poolteist tundi torni pääsemist. Iseenesest oleks seal olnud mõnus istuda ja süüa, aga ilm oli nii tuuline ja külm, et me kükitasime enamuse ajast kuskil putka taga tuulevarjus. Viimase lõpu ootasime ikkagi järjekorras, kus ei olnud kõige toredam olla, sest üks oli selleks hetkeks juba nii tüdinenud, et kõik oli tema jaoks mõttetu, püsti ta seista enam ei jõudnud, oodata ei viitsinud ja nii ta maas aeles. Tornis ei olnud kellegi meeleolu parem, sest niigi pika külmetamise järel oli seal eriti külm olla, ruumi liikumiseks väga ei olnud ja tipupiletite soetamiseks oleks tulnud pikalt järjekorras seista. Leppisime siis ainult teise korruse külastamisega, vaatasime vaid korra maa peale, tegime mõned pildid ja sõitsime alla tagasi. Oligi kogu külastus.
Suuremaks elamuseks osutusid teele jäänud Lamborghinid ja Ferrari ning Eiffeli alal liikunud sõdurid. Eriti suur asi oli see, kui üks neist lastele lehvitas. Kuigi nägime, kuidas sõdurid käskisid ära kustutada pildi, mis nende nina all neist tehti, küsisime, kas tohime neid koos lastega pildistada. Lapsed on meil suured sõdurite fännid, nende jaoks on sõdurid samal pulgal Supermani, Ämblikmehe ja teiste väljamõeldud kangelastega, nii et see oli vist terve reisi ajal ainus kord, kus lapsed ise väga soovisid pildile jääda. Esmalt saime sõbraliku ja viisaka eitava vastuse, sest see olla vastuolus reeglitega, kuid kui olime veidi edasi liikunud, siis tormasid sõdurid meile järele ja ütlesid, et teevad meie puhul erandi, kui lubame, et see pilt kuskile internetti ei lähe. Lubasime. Poiste kõrval võttis kükitades koha sisse vaid üks sõdurpoistest, teised jäid tagaplaanile seisma, igaüks erisuunas, aga seda mitte poseerimise mõttes, vaid ühe häiritud tähelepanuga sõduri seljataguse valvamise mõttes.
