loomajutud

Maalapsed

~ Liivi ~ Leave a comment

Seekord oli ka meie lastel kevadine lisavaheaeg ja kuigi see mõte mulle alguses ei meeldinud (ei saa enam varakult Soome sõita), siis tegelikult kulus see vaheaeg täitsa ära. Eelmine möödus lastel ju haigetena koduseinte vahel, ei saanud me ühtegi plaanitud väljasõitu ette võtta ega isegi maal aega veeta ja seda meenutavad lapsed siiani suure pettumusega.

Nüüd veetsime peaaegu terve vaheaja maal, aga igal hommikul ma vanematele putru ei teinud, kuigi lubasin neile selle väljakutse esitada. Keeruline oli seda teha, kui põllutööde ajal söödi hommikust nii, kuidas juhtus, mõnel päeval ei söödudki. Teine asi oli muidugi see, et ma ise sain silmad nii hilja lahti, et selleks ajaks olid kõik juba võileiba söönud…Heleni helbedVähemalt viiel hommikul ma putru siiski tegin, lisaks pildil olevatele ka neljaviljahelbeputru ja väga oleksin tahtnud teha veel enda lemmikut, jõhvika ja kookosega Helde putru, kuid Põhjakeskuse Rimis seda ei olnud ja ma ei viitsinud minna seda spetsiaalselt Selverisse või Maksimarketisse otsima. Selles osas on küll halb väikeses kohas elada, et poodides on valik piiratud, tunnetasin seda hästi, kui mõned nädalad toitumiskavasid jälgisin ja nüüd tunnetan seda oma lemmiku pudruga.

Muidu on maal aga mõnus, eriti päris maal, põldude, metsade, traktorite ja loomade keskel. Aeg liigub seal hoopis teises rütmis, tegemisi jagub õhtupimeduseni ja lapsed saavad veel vastu öödki onuga laudatoimkonnas käia või vanaemaga mune korjata. Või hoopis pilkases pimeduses batuudil hüpata.

Põllutööde aeg on üldse rütmitu, nagu ütlesin, siis süüakse, kuidas Jumal juhatab – hommikust süüakse enne lõunat, lõunasöök tuleb mingi aeg põllule viia ja seda mõnikord Kirsimarja ringiga, mida lapsed kõige enam ootavad, sest see tähendab neile friikartuleid. PõllumeesVasakpoolsel pildil viisime põllule minu venna ja lõunasöögi, parempoolsel ainult noa.TraktoristidVasakul juhendab vend mind, paremal segame meie (vana)isa.

Tahtsin põllutöödest osa saada – sain osa, seda nii isa kõrval kui ka juhiistmel, kui ühel ilusal päeval kultiveerisin venna juhendamisel 3-4 hektarit põldu. Pärast seda randaalisin onu juhendamisel 7 hektarit ja hiljem küsis isa, kas ma seal ühtegi posti maha ei sõitnudki. Ei sõitnud, võib-olla sellepärast, et põllul ei olnud ühtegi. Esimesel põllul oli, aga mõlemad jäid püsti.

Eks isal ole mu esimese kündmisega valusad mälestused, ta jättis mind liiga ruttu üksi, aga posti ümbert ma künda ei osanud, nii et sõitsin sellest lihtsalt sujuvalt mööda ehk jätsin posti ümber saarekese ning ühe otsa peal unustasin atra keerata, mistõttu kündsin kogemata mitukümmend meetrit kraavi ja “parandasin” selle olukorra oma peaga veel hullemaks. Selle meenutamine on meile nüüd aastaid nalja pakkunud, aga järgmisel päeval ei olnud ei isal ega minul naljakas.

Traktorikeeldu ma tookord siiski peale ei saanud, isa julges mind hoopis ka järgmisel korral omapead kündma jätta. Nüüd oleksin samuti olnud valmis järgmistel päevadel juhendajateta kultiveerima ja randaalima, aga kõik oli juba tehtud ning külvama, väetama ega pritsima keegi mind veel ei lase. RandaalimineVasakul randaalimise ajal tehtud pilt, paremal rahulolu ja väsimus pärast “tööpäeva” lõppu. 

Paar hektarit ma ikka randaalisin omapead, sest onul jäi plastmassist pingil istumisest tagumik haigeks ja ta ei viitsinud ka enam tegevusetult kõrval passida. Ta pikutas niisama murumätta peal, kuni vend talle auto tõi ja ise minuga jäi, sest ma ei oleks saanud traktoriga koju sõita, täismassi piirang oli mõnesaja kiloga üle. Hakka või ikka neid traktorilube tegema, mille vastu ma kutsekoolis protesteerisin, kuna ma ei hakka eales traktoristiks… Ilmselt ei hakkagi, sest meie perest üks juba on kevadest sügiseni teede peal, teine ei saa samal ajal olla põldudel, aga hobikorras oleks mõnikord tore traktoriga igasuguste piiranguteta sõita.TraktoridVeidi veel õhtuhämaruses olevaid traktoreid, paremal on Silveri isa traktor, mille ta ise ehitas. 

Vaheaja sisse mahtus rohkem igasuguseid masinaid, laste elektritraktorist tankideni välja.cofKaks helikopterit tiirutasid iga päev ringi, ilmselt Tapa lähedal elamise võlud. 

Tapa kaitseväelinnakus oli siin vahepeal lahtiste uste päev, kuhu me koos Neljanda rühmaga läksime, vaid Kolmas seikles samal ajal enda rühmaga Tuhala nõiakaevu lähedal. Suured poisid ajasid alguses küll sõrgu vastu, tahtsid rohkem vanaema juures olla, aga kui nad juba kohale jõudsid, siis neile väga meeldis. Minule ka meeldis.Tapa linnaku lahtiste uste päev2Lapses said ronida tankide peal ja sees, isegi signaali lasta ja seda võimalust kasutati ohtralt.Kaitseväe tehnikaNeljas oli kõige suurem tehnikahuviline, ta ei jätnud mitte ühtegi masinat vahele, kõigis pidi ta istuda saama. Tapa linnaku lahtiste uste päevSuured poisid huvitusid rohkem relvadest.

Ühest küljest on igasugune sõjatehnika põnev, aga seda ainult seni, kuni need ongi niisama uudistamiseks, mitte sõdimiseks. Ideaalis võiks üldse sõdimine ja sõjatehnika olemata olla ning ajateenistus võiks olla rohkem nagu skaudilaager, kus valmistutakse igasugusteks muudeks olukordadeks, kus tuleb tänapäevaste vahenditeta hakkama saada, aga me ei ela ideaalses maailmas.

Linnaku lahtiste uste päev oli selles osas küll positiivne, et kui enne tundus ajateenistus üks kole kohustus, mis mu väikeseid armsaid poisse tulevikus ees ootab, siis pärast see enam nii kole ei tundunudki. Tegevväelasi kõrvalt vaadates oli näha, et igav neil seal ei ole, ajateenijatel vast samuti mitte, süüa antakse hästi, aga kui ettenähtud portsust kõhtu täis ei saa, siis on võimalus teha endale burgerit või hot dogi. See pani poistel silmad veel rohkem särama…

Kui nad masinate ja relvadega tutvusid, siis rääkisid tegevväelased sinna kõrvale nii palju põnevaid jutte, et neil tekkis ajateenistuse ees elevus ja ootus. Kuna sinnani on neil veel aega, siis soovivad nad liituda praegu noorkotkastega ja see on minu jaoks igati tervitatav. Kui poisid peaksid tulevikus ajateenitusse samasuguse elevusega minema, siis on minu ema süda kindlasti palju rahulikum.

Silver ei ole ajateenistust läbinud, sest siis, kui ta oli valmis minema, teda ei võetud ja järgmise nelja aasta jooksul jõudis ta objektijuhiks tõusta, minuga kokku kolida, auto liisida ning üldse oma eluga sellisesse punti jõuda, et uus kutse ajateenistusse tekitas meis mõlemas ainult stressi ja muret, mitte elevust. Õnneks või kahjuks on tal alaseljaga probleemid, mis ta ajateenistusest päästsid (ja talle elu lõpuni liiga teevad).

Minnes edasi helgemate teemade juurde, siis vaheaja sisse jäi lisaks masinatele ka palju loomi ja linde. Nägime mitmel õhtul kitse ja jänest kõrvuti söömas, ööpimeduses veetsid koos aega kaks kährikut ja kaks jänest, keset päist päeva rappisid kolm tohutut kotkast vaest väikest hane ja see oli väga erakordne vaatepilt, sest me pole vanemate talu juures kunagi varem kotkaid näinud.

Hanesid näeb seal aga igal aastal, sellel aastal lausa eriti palju, kuigi helikopterid veidi peletavad neid.HanedNeljas ajab tuhandeid hanesid minema.Haned 2Kui terve see parv õhku tõusis, siis taevas oli must.Haned 3Imestan, et ükski hani Neljandale pähe ei kakanud, temast lendas neid ikka väga palju üle.

Lisaks arvukatele hanedele on sel aastal talu juures ka tavapärasest rohkem sookurgi. Sookurgede hääl on lihtsalt võrratu, üldse on nad väga kaunid ja graatsilised linnud, kuid seda avastasin alles hiljaaegu, lapsena pidasin neid hallideks ja ilmetuteks ning ootasin põldudele rohkem toonekurgi…SookuredVäike osa seltskonnast, kes põllul tutvust tegid ja tantsu lõid, mõlemale poole jäi neid veel sama palju ja nad kõik tantsisid vahelduva eduga, tõeliselt lummav vaatepilt.

Kodulinde nägime muidugi ka, söötsin neile “alles ostetud” helbeid, mida isa mulle näitas, kui ütles, et ta sööb küll hea meelega putru. Kaks pudrupakki olid juba kolm aastat tagasi aegunud, üks neist oli isegi avamata, lisaks veel venekeelsete kirjadega, mis pani isa mõtlema, et äkki see “alles” oli veneajal…Kanad ja jäätisedLapsed söötsid kanadele ära sepiku, mille vanemate juurde kaasa ostsin, aga mille esikusse unustasi ja mis sinna seisma jäigi. Kui lapsed andsid kanadele sepikut, kogunesid sulelised nende ümber, hetk hiljem kogunesid lapsed samamoodi vanaema ümber, kui see poest eriti rammusaid tõi. Eriti rammusad jäätised on ka miski, mis lastele seostub maal olemisega, sest seal saab neid palju süüa (vanaema ostab), kodus aga ei saa peaaegu kunagi (meie ei raatsi osta). LoomadVeel loomi – vasakul lastakse hirmunud mullikad karjamaale, paremal tassin hirmunud Millit.SabarakudSabarakk tassib sabarakku…

Kassid olid ka meiega maal kaasas (merisigu ja rotte käisin kodus söötmas), nagu ikka. Ruubil ja Robinil on väga vedanud, et neil on maakodu, sest alevis nad õue ei saa, kuigi väga tahaksid ja vaatavad aknast solvunult neid kasse, kellele see lubatud on. (Nagu lastega – kõigi sõbrad saavad kõike seda, mida nemad ei saa.) Kui neil jääb mõni nädalavahetus maal käimata, siis nad hakkavad iga päevaga aina rohkem aknalaudadel istuma ja nutma, lõpuks nutavad ka välisukse taga. Kui nad on aga maal ja saavad aru, et hakkame koju minema, poevad mõlemad peitu ega tule välja ka söögiga krõbistame peale.

Hoovi peal on mõlemad suured sabarakud, kuid pikematel jalutuskäikudel on kannul põhiliselt ainult Robin (ja koer Donna), kes on julge kass umbes poolsada meetrit majast eemal, sealt alates vaadatakse iga sammuga ühele ja teisele poole või hoopis selja taha, iga lendava linnu peale surutakse kõht vastu maad, iga krapsu peale aetakse karv turri ja nii edasi, aga maha jääda ei saa.Robini seiklusedDonna ja Robin, mõlemal võhm väljas. Väsinud kassRobin pärast jalutuskäike.cofRuubi hoiab rohkem madalat profiili, sellepärast jääb ta ka pildile harvem.

Maaelu juures üks miinus siiski on, jube kerge on mustaks saada – muld juustes või lehmasõnnik talla all on täiesti tavaline asi. Minu enda jaoks ei ole see iseenesest miinus, sest tänu sellele saangi sagedamini saunas käia, aga lapsi on ebamugavam kasida, eriti siis, kui nad ei taha pesemisest midagi kuulda ja maal nad ei taha. Kodus on lihtne, ütlen lapsele, et mingu pesema ja ta läheb peseb end puhtaks, aga minu vanemate juures tuleb enne dušinurgas ruumi teha ja veesurvega on seal jamasid, Silveri vanemate juures saab ainult saunas pesemas käia ning väiksemad seda veel omapead ei tee. Kurta oleks siiski patt, sest mõlemas kohas saab end ikkagi jooksva vee all pesta (v.a mu vanemate saunas).Pärast saunaPärast sauna, vasakul Silveri vanemate juures, paremal enda vanemate juures.

Käisin laupäeval vanaemaga saunas ja kui me mõlemad lavalt alla ronisime, nägin ukse all taarumas suurt uimast herilast. Vedas, et kumbki meist talle enne peale ei astunud. Ma ühe korra olen herilasele peale astunud ja nõelata saanud, mõlema jala alla, sest hüppasin valu peale üles ja maandusin siis teise jalaga herilase peale… Aga ma siiski herilaste peale vimma ei kanna, nii et tolle uimase herilase viisin kopsiku peal õue.MaalapsReamees muri, kes pesemisest väga kuulda ei tahtnud.

Kirjutasin üle-eelmises postituses, et “maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…”, kuid päris nii ei läinud, filmiõhtu ja lammutamise juurde me ei jõudnud. See eest jõudsime Valkla Forelli kala sööma ja ma sain ühel ööl üle pika aja isegi kaine rool olla, aga seda ainult tänu vanemate seltsielule. Mul seltsielu ei ole, nägin terve vaheaja jooksul vaid üht vana sõpra, kes Tapa kaitseväelinnakus töötab. Teda nägin mõned päevad enne lahtiste uste päeva ka, kui ta Silveri vanemate naabril külas oli ja mind (olin samal ajal lastega seal) õue kutsus. Õue kutsus, nagu vanasti need asjad käisid…

Tänaseks olen ma nii vana, et vanemate seltsielu on ka väga tore (tegelikult on see seda juba ammusest ajast) ja ma hea meelega lobisen nende sõpradega, kes on minust keskmiselt kaks korda vanemad. Kui isa korraks läbi tulnud sõbrale murekoorma leevendamiseks (või rohkem enda kahe kehva päeva lohutuseks) rummi pakkus, jagus neil juttu ja lõõpimist (ikkagi linnavurle ja maakas ühe laua taga) pea poole kolmeni öösel ning ma pean ütlema, et selles seltskonnas oli väga meeldiv olla. Rummi mekiti muidugi mõõdukalt, isa lihtsalt on loomult juba lõõpiva huumoriga ning sõbrad tema ümber on kõik samasugused. Selle eest, et vanemate sõber oma autoga koju tagasi saaks, hoolitsesime mina ja vend ning ma ei sõitnud võõra ühtegi posti pikali.

Praegu meenuski, kuidas ma pärast põllutöid ei osanud hetkeks autoga sõita (enne seda sõitsin 4-5 tundi traktoriga) ja tahtsin suunatule kangiga liikumist alustada (sest traktoril on roolist vasakul kang, millega saab muuta sõidusuunda – edasi või tagasi – ja põllul ma kasutasin seda iga otsa peal, nii et kokku väga palju). Üldse oli harjumatu autoga sõita. Umbes samamoodi on siis, kui rulluisutan 20 kilomeetrit, pärast seda ei tule kõndimine ka kohe hästi välja.

Ma olen kindel, et tahtsin millestki veel kirjutada, aga ei tule teema meelde, nii et tõmban otsad kokku paari pildiga.
cofMinu lapsepõlvekodu läbi päikeseprillide.

Kokkuvõtteks ütlen, et vaheaeg maal oli nii mõnus, et me keegi ei tahtnud koju tagasi tulla, aga küll ükskord saabub aeg, kus me ei peagi kuskile minema, sest me kodu ongi maal. Mullikad.jpgMaalaps…

Vanad lemmikud

~ Liivi ~ 1 Comment

Kirjutasin meie uutest lemmikutest, kaanidest, aga vanadest pole ammu midagi jaganud. Ma isegi ei tea, kellest alustada, vanimatest olijatest?

Uutele lugejatele eellooks ja vanadele mäluvärskenduseks: viis aastat tagasi tulid perre hiidküülikud Lotte ja Milli, tänaseks Lottet küll enam ei ole, aga Milli elab endiselt. Milli tuli tegelikult umbes kaheksa kuud hiljem, nii et tema saab viieseks alles kevadel. Lotte aga ei elanud palju üle kolme aasta. Oh jummal, mul läksid tema meenutamisega jälle silmad märjaks. mg_01251Lotte vasakul, Milli paremal.

Majast kolimise järel kolisid küülikud Silveri vanemate juurde, seal suri Lotte ja tema asemele tuli Pätu. Neil on seal nii umbes 200-300 m2 oma aeda, kus neil on marjapõõsad, pikk hekk, kuusk, elupuud ja lillepeenrad. Viimastest enam palju järel ei ole, sest küülikutele meeldib kõvasti urge kaevata.

Kui Pätu tuli, siis ta sai pikka aega Milli käest vastu kõrvu, mistõttu nad alguses koos ei elanud, Pätu sai Milli aia kõrvale endale omaette aiakese. Kõrvakiilud Pätut aga ei heidutanud ja ta põgenes kogu aeg Milli aeda, lõpuks jäigi sinna ja pika peale hakkasid kokku ka hoidma. Mehe ja naisena nad omavahel siiski ei sobi, sest järglasi nad saanud ei ole.Clipboard02Milli on endiselt umbusklik ja mind naljalt ligi ei lase, aga Pätu on teistsugune, tema tuleb kohe vastu, kui aia juurde minna. Suurem asi inimesearmastaja pole muidugi ka tema, sest tema huvi raugeb kohe, kui saab aru, et ma ei anna talle midagi söödavat. Selline mõnus egoistlik tüüp, aga siiski piisavalt julge, et teda on kerge kinni püüda ja sülle võtta.

https://www.instagram.com/p/BUFbzMABcMj/?taken-by=kuussidrunit

Milli kinni püüdmine on nii võimatu, et olen seda viimase paari aasta jooksul vaid korra teinud, aga üllatas see, et ta oli süles väga rahulik, ei löönud mul nina veriseks ega midagi.

Ma tegelikult ei pea neid enam meie lemmikuteks, sest nad ei ela meiega, me ei sööda neid (küll aga ostame neile küülikute sööta), me ei vii neile minu vanemate juurest enam isegi heina, sest Silveri isa hakkas ise heina tegema. Me vaid käime neid mõnikord leivaviilude või tikritega poputamas ja teeme neile võimalusel pai, mis siis tähendab, et paitame ainult Pätut.

Neile kindlasti meeldibki selline küüliku elu rohkem, kus nad elavad omaette, kaevavad auke, söövad seda, mis neil aias kasvab ja saavad inimese käest head ja paremat juurde. Mingit paitamist või süles tassimist nad ei taha ning inimese seltskonda väga ei igatse. Vähemalt mitte minu seltskonda. Mina olen neid taga ajanud ja sülle võtnud ning minu lähedale nad ei kipu, aga Silveri vanemad neid sedasi “piinanud” ei ole ja neid usaldatakse palju rohkem.

Millil ja Pätul on Silveri vanemate juures üks sõber ka, suur koer Mona, kes neid valvab ja kaitseb. Mona on muidu korralik murdja, aga enda küülikuid ta ei puutu. Alles hiljuti hakkas ta magama küülikute aia kõrval ning esimesel nädalal haukus igal ööl, kuni ühel õhtul nägid Silveri vanemad, et ta haugub puu otsas passiva tuhkru või muu sarnase looma peale. Nemad ajasid kiskja puu otsast alla ja koer murdis ta maha. Ilmselt oligi teine küülikutele, vähemalt pisemale, silma peale pannud ja Mona võttis aia kõrval koha sisse, et küülikuid kaitsta. Kui ta tahaks, siis ta saaks lihtsalt astuda küülikute aeda ja seal ka veidi lõbutseda, aga ta ei näe küülikutes saaki, vaid sõpru.img_3720Pärast küülikuid tulid meile kassid, sellest saab kolm aastat, kui just Ruubil see number juba käes ei ole. Robini kolm saab täis vist detsembris. Olen varem jaganud, kui ebanormaalne kass Robin on ja saanud selle peale tagasisidet, et minusugusel ei tohiks hamstritki olla … Hamstrit ei olegi, pärast kasse tulid juurde hoopis merisead ja rotid. Nüüd siis kaanid ka.

Mul on hea meel teatada, et Robin on vahepeal normaalsemaks muutunud. Ta on endiselt kõige kobam kass, keda näinud olen, aga ta ei söö enam igasugust sodi sisse ega oksenda seda välja. Tegelikult seda juhtub, aga harva, nii umbes korra kvartalis. Enne oli see iganädalane või periooditi isegi igapäevane teema.

Hiljuti leidsin oksehunniku, mille sees olid Rimi rohutirtsu jalad ja too rohutirts on viimase aasta jooksul ainus söödud mänguasi. Neljas sai selle nahaarsti juures preemiaks ja õhtuks oli Robin selle nahka pannud, küllap ei suutnud mõnusalt pehmele kummimaterjalile vastu panna. Paar korda on siin vahepeal ka nõudepesukäsna söönud ja selle põhjuseks ei ole olnud lihtsalt see, et olen käsna kraanikausile unustanud, sest viimast olen ma teinud palju rohkem. Kui olen sageli unustanud ja midagi juhtunud ei ole, siis olengi vabamalt võtnud ja muretult käsna kraanikausi serval hoidnud, seda kuni järgmise pooliku käsnani.

https://www.instagram.com/p/BVcpLG3hIq2/?taken-by=kuussidrunit

Suures plaanis on olukord tänaseks siiski täitsa normaalne ja ma ei mõtle enam iga asja puhul, kas Robin sööks seda või mitte. Veider on isegi meenutada, et alles oli aeg, kus ei saanud karvase kraega mantlitki nagisse jätta, sest kass kukkus selle karvu välja kiskuma ja ära sööma. Pole päris selline asi, et oskaks seda ette näha ja eos ohu elimineerida …

Legolaua ehitamisest alates on Lego jupid kassile täiesti kättesaadavad, aga ta pole neid kordagi söönud, ta vaid näppab laualt lahtiseid rehve (või kui neid ei ole, siis kisub neid autode küljest ära) ja mängib nendega. Tagasi ei vii, mina pean neid rehve mööda elamist kokku korjama või tolmuimeja seest välja koukima.

Need, kes kommenteerisid tookord, et selline asjade söömine on noore (emahoolest ilma jäänud tänavakassi) puhul tavaline nähtus ja ajaga mööduv, siis teil oli õigus. Kellel sama probleem, siis Robini näide peaks olema lootustandev.

Kui veel Robinist kirjutada, siis temas on kaks isiksust, üks on memmekas, teine agressiivne. Ta tahab kogu aeg inimeste juures olla, süles mõnuleda, kaisus magada, juukseid lakkuda ja nii edasi. Kui oleme maal, siis ta on õues inimeste sabarakk. Ta nutab sauna ukse taga, kui ma laval istun ja leili võtan ning tuleb meeleldi leiliruumi kaasa, kui talle ukse avan. Ruubi ei teeks seda kunagi, ta kardaks.

https://www.instagram.com/p/BVH96QlBE2K/?taken-by=kuussidrunit

Kõige rohkem poputavad Robinit muidugi lapsed ja nemad saavad kõige enam ka Robini agressiivsust tunda. Kassile meeldib magada kummuti peal, teleri kõrval, teda üldiselt lärm ei häiri, aga teda häirib, kui lapsed möllavad/kaklevad ja Neljas selle ajal kiljub või nutab. Olen korduvalt näinud, kuidas kass end selle peale istuma ajab, tüdinud näoga last vaatab ja talle lõpuks kummuti pealt selga või pähe hüppab. Ta ei ole kedagi lõhki tõmmanud, kuid küüned ja hambad ähvardavalt ikkagi sisse lööb.

Kui Robin kõnnib köögilaual või magab puhta pesu otsas, siis teda ei huvita laste keelamine, ta ei tee neist üldse väljagi. Kui lapsed üritavad teda pesu otsast ära tõsta, siis ta lööb neile hambad kätte kinni, enne seda ka kräunub hoiatavalt. Lapsed temast jagu ei saa, ta on neile täielikult pähe istunud. Mind ja Silverit ta kardab, mind vähem, aga Silveril tarvitseb teises toas vaid paar sammu teha, kui kass on laualt kadunud.

Robin on korra mänguhoos Silverile kanda kinni hüpanud ja kui aru sai, keda ta murdma hakkas, siis ehmus ka ise ära ja muutus järsku nii malbeks kassikeseks. Kui ta lastest kellegi jala ümbert kinni võtab ja hambad kanda lööb, siis laps võib jäädagi kisama, ta ei lase lahti. Neljas on üldse päris palju kordi kummargil maas olnud ning kass on tal küüntega peast kinni hoidnud ja teda korralikult murdnud. Ta ei tee seda jõuga, ta ei küünista ega hammusta verele, aga ta teeb seda piisavalt tugevalt ja valusalt, et viieaastane kassi alt minema ei saa.

https://www.instagram.com/p/BjSROpvF_M5/?taken-by=kuussidrunit

Kui tige Robin ei saa lapsi murda, siis ta murrab Ruubit ja ka sellise vihaga, et teine kräunub tal käes. Tänaseks on ta nii õhku täis, et käib vanemate juures isegi laudakasse tuuseldamas. Tal käib nüüd jõud lauakassidest üle, sest alles on vaid väikest kasvu emased. Kui isased olid ka mängus, siis ta ei läinud lauda lähedalegi, aga talu enda isane suri vanadusse ja võõras kõuts lõpetas külas käimise, kui emased steriliseeritud said.

See on tegelikult veider, kuidas Ruubi ja Robin aktsepteerivad vaid teineteist, kuigi nad on pisikesest peale talus käinud, seal kolm suve veetnud ja laudakassidega päevast päeva samal territooriumil viibinud. Laudakassid oleksid tutvusest või isegi sõprusest huvitatud, aga meie omad ei lase neid ligi, Ruubi ise käib nendest suure kaarega mööda ja Robini ainus huvi on nende peal oma võimu näidata. Nad on isegi koerad ja mullikad rohkem omaks võtnud …

https://www.instagram.com/p/BVe866HBIkA/?taken-by=kuussidrunit

Seda on küll raske näha, aga pildil on ka Ruubi, kes oleks sel päeval võinud oma elu Mõmmi lõugade vahele jätta, sest koeral läksid keset põldu silmad põlema ja tal oli jumala ükskõik minu karjumisest, tema pidi kassi kätte saama. Õnneks jõudis kass metsani joosta ja puu otsa ronida, siis kustusid ka Mõmmi silmad ja koer muutus madalamaks kui muru, sai aru küll, et tegi pahandust. Robin on aga nii võimukas, et tema paneb koera paika ja kui tahab, siis sööb Mõmmi kuudi juures ka tema toitu, koer samal ajal väriseb kuudis.

https://www.instagram.com/p/BldqF9mFbK4/?taken-by=kuussidrunit

Mullikad lähevad kasside peale väga elevile, nad isegi jooksevad kassi peale tormi, kui see eest ära lippab. See muidugi paneb kassi veel kiiremini lippama ja mullikad veel rohkem tormama ning minu hinge kinni hoidma, et kari suuri loomi kassist tormijooksuga üle ei käiks.

Üldiselt koerad seal kasse ei murra ja mullikad ka neid surnuks ei trambi, nii et ma päriselt kasside elu pärast seal ei karda, kuid õnnetuste eest pole keegi kaitstud, isegi üheksa eluga neljajalgsed mitte. Kassid on aga maal õnnelikud, palju õnnelikumad kui siin korteris ja ma olen kindel, et kui kassi elu peakski otsa saama noorelt rebase lõugade vahel või mullika sõrgade all, siis ta on elatud elu üle rõõmsam kui pärast aastatepikkust aknalaual nutmist vanadusse surres.

Ruubi ehk veel kannataks tubase kassi elu välja, kuigi ka tema istub igatsedes aknalaual, kui pole mitu nädalat õue saanud. Robin läheb aga juba siis hulluks, kui tal jääb üks nädalavahetus vahele. Ta nutab nii aknalaual kui ka välisukse ees ja üritab põgeneda, aga õnneks trepikojast kaugemale ei ole ta jõudnud.

Õues on nad kehvad hiirekuningad, mõned üksikud linnud ja hiired (ilmselt raskelt haiged või vanadusest väetid) on nad kätte saanud, aga ära söönud neid ei ole. Nad on rohkem “vaata, sain hiire kätta, anna mulle nüüd Shebat” kassid, kes ajavad õues muid asju.

https://www.instagram.com/p/BgnrCdOAFWh/?taken-by=kuussidrunit

Ka toitumise osas on nad erinevad. Robin, teadagi, sööb kõike ja mitte eriti tagasihoidlikult. Ruubi see eest sööks vaid pehmet toitu, eelistatult Shebat ja muud sellist Kitekatist kallimat. Pehmet toitu saavad nad siiski vaid hommikuti, muul ajal on ees Applawsi kuivtoit steriliseeritud kassidele. Kuna Ruubi sööb kõrbinaid salaja, kui lootus veel pehmet toitu saada on kustunud, siis peab kogu aeg kausis kuivtoit olemas olema. Robin sööb jälle rohkem kui peaks, sest ta lihtsalt saab, ja on veidi paksuke. Ruubi on kõhnake, aga kui ma Robinile mõeldes vähem krõbinaid ette paneksin, siis jääks Ruubi päris nälga, sest talle lihtsalt ei jääks kaussi midagi.

https://www.instagram.com/p/Ba_K2U3BRap/?taken-by=kuussidrunit

Ruubi on hoopis teistsugune kass kui Robin, ta on küpsem, tasakaalukam, väärikam. Ta ei lähe hoogu ka siis, kui ta lastega mängib, ei mingit ründamist ega hammastega haaramist. Ta ei ole avalikult memmekas, aga talle siiski meeldib kaisus magada, ta lihtsalt läheb laste kõrvale enamasti alles siis, kui nad on juba unedemaal.

Kui me tuleme koju, siis on mõlemad kassid ukse ees vastas. Kui lapsed tulevad koolist ja trepikoja välisuks käib, siis on mõlemad neil ukse ees vastas, nad tunnevad juba sammude järgi ära, kui enda inimene on tulemas. Kui aga keegi koputab meie uksele, siis on vaid Robin ukse ees, Ruubi kaob turris sabaga kuskile kaugemasse nurka ära ega tule seal nii pea välja. Robin võtab külalised liputava sabaga vastu, tema ei karda kunagi kedagi. Ruubi ka otseselt ei karda, aga ta ei armasta lärmi, sagimist, võõraid

https://www.instagram.com/p/Bh3p3bfl6eo/?taken-by=kuussidrunit

Ruubi on tegelikult üsna märkamatu kass, ta otsib tähelepanu ainult hommikuti, sest ootab siis oma pehmet toitu. Robin nõuab aga kogu aeg tähelepanu või teeb lihtsalt nii palju pahandust, et on kogu aeg nähtav. Ruubi teeb ka pahandust, tal on rumal komme närida mööblit, kui kõht tühjaks läheb, aga krõbinad ei isuta. Meil ei ole kodus vist ühtegi mööblieset, millel Ruubi hambajälgi sees ei oleks, halvimal juhul on tükidki välja järatud.

Pahandust teevad nad ka koos, aga see on juba rohkem Silveri süü, sest ta keelas talvel kraapida tumbat, mida kassid kaks aastat kraapinud olid. Sinnani nad teritasidki küüsi vaid ronimispuu ja tumba küljes, aga kui Silver neid keelama hakkas, siis asendati tumba tapeediga … Ei ole tore.

Midagi enamat mul kassidest kirjutada ei ole, aga vähemalt teate, et nad on ikka olemas ja mulle tundub, et nad on oma eludega täitsa rahul (kui nad vähemalt ühe päeva nädalas saavad maal õues joosta).

Merisead ja rotid jätan järgmiseks korraks, muidu venib postitus liiga pikaks.

Kassi mädanevast haavast romantikani välja

~ Liivi ~ 13 Comments

Võtan küll juba pikemalt hoogu, et kooliaasta algusest kirjutada, aga ikkagi jõuan taas siia niisama lobisema. Või rasket elu kurtma. Mul on tegelikult juba mõnda aega raske olnud. Miks, ma ei oska öelda. Hakkasin küll oma mõtteid ja tundeid pikemalt kirja panema, aga kustutasin ikkagi kõik ära. Ma nagu tahaks enda siseelu jagada, aga samas ei taha ka, ei jaksa, ei viitsi, ei oska. Seda enam, et tegelikult peaks kõik nagu korras olema, pole otseselt ühtegi põhjust kurta. Või siis ongi põhjus see, et ma ei oska end hästi tunda, kuigi pole põhjust tunda end halvasti.

Praegu ei tunne ma end kohe üldse hästi. Mul tekkis õhtuks lastest nii suur üledoos, et nüüd, kaks tundi pärast laste magama jäämist, tuleb isegi nutt kurku. Enne oli rohkem suur väsimus ja viha. Nüüd on ainult kurbus. Lihtsalt oli jälle üks selline päev ja õhtu, mille lõpuks kõlas isegi teisest toast hüüe “EMME!” nii ärritavalt, et…

tenor

Kui ma teeksin iga kord seinale risti, kui veedan lastega terve päeva nii, et ma kellegi peale ei karju, siis mul ei oleks seinal ühtegi risti. Kadestan Mallukat, kes mingi aeg kirjutas, et ta ei ärritu kunagi laste peale. Võiks muidugi eeldada, et alla aastase peale ei saagi ärrituda, aga ma olen nende alla aastaste igaöiste trallide tõttu päriselt juukseid peast kiskunud, nii et saab küll. See pole siis ilukirjanduslik liialdus, vaid ma päriselt olen endast nii välja läinud, nii suurt jõetust tundnud, nii iiveldamiseni väsinud olnud, et olen endale haiget teinud.

Kui ma osa uuest mööblist kokku panin, siis tuli ühest karbist ka veidi vahtplasti välja ja ma ütlesin väikestele, kes selle tükkideks murdsid, vähemalt viis korda, et nad koristaksid need tükid ära ega murraks neid rohkem, sest neist pudenevaid elektrit täis pallikesi on pikakarvalise vaiba seest paha koristada. Targem oleks olnud kohe ise need suured tükid kokku korjata ja prügikasti visata, aga ma olin liiga ametis mööbli kokku panemisega ega pannud tähele, kui ametisse sattusid lapsed, kes koristamise asemel muutsid need suured tükid vahtplasti pisikesteks pallikesteks ja viskasid seda teineteisele juustesse. Siis ma enam ei öelnud, vaid karjusin, et nad selle jama ära koristaks. Tõesti tahaks, et ma ei ärrituks selliste tühiste asjade peale, aga ma ärritun, eriti enne päevi. Ma ei teagi, miks kutsutakse kuupuhastust pahadeks päevadeks, kui selle algusega saavad pahad päevad just läbi ja algavad taas head.

Teemavahetus.

Ma siin kirjutan jälle nii nagu oleks endiselt reede, kuigi tegelikult on juba laupäev, nii et kui kirjutan eile, siis teate, et see eile oli neljapäeval. Igatahes eile hommikul pidin panema ühe lapse voodiriided koos madratsikattega pessu. Viimase puhul ma veel mõtlesin, et kas asi on ikka nii hull, et pean selle ka pessu panema, aga ikkagi panin. Nagu Murphyle omaselt, siis just eile, kui aasta vana lumivalge madrats oli kaitseta, oksendas kass sinna vereseguse loigu. Või oli see lõhkenud mädapaise. Ei tea, igatahes loik oli suur ja heleroosa ning keskelt pigem punane ja haises väga jubedalt. Puhtaks ja lõhnatuks ma seda kohta ei saanudki, sest seda imbus ikka korralikult ka porolooni. Ja ega siis madrats ainus murekoht ei olnud. Tavaliselt me kassidel ei lõhke mingeid mädapaiseid ja verd nad ka eriti ei oksenda, võiks isegi öelda, et kassiokset ei kohta siin elamises enam üldse. Robin, see endine suur kõigesööja ja oksendaja, ei söö enam kõike ega oksenda maole vastuvõetamatuid asju välja.

Aga praegu on jutt Ruubist. Kuigi ma nägin tal karvade sees vaid väikest haavakest, olin ikkagi mures ja kartsin, et tal on taas mingi põletik organismis. Oli teine tegelikult juba mitu päeva veidi imelik olnud. Iseenesest midagi viga ei paistnud olevat, aga energiast kass ka ei pakatanud, pigem polnud teda üldse nähagi ja eile hommikul ei küsinud ta süüa ka. Viimane kord lõppes selline asi üsna halvasti ja kass käis kaks päeva järjest tilguti all. Käisime õhtul 33 kilomeeri kaugusel loomaarsti juures ära ja ainus, mida kass vajas, oli haava puhastamine. See väike haavake oli õhtuks pöidlaotsa suurune auk ja kui arst selle ümbrust kompis, siis sealt tuli väikese looma kohta võrdlemisi palju veresegust vedelikku. See pidi ainult hea olema. Kassil muidugi eriti hea ei olnud, ta kräunus puhastamise ajal korralikult ja paar korda tuli mulle häälekalt kallale ka, ilmselt nii valust kui ka hirmust. Ei meeldinud talle see piinapink. Seda kõike kuulis pealt Robin, kes oli kaasas vaktsineerimise eesmärgil. Mõte oli küll selles, et siis ei pea topelt käima, aga kuna Ruubit eile igaks juhuks ei vaktsineeritud, siis pean ikka topelt käima. See selleks. Kui kord oli Robini käes, siis ta pani esimese asjana puurist jooksu ja oli edasise suhtes äärmiselt umbusklik. Ma ei kujuta ette, mis tema peas pärast Ruubi tehtud kisa võis toimuda, aga igatahes ei oodanud ta vaid kerget torget ja kui ta puuri tagasi läks, siis oli ta üsna segaduses. Ilmselt mõtles, et mis sellel Ruubil viga on, et sellise väikese asja peale niimoodi kräunus.

Täna on Ruubi juba tema ise, möllasid Robiniga nii, et elamine on karvatuuste täis ja süüa küsis hommikul lausa kaks korda. Ainus jama on see, et haav eritab ikka roosat vedelikku ja ta jätab neid plekikesi kõikjale, kus ta magab. Kinni ei tohtinud seda haava panna ja paranema pidi see juba loetud päevadega. Täna on igatahes parem küll kui eile.

Kuid parem ei ole Kolmandal, kes eile õhtul kurtis kurguvalu. Täna hommikul ärkas ta kinnise nina ja kinniste silmadega, viimased olid lihtsalt nii paksult rähma täis. Silmad on terve päeva paistes ja vesised olnud, aga samas rähma pole rohkem ajanud, nii et ma ei teagi, kas tal on silmapõletik või on see midagi muud. Arst kirjutas igaks juhuks ravimi välja, kui peaks nädalavahetusel asi ikkagi silmapõletikuks osutuma. Tüüpiline, et need haigused tabavad nädala lõpus, üldse ei imestaks, kui nüüd nädalavahetusel läheb lapsel kogu enesetunne halvemaks. Ta siin juba vaikselt ähvardab, kuulen elutuppa ära tema raske hingamise, mis vaheldub läbi une nuuksumisega. Vahepeal ärkas üldse üles ja nuttis hüsteeriliselt, ikka jälle nii, et ahmis korralikult õhku sisse ja siis nuuksus ja krooksus vaheldumisi. Sedasi nutab ta harva ja nendel harvadel kordadel ei oska ta sageli öelda, miks ta nutab. Nii ka seekord. Nuttis oma nutu ära ja läks magama tagasi, aga eeldada võib, et see tuli halvenevast enesetundest.

Igatahes on ots nüüd lahti tehtud ja olen valmis selleks, et Neljas võtab end kohe rivvi ja vahelduva eduga lasevad kõik neli suveni välja. Loodetavasti leebemalt võrreldes möödunud õppeaastaga. Terve suve olid lapsed terved ja Neljas käis nüüd esimesed kaks nädalat muretult lasteaias, mis on vist tema üleüldine rekord, nii et algus on paljulubav.

Minnes selle romantika osa juurde, mida pealkirjas lubasin, siis peaksime hakkama Härraga juba pulma-aastapäeva plaane paika panema. Eelmisel aastal jäime sellega nii palju hiljaks, et mitu kohta, mis silma jäid, olid soovitud kuupäevaks juba broneeritud. Mõtleme ikka spaahotelli peale, seekord taas kahepäevase puhkuse peale, sest eelmisel aastal ei andnud see üks ööpäev väga midagi. Avastasin, et Viimsi spaahotell on läbinud uuenduskuuri ja 10. aastapäeva puhul oleks ehk sümboolne ööbida sviidis, kus olime pulmaööl, aga isegi pärast uuenduskuuri pole seal midagi romantilist. Tahaks midagi erilisemat, ilusamat. Me ei ole Nooruses käinud ja seal tundub olevat erilisem, ilusam ning saunakeskuse saunad on piltide peal nii kutsuvad, aga see on Ida-Virumaa ja meil on selleks päevaks võib-olla selliseid plaane, mis ei sobi maakonnaga. Kuigi ma veel ei tea, kuhu me kolme ja poole kuu pärast romantikat tegema läheme, ootan seda puhkust väga. Mõtlen, et äkki võtaks seekord lausa kolmeks päevaks aja maha, korra 10 aasta jooksul ju isegi võiks.IMG_7594Eelmisel aastapäeval tehtud pilt V spaahotellis.

Meie viimane romantiline puhkus ei olnud väga romantiline ja me väga ei puhanud ka. Esiteks olime jõudnud alles oma Disneylandi reisilt tagasi, mul oli põskkoopapõletik, spaa oli 175 km kaugusel ja olime vaid ühe päeva, nii et see oli üsna väsitav käik. Kohapeal oli muidugi tore, esimese asjana katsetasime voodi ära, käisime väljas söömas ja kinos, viimases isegi kaks korda ja vahepealsed paar vaba tundi veetsime veekeskuses. Seda pean küll ütlema, et Viiking spaa veekeskus on hubaseim, milles käinud oleme. Kuna hotell oli sel päeval inimesi täis, täpsemalt öeldes eakaid inimesi naaberriigist, siis söögisaalis ja koridorides oli tunne, et me oleme valesse kohta sattunud, tundsime end võõrkehadena, kuid veekeskuses seda tunnet ei olnud, seal oli vähe inimesi ja need vähesed olid ka noored. Mitte, et mul vanade vastu midagi oleks, seda kindlasti mitte, lihtsalt söögisaalis tundsin end ebamugavalt, nagu me ei oleks keskkonda sobinud ja samamoodi oleksin ma end tundnud veekeskuses, kui me oleksime seal olnud ainsad mitte pensionieas inimesed. Olgu, söögisaalis me päris ainsad ei olnud, nägin seal ka üht umbes neljakümnendates paari koos lastega, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.Viiking_Spa_Hotell_basseinidPildi laenasin Viiking spaa kodulehelt.

Ühesõnaga oli omapäraselt sopilises veekeskuses mõnus olla, enamasti olime saunades kahekesi, kuumas mullivannis olin ma isegi üksi, sest Härra katsus varbaga vett ja keeldus minuga sinna keema tulemast. Mis on tegelikult naljakas, sest tema peseb end sellise veega, mis minu jaoks on kõrvetavalt kuum ja mina jälle pesen end tema arvates külma veega. Basseinivesi oli meie mõlema jaoks meeldiva temperatuuriga ja bassein ise ka nii mõnusa lahendusega, et me täitsa unustasime end sinna.

Me ei olnud ammu üheski veekeskuses sedasi lõõgastunud, sealne atmosfäär mõjus tõesti hubaselt, lõõgastavalt, isegi romantiliselt. Viiking spaa veekeskust soovitan küll soojalt, iga kell läheks tagasi, aga hotelli ennast soovitan vaid lihtsaks ööbimiseks, romantiliseks puhkuseks pigem mitte.

Me küll üritasime seal pärast teist kinoseanssi romantikat ka teha. Olime pisikese (200 ml?) vahuveini, puuviljad ja koogitükikesed varem valmis ostnud, aga mul hakkas juba filmi lõpus kõhus raske ja hotellituppa jõudes ei suutnud ma koogist ampsugi võtta, nii et läksime kohe magama ja magasime kuni kella kuueni hommikul, mil ma läksin vannitoa põrandale surema. Ma surin koduni välja, aga vähemalt jõudsime koju. Lapsed samal ajal oksendasid oma vanaemade juures, kõik neli. Mina ei oksendanud, aga ma olin kümneid kordi oksendamise äärel, teises dimensioonis, külmast higist märg ja värinatest nõrk, ei suutnud püsti seista ega autos istuvas asendis olla. Jumal tänatud, et Härral alles järgmisel päeval jalad alt võttis, muidu me oleksimegi sel päeval Viiking spaasse jäänud.

Ma ilmselt peaksin mainima, et saime selle spaapuhkuse kingituseks, aga sellega tekkisid arusaamatused ja ma küsisin arvet, et see puhkus kinni maksta ning igasugust survet tundmata eluga edasi minna. Seda arvet ei tulnud. Mina läksin siiski surveta edasi ja praegu kirjutasin ka sellest vaid meie viimase veidi koomilise romantika tegemise meenutamiseks. Meie 10. pulma-aastapäevalt ootaks midagi enamat.

Oh jah, Kolmas hakkas vahepeal jälle nutma, koos pisaratega voolas ta punastest silmadest ka muud jama välja ning mul on tugev tunne, et silmapõletiku vastu kirjutatud ravim tuleb ikkagi välja osta. Endiselt ei osanud ta öelda, miks ta nutab ja seni, kuni ma otsisin valuvaigistit, punnitas ta endast sellise nutu välja, et hing jäi kinni ja ta läks ise ka paanikasse. Seda ei anna isegi kirjeldada, kuidas ta nutab. Nutukramp on vist üldiselt selline, et keset nutmist kaob lapsel hääl ära ja huuled lähevad lillaks , aga Kolmas hakkab juba maha rahunema ja siis võtab uuesti sedasi hoo üles, et silmad lähevad hirmust suureks ja huuled lillaks ning hing jääb mõneks sekundiks kinni. Selle kutsub ta endas ise esile. Ta isegi ei oska öelda, miks ta nutab, aga pigistab seda nuttu ikka edasi. Ise ehmatas ka jälle ära, võttis valuvaigisti sisse, lõpetas nutmise ja läks magama tagasi. Ma isegi ei tea, kas tal tegelikult oli valu, mida vaigistada, aga ma midagi muud ka ei osanud tema öörahu tagamiseks välja mõelda. Nüüd magab igatahes sügavalt ja loodetavasti magab sedasi hommikuni välja.

Edit: Küsisin hommikul, miks ta öösel nuttis. Ta endiselt ei teadnud, aga ütles, et kõrv öösel nii palju valutas, et ta ei saanud magada. Ikka oli nutmisel põhjus ja oli valu, mida vaigistada.