Kui keskmiselt pooleteise aastaste vahedega nelja lapse sünnitamine on organismile mingi jälje jätnud, siis seda põhiliselt nabast allpool. Peale selle, et ma ei näe enam välja nagu 15-aastane neitsi, ei saa ma näiteks batuudil hüpata, sest kõik, mis põie sees on, loksub iga hüppega välja ja seda ka siis, kui olen vahetult enne vetsus käinud ega tunne vajadust uuesti minna. Sellele murele olen üsna lihtsa lahenduse leidnud, enne batuudile ronimist topin lihtsalt pool rulli vetsupaberit püksi. Või kas see ikka on lahendus…
Ma tean küll, et lahendus on vaagnapõhjalihaste treenimine, teenimine ja treenimine. Ma olen üritanud lihaseid pinguldada ja lõdvestada, pinguldada ja lõdvestada, aga see ajab mind iiveldama. Paar esimest korda on talutavad, aga sealt edasi hakkab süda läikima ning iga järgmise pinguldamisega läheb olemine hullemaks, kuni ma lihtsalt ei kannata ebamugavustunnet välja. Võimalik, et ma ei pingulda üldse õigeid lihaseid või lihtsalt ei tee seda õigesti, aga igatahes ei suuda mina oma vaagnapõhjalihaseid treenida igal ajal ja igal pool, kuigi räägitakse, et see just nii lihtne ongi, et pingulda ja lõdvesta kas või kassajärjekorras.
Kuna kõige tavalisem pinguldamine oli liialt ebamugav, siis katsetasin erinevaid harjutusi, millega lootsin keskenduda rohkem tasakaalule ja hingamisele kui lihaste pinguldamisele. Tulemus oli sama, nii et lõin käega ja mõtlesin, et las siis olla, tuleb aevastades tilk püksi, siis tuleb, nagunii ma kuigi sageli ei aevasta. Noh, läks paar last mööda ja tilgad hakkasid tulema ka köhatades, naerdes, kükitades, joostes ja isegi voodis teatud poosides, mis on tänaseks kavast väljas. Ma olen püüdnud läbi iiveldustunde aegajalt ikka pinguldada ja lõdvestada, kuid kunagi ei ole ma suutnud seda teha paarsada korda päevas nagu soovitatakse.
Nüüd kevadel otsustasin proovida tupekuule, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest need lihtsalt kukkusid välja, seda isegi siis, kui ma enda arvates täie jõuga neid kinni hoidsin. See mõjus mulle šokina, sest ma ei arvanud, et mu vaagnapõhjalihased nii halvas seisus on.
Teadsin, et üks asi on veel, mida ma ei ole proovinud, aga mis on eelmisest sügisest alates mõttes olnud. Otsisin välja Pere ja Kodu artikli, kust ma tolle ühe asja kohta lugesin, aga see ei olnud lihtne, sest mul ei olnud meeles, mis selle asja nimi on. See oli tegelikult juba vähemalt kolmas kord, kui ma tolle artikli üles otsisin, aga sellele ei järgnenud midagi, sest mul oli raske uskuda, et mingi väike aparaat võiks aidata vaagnapõhjalihaseid treenida. Õigemini ma uskusin, et see võib nii olla, aga kuna välismaa foorumites on kirjutatud ka vastupidist, siis kartsin, et mina olen kindlasti see, kellele see ei mõju või kui mõjub, siis ajab ikka iiveldama.
Mõtet ma siiski peast ei saanud. Suve keskel võtsin julguse kokku, otsisin taas välja, et tolle ühe asja nimi on viibrik, müüakse seda veebilehel Mina olengi naine ja kirjutasin sinna oma murest. Katri vastas kiiresti pikalt ja põhjalikult, kuidas neli sünnitust viie aasta jooksul on lihastele nii suur koormus, et need enam iseenesest ei taastu, kuidas tupekuulid teevad nõrkade lihaste korral pigem kahju ja kuidas suure tõenäosusega viibrik üksinda lõplikku taastumist ei toogi ning pakkus, et võiksin lisaks seadme kasutamisele läbida tema loodud E-kursuse “Naise teine süda”. Ma korra kõhklesin, ikka selle iiveldustunde pärast, aga samas pakkus kursus mulle huvi, eriti järgnev sisu:
- Hingamistehnika, mis on vajalik korrektseks treenimiseks, lõdvestumiseks ja sügavate orgasmide saamiseks
- Juhised korrektse kehahoiu saavutamiseks ja selle jälgimiseks
- Igal nädalal kolm uut harjutust vaagnapõhjalihaste, kõhu süvalihaste, selja-, tuhara- ja reielihaste treenimiseks
- Igal nädalal uus hingamistehnika ja visualisatsiooniharjutus, et äratada endas naiselik vägi
- Naiselikkus tšakrates ja kuidas õppida juhtima oma emotsioone, mitte olla nende ohver
- Seksuaalenergia liigutamine ja suunamine kehas
- Seksuaalne tundlikkus ja selle tõstmise praktikad
- Naise kaheksa orgasmi
Mis seal salata, ma olen üks nendest naistest, kellel on selle suure O-ga veidi probleeme ja seega see teema pakub mulle huvi. Kui tugevamate vaagnalihastega kaasneb tilgavaba aevastamisega ka veel parem (et keegi ei arvaks, et praegu on halb) seksuaalelu, siis see on ainult tore boonus.
Eile lugesingi kursuse materjalidest, et kui näiteks turiseisu ajal väljub tupest õhk, siis on lihased nõrgad ja paraku oli see üks põhjus, miks mulle põhikoolis ei meeldinud kehalise kasvatuse tund, sest minul juhtus seda pidevalt. Kes ei tea ega ole kogenud, siis see õhk ei välju diskreetselt, vaid korralikult plärisedes. Nii et mu lihased olid nõrgad juba enne lapsi, kui ma ise olin veel laps…
Kursuse juures ma hetkel pikemalt ei peatu, sellest on aega kirjutada viis nädalat, sest just nii kaua see kestab, aga viibrikul tahan küll veel selles postituses pikemalt peatuda. Saage tuttavaks, see on viibrik:
Viibrik ehk vaagnapõhjalihaste tooner on meditsiiniliselt testitud seade intiimlihaste treenimiseks. Ta on üks efektiivsemaid vahendeid lihaste esmaseks tunnetamaõppimiseks ja uriinipidamatuse “kiirabiks”. Seadmel on erinevad programmid nii stress-, sund- kui segainkontinentsi leevendamiseks kui ka lihaste toonuses hoidmiseks. Lisaks lekkeprobleemide leevendamisele on viibrikul ka üks eriline lisaboonus – ta aitab tõsta intiimlihaste tundlikkust.
Naljakas mõelda, kuidas selline seade minus elevust tekitas. Olen viibriku peale ligi aasta aega mõelnud ja nii hea tunne oli seda lõpuks käes hoida. Kusjuures kursuse materjalis oli veel kirjas, et keskmine naine kannatab oma murede käes 10 aastat, enne kui julgeb abi otsida ja ma täitsa usun, et see võib nii olla, sest mina hakkasin muret tundma juba 8 aastat tagasi, kui ma kolm nädalat pärast esimest sünnitust ei tundnud seksi ajal mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, ma isegi ei saanud aru, kui akt algas… Ja ma veel kartsin, et õmbluste pärast on valus! Tundlikkus taastus ikka väga aeglaselt ja kuigi see lõpuks taastus isegi tundlikumaks, siis muud mured jäid ning süvenesid iga lapsega, kuid ma pöördusin alles nüüd, kolm aastat pärast neljandat sünnitust, kellegi targema poole.
Igatahes ei hoidnud ma viibrikut ainult käes, vaid 20 minutit seal ka, kus seda hoidma peab ehk vagiinas ja see oli päris huvitav kogemus. Kardetud iiveldustunnet ei saabunud ja see tegi asja minu jaoks veel põnevamaks. Alustasin mixed programmiga intensiivsusega 40 (skaalal 1-99), sest see oli alustuseks soovitatud number, aga ma ei tundnud sellega midagi, mis oli veider, sest pihus tundsin surinat juba number 20 juures. Tõstsin intensiivsuse 60 juurde, sest see oli teine number, millega mõned naised alustavad, aga tundsin vaid kerget tukslemist, 75 juures tundsin juba lihaste tööd ja samal ajal lugesin rahulikult kasutusjuhendit. Ilmselt oleksin pidanud Katrit kuulama ja viimasest alustama, sest programmi keskel jõudsin sinnani, kus oli kirjas, et alustama peaks ikkagi väiksematest numbritest, sest vastasel juhul võib endale hoopis liiga teha.
Lisaks tuli välja, et mixed programmiga ei peagi tundma tugevaid kokkutõmbeid, piisabki meeldivast tukslemisest. See oli tõesti meeldiv, mitte erutav, aga omamoodi mõnus, igatahes mitte ebamugav. Teine tunne oli juba programmiga stress, mida katsetasin korra pärast esimese programmi lõppu. Tõesti ainult korra, sest päevas ei soovitata üle 20 minuti viibrikut kasutada ja mul oli 20 minutit juba täis. Selle programmi ajal ei tundnud ma samuti ebamugavust, küll aga korralikke kokkutõmbeid, ei olnud kahtlustki, et viibrik pani lihased tööle.
Kasutusjuhendis oli veel kirjas, et kasutegur on suurem, kui ise ka kaasa aitan ja nii ma impulsside ajal “haarasin” otsikust kinni. See oli üllatavalt kergem kui ilma viibikuta, minu arvates ei olnud üldse nii palju lihaseid haaratud kui muidu, mis ilmselt kinnitabki seda, et ma ei tunneta õigesti oma lihaseid ja seetõttu pole mulle harjutused istunud.
Pärast seda esimest katset tundsin veel mõnda aega, et vaagnapõhjalihased said trenni, seda vist isegi liiga palju, sest pärast katsetamist tundsin mitu tundi pissihäda ja jooksin vetsu vahet, mis pidavat olema märk ületreenitusest. Seega tuleks kinni pidada 20 minuti piirangust ja alustada madalama intensiivsusega, nagu kasutusjuhend ette näeb. Katri ütles ka, et ilmselt pingutasin üle ning lisas, et urge programm aitab lihastel lõdvestuda, seda lugesin küll alles täna hommikul, kuid edaspidi tean.
Täna ei ole ma veel jõudnud viibrikut kasutada, sest minu vabast ennelõunast ei tulnud midagi välja. Nimelt otsustas mu õetütar just täna hommikul sündima hakata ning emale oli kuus lapselast veidi liiast, nii et mind aeti varakult üles ja kutsuti lapsi karjatama. Nüüdseks olengi juba veidi üle kahe tunni olnud kolmekordne tädi ning ema ja isa on sama kaua olnud seitsmekordsed vanavanemad! Jeee!
Iseenesest ootan juba tänast viibriku seanssi ja tunnen põnevust tulemuste ees, mis peaksid endast vaikselt märku andma 2-3 nädalat pärast. Kui märkan esimesi tulemusi, siis kindlasti jagan neid siin ja loodan, et kellelegi on see info kasulik. Ma olen viibriku kohta palju infot otsinud, aga Eestis on see vist veel nii uus asi, sest foorumites kirjutatakse sellest väga vähe (samas ainult head), nii et ma pole leidnud põhjalikke kasutajakogemusi. Jagan siis ise põhjalikult oma kogemust ja seda nii viibriku kui ka kursuse puhul.
Kui veel kursusest rääkida, siis eile tundsin, et ma olen ületanud mingi nähtamatu seina enda ees. Peale selle, et ma vedelesin voodis, viibriku otsik minu sees elektriimpulsse andmas, keskendusin ma hiljem kinnisilmi oma yonile (vagiina sanskritikeelne vaste), mõtlesin sellele, milline ta välja näeb nii seest kui väljast, kus asuvad emakas, munasarjad ja nii edasi, milline võiks olla selle lõhn ja maitse, milliseid tundeid mu yoni minus tekitab, kas ärevust erutust, surinat, ebamugavust, tõrksust või midagi muud. Ma ei ole varem midagi sellist teinud. Ma ei pea silmas keskendunud enda yoni peale mõtlemist, vaid üldse sellist… Ma isegi ei tea, kuidas seda nimetada. Ühesõnaga on see minu jaoks selline vaimne tegevus, millega ma tegelenud ei ole ja seda huvitavam oli end antud olukorras leida.
Ma tahaksin postituse veel pikemaks venitada, aga siis te vist keegi ei jõua lõpuni lugeda, nii et tõmban joone alla ja küsin, kas te olete viibrikust kuulnud või seda isegi kasutanud? Kui olete kasutanud, siis pajatage mulle oma kogemusest.
Kui ei ole viibrikust midagi kuulnud, aga tundub põnev aparaat, siis SIIT saate seadme kohta rohkem infot ja Facebookis on võimalik viibriku sõbraks hakata. Kursuse ja erinevate ürituste kohta leiab samuti infot nii kodulehelt kui ka Facebooki lehelt Mina olengi naine.
Üldiselt peetakse antud teemat vist delikaatseks, aga mul on selline poolpidune valehäbifilter, et häbi on, aga ei tunne, nii et kui on küsimusi seoses viibriku kasutamisega või kursusega, siis küsige julgelt, vastan avameelselt. Kui kohe ei oska vastata, siis mõne aja möödudes ehk oskan.
PS! Panin küll selle postituse kategooriasse “naiste värk”, aga tegelikult on see meeste asi ka ja nemad (nagu ka naised) saavad näiteks anaalotsikuga tugevdada lihaseid, kui on hoopis teistsugused lekkimismured.
Ma ei saagi hästi aru, milline mu kehatüüp on. Kintsude järgi ütleks, et pirn, aga samas on mu õlad laiad ja käsivarred jämedad, kuid liivakella ikkagi välja ei anna.
