Mai lõpus ohjeldasime koos emaga lapsi Vembu-Tembumaal ülerahvastatud Suurperepäeval, aga sellest jäi väheks ja seetõttu võtsime mõned päevad hiljem uuesti suuna mängumaale, kuid seekord tegime sellest meie pere päeva ja tähistasime sellega kolmandat päeva järjest Esimese lasteaia lõpetamist. Ühtlasi kasutasime lihtsalt võimalust, sest Härra sai olla keset töönädalat Eestis, ilm oli ilus ja oli lootust, et mängumaa on pooltühi, sest kool polnud veel läbi.

Vembu-Tembumaa oligi pooltühi, saime iga atraktsiooni peal käia ja seda mitu korda järjest, rongi peal olidki meie lapsed mitu ringi ainsana peal, liiklusrajal sõitsime oma perega uuesti ja uuesti ja uuesti, vahepeal lihtsalt vahetati masinaid, batuutidel hüppasime üksinda ja enne lahkumist olid veeatraktsioonid ka ainult meie päralt.

Millal temast selline preili sai? Mõnikord mind väga üllatavad tema poosid, mida ta enne pildile jäämist sisse võtab, sest minult ta neid kindlasti õppinud ei ole.

Mõtlesin, et lähen lasen koos Neljandaga liugu, aga libisemine seal küll ei õnnestunud, rohkem põrgatasin pekke. Ja kui juba pekkide põrgatamiseks läks…

Väga fookusest väljas, sest Härra tegi pilti (pole absoluutselt tema leivanumber), aga panen ikkagi üles, sest minu jaoks oli see lihtsalt lahe hetk, kus suvalise tiirutamise keskel oli meil kõigil järsku sama suund.

Vahepeal käisime söömas ja ma tellisin lastele kogemata tavalised portsud väikeste asemel. Friikaid ja lihapalle jäi nii palju üle, et punnis termokarbiga võtsime kõik kaasa ning päeva lõpus läksid ka need külmalt alla ja jäi veel puudugi.

Ma mingil põhjusel arvasin, et Vembu-Tembumaa on aegunud, igav, jama, aga eksisin, meil oli Vembu-Tembumaal palju rohkem teha kui Vudilas. Oma osa on muidugi selles, et lapsed on võrreldes Vudila külastamisega kaks aastat vanemad, aga mulle siiski meeldis Vembu-Tembumaal rohkem. Ja ma ei ütle seda praegu seetõttu, et oleksime midagi tasuta saanud, ei saanud. Perekaardiga veidi soodsamalt saime küll sisse (perepilet 60 €), aga koos kütuse ja söögiga läks mängumaa külastamine kokku üle 100 € maksma. See on ka ainus asi, mille kallal võiks nuriseda, sest summa on selline, et seda mitu korda kuus välja ei käi. Ei käinud ka seekord, kuigi sõitsime ühe nädala sees kaks korda Vembu-Tembumaale, esimesel korral lihtsalt maksis sissepääs Suurperepäeva raames 30 € ja selle sees olid ka söögid-joogid.

Ma ei pea Vembu-Tembumaad liiga kalliks, vaid pean seda meie jaoks kalliks, sest meelehead tahaksime lubada rohkem kui ühe korra kuus, aga raha rahaks, peamine on ikkagi see, et lastele väga meeldis ja kui nemad on õnnelikud, siis oleme meie ka õnnelikud.

Me oleme peaaegu kaks aastat olnud Lääne-Virumaa Suurte Perede Ühenduses, aga suurperedele mõeldud üritusele sattusime esimest korda. Mul on hea meel, et sattusime, sest lastele väga meeldis Vembu-Tembumaal ja mulle endale ka. Täitsa võiks Härraga lastele ühe toreda päeva organiseerida ja veel korra suve jooksul sinna minna ning jääda ka puhkealale pärast pikka päeva telkima või kämpima.

Täna aitas mul lapsi ohjata minu emme ning mängumaal veedetud viiest ja poolest tunnist jäi isegi väheks, sest veeatraktsioonid, kardid, atv-d, põrkeautod ja minigolf jäid meist päris puutumata. Ma ei tea, kuidas seal tavalistel päevadel järjekordadega on, aga täna oli raske kuskile löögile saada ja see tüütas veidi ära, muidu oleks võinud päeva lõpuni Vembu-Tembumaal olla. Aasta või kaks tagasi oleks see veel päris mõeldamatu olnud, aga nüüd, kus lapsed on peaaegu vahemikus 3-8, siis on nendega juba täitsa kerge sedasi käia ja olla. Uskumatu, et aina kergemaks läheb.

I came in like a wrecking ball.

Neljas pole endiselt palumise peale naeratama õppinud ja kuigi Kolmas oskab seda teha, siis seekord ei sobinud see tema plaanidega.

Vanaema kasutas võimalust. Mina mitte.

Sellel pildil ei olegi muud pointi, kui see, et see on ainus, millel ma peal olen. Mainin niisama ära, et Chappyd anti tasuta, ise ma lastele selliseid jooke kunagi ei osta, nii et nende jaoks oli isiklik mahlajoogi pudel midagi väga erilist.

Pärast lõunasööki vajas keegi uut pluusi. Olin korralikult varustatud – kõigi jaoks olid kaasas vahetusriided, pikkade varrukatega pluusid, joped. Viimased jätsime küll juba eos autosse, sest neid polnud ilmselgelt vaja, kuid kaasa võetud vanker oli lõpuks ikkagi sedasi asju täis, et Neljas sinna enam istuma ei mahtunud. Õnneks oli tal nii huvitav, et ta ei tahtnudki jalgu puhata ja lõunaune aeg möödus ka märkamatult.

Kuna ma olen harjunud vana kaamera ülikestva akuga, siis täna sai mul uue kaamera aku keset päeva tühjaks, kuigi ma laadisin seda viimati alles 3 nädalat tagasi. Nii et paljud pildid jäid tegemata.

Kodus nägime üllatusena “Seitsmestest uudistest” vilksamisi Neljandat koos vanaemaga. Neile antud sekund siiski suurt kuulsust endaga kaasa ei toonud ja keegi vanaemale ei helistanud ega küsinud, kas tõesti oli tema televiisoris.

Tore päev oli, tore üritus oli ja tõenäoliselt ei jää see meie viimaseks suurperedele mõeldud ürituseks. Ma ei teagi, miks ma varem neid boikoteerinud olen.

Tänase päeva üks vahvamaid vaatepilte oli perekonnast, kus vanemate ümber siblisid kolm väikest poissi ja ema süles oli pisike beebitüdruk. Mingil põhjusel see väga liigutas mind. Võib-olla sellepärast, et mind ootavad praegu üleval magamistoas kolm suurt poissi ja veidi pisem tüdruk.

Enne lapsi käisime Härraga tihti metsas jalutamas. See on tegelikult vähe öeldud… Me käisime pigem kondamas, ronimas, ragistamas, eksimas ja kõike muud tegemas, mida ei saa teha sissekäidud matkarajal, aga mida saab teha võssa kasvanud metsas.

Siis tulid lapsed ja nendega enam ei läinud metsa kondama. Mõned korrad proovisime, aga olenevalt aastaajast nad uppusid kas lumme või taimestikku ehk omal jalal kõndimine ei viinud neid kuskile. Veel eelmisel suvel oli Neljas liiga koba, et metsas püsti seista, aga täna avastasin, et meil on täitsa matkakõlblikud lapsed. Seda füüsiliselt. Vaimse poolega on teised lood, sest vähemalt üks ei jaga meie armastust metsa vastu. Ja meil on raske tunda rõõmu jalutuskäigust metsas, kui see üks pea terve aja kobiseb, kuidas mets on nõme, kuidas jalutamine on igav, kuidas ta poleks pidanud meiega kaasa tulema (nagu tal üldse oleks olnud valikuvõimalus), kuidas me raiskame tema aega, kuidas tema enam kunagi ei taha metsa tulla, kuidas me oleme autost kõndinud nii kaugele, et me ei jõua enam selle juurde tagasi ja kuidas tema veeretab end kõrgelt nõlvalt alla järve, et ta enam meiega jalutama ei peaks.

Kahjuks peab ta meiega veel ja veel jalutama tulema, sest ma nägin nüüd, et väiksemad saavad kenasti metsas hakkama ja see tähendab, et meil on sinna edaspidi palju rohkem asja. Küll ma mõtlen midagi välja, et metsaskäigud oleksid laste jaoks põnevad, vähemalt tolle ühe jaokski. Siinkohal võtan vastu ka kõik head soovitused.

Täna olime metsas peaaegu kaks tundi ja selle aja jooksul jõudsime läbida kaks kilomeetrit, nii et liikumistempo annab veel soovida. Ja mina tahtsin alguses seitsme kilomeetri pikkusele rajale minna… Selle kahe lõpus oli üks preili juba nii väsinud, et istus torisedes maja ja keeldus edasi kõndimast. See preili ei olnud mina.

Loomulikult oli meil kaasas ka moonakott, mis läks juba mõnesaja meetri pärast käiku. Pärast esimest söögipausi kulus umbes viis minutit, kui lapsed hakkasid küsima, millal uuesti maha istume ja sööme. Eks värskes õhus lähebki kõht kiiresti tühjaks…

Kellelgi on nii tore varjualusega tareke.

Vot see preili siin protesteeris omal jalal kõndimise vastu. Kui aga issi ütles, et sipelgad tulevad, olid lapsel väga kiired jalad all.

Üks asi oli poiste jaoks tore, terve mets oli täis püsse, granaadiheitjaid, granaate ja igasuguseid muid relvi, nii et sõjamängud said vahepeal korraliku hoo sisse.

Tõestusmaterjal, et ma ikka olin ka metsas.

Vaatan seda pilti ja mõtlen, et see on minu jaoks siiamaani nii ebareaalne. See, et mu maailmal on neli naba.