In Love

September 25, 2015 ~ Liivi ~ 2 Comments

Mul on in love kahes mõttes peal – lõhnan Lancome Tresor In Love järele ja ootame koos kõhuliblikatega Härrat koju.

Nägime viimati 30 päeva tagasi ja see on selle aasta pikim lahus oldud aeg, lisaks esimene lahusolek pärast kolme kuud Soomes.
Kui lahus ei ole väga tore olla, siis meie taaskohtumised on küll toredad, nagu me oleksime alles armunud, mitte peaaegu tosin aastat koos olnud.
Et Härral oleks hea tunne koju tulla, siis on elamine kraamitud ja küüritud, voodipesu pestud ja tuba õhutatud, Gillette Venusega jutud räägitud, olen kreemitatud, maskitatud ja In Love`ga korralikult üle kallatud. Mainin seda selleks, et ei leviks vaid Perekooli kägude arvamus, kuidas kalevipoegasid ootavad kodus kasimata närvilised naised, kes võtavad neid juba uksel etteheidetega vastu. Oo ei! Tegelikult tahan kirjutada rohkem In Love parfüümist, sest ma tunnen esimest korda, et ma olen leidnud enda lõhna!

Ma olen muidu olnud see kehv lõhnastaja, kelle parfüümid on enne vanaks läinud, kui need on otsa saanud. Ega mul neid eriti polegi olnud. Aastal 2007 sain jõuludeks oma esimese lõhna, milleks oli Escada suvelõhn ja äkki 5 aastat hiljem rändas see poolikuna prügikasti, sest selle puhul oli juba tõesti tunda, et asi on vanaks läinud. Sama aja jooksul oli Härra juba 5 liitrit erinevaid parfüüme kasutanud, sest tema on väga agar lõhnastaja (peale paneb mõõdukalt, aga kasutab ka siis, kui läheb korra poodi töökindaid ostma). Järgmisena ostsin Morgani Love de toi, mis oli liiga magus, selle andsin ma ära ning ostsin asemele pisikese Heidi Klumi Shine Blue parfüümi, millest olen paari aastaga alla poole ära kasutanud.

Umbes aasta tagasi nägin unes, et leidsin parfüümi, mis lõhnas nagu magus vaarikas. See oli imeline lõhn, mis jäi kummitama ja ma hakkasin sellist otsima. Sain Levelzone`i kodulehelt pika nimekirja lõhnadest, mis sisaldavad vaarikat ning käisin sellest ajast võimalusel nimekirjas olevaid parfüüme nuusutamas. Paraku ei kannata korraga nuusutada üle 2-3 lõhna, siis läheb juba kõik ninas segamini ja pea hakkab ringi käima, seetõttu on mul lõhnadest üle poole nuusutamata.

Juulis läksin laeva peal taas oma imelist vaarikat taga ajama, aga inimesi oli nii palju, et mul ei olnud lootustki lõhnariiulite ligi pääseda. Jõudsin vaid ühe riiulini, kust haarasin lihtsalt suvalise lõhna, et seda proovida ja selleks oligi Lancome Tresor In Love, mille hind oli vist üle 80 €. Lasin seda törtsu randmele ja põgenesin tagasi kajutisse, kus olime Härra ja lastega rahvamassi eest peidus.

Härra läks kohe selle lõhna peale pöördesse, ei saanud enam oma käsi minust eemale ja see oli tema puhul midagi uut. Ka mulle endale see lõhn väga meeldis, aga päris Hispaania kärbsena ei mõjunud. Küll leidsin, et see In Love on ikka väga oma nime vääriline, ja kui see mu mehele sedasi mõjub, siis ma pean selle endale saama! 😀

Järgmisel korral laevaga sõites käisin ka seda “proovimas” ja siis veel ühe korra ning see on esimene lõhn, mille suhtes ei tundnud ma juba teise või kolmanda korraga, et see ikka ei meeldi mulle nii väga, et osta tahaksin. Tahtsin endiselt, aga see hind…

Otsisin seda ka veebipoodidest ja isegi poolikuna Ostast, aga ei leidnud seda võileivaraha eest. Küll jäi silma ühe Buduaari müüja pakkumine, mis oligi kokkuvõttes kõige odavam pakkumine, kui arvestada suuruse ja hinna suhet. Seda siis sel hetkel, sest nüüd saaks teiselt müüjalt lõhna 5 € odavamalt. Samas sain koos lõhnaga kingituseks kaasa miskise Biothermi seerumi, mis teeb näonahaga imet. On küll pisike, aga tundub, et sellega saab mõnda aega läbi.
Igatahes pärast pikka kaalumist maksin siis selle lõhna eest need ulmelised 45 € ja üritasin end lohutada sellega, et ma ju ei osta selliseid asju tihti, samas pelgasin, et äkki jääb jälle seisma. Aga nüüd, kus olen vist pea 2 nädalat seda kasutanud, siis muretsen hoopis, et see võib liiga kiiresti otsa saada. 😀 Ma ei ole kunagi varem end kodus lõhnastanud, aga nüüd käin hommikust õhtuni In Love ringi. Ma olen ikka tõesti leidnud enda lõhna!

Härra ei tea sellest ostust midagi ja seda suurem on mu elevus tema saabumise üle. Ootan huviga tema reaktsiooni. Mitte ainult lõhnale, sest mul on üks üllatus talle veel. Sellest kirjutan ka õige pea. 😉

“Põlled ja papud” ja igati ägedad dressipüksid

August 28, 2015 ~ Liivi ~ 5 Comments

Kuigi ma väga tahaksin kirjutada viimase nädala tegemistest, mõtetest, tundmistest, ei ole mul hetkel selleks jaksu. Need teemad ei jookse õnneks või kahjuks kuskile.

Küll jookseb eest ära Põlled ja papud augustikuu soodukas. Kas minu lugejate hulgas üldse on kedagi, kes pole antud FB lehega või Lehti blogiga kursis? Muide, suuresti tänu Lehtile ma selle igapäevablogi üldse sünnitasin, aga lubatud enne ja pärast pilte meie aiast ma veel lisanud ei olegi. Jätan sellised rohelised teemad talveks. 😀

Igatahes on Põlled ja papud FB lehel väike soodukas, kus kahe eseme ostmise puhul postikulu puudub. Ma hea meelega ostaksin ise kõik Neljandale sobivad suurused ära, aga hetkel pole püksikriisi ja on rahakriis. Ei, Lehti, see ei ole vihje, et tahan tasuta pükse või muud sellist. Päriselt ka ei ole püksikriisi ja selle postituse mõte ei ole teha teenet, mille eest tahaks vastuteenet. Selle postituse mõte on Sinu tegemiste kiitmine ja ägeda taaskasutuse reklaamimine. 🙂

Ma imetlen kuldsete kätega inimesi. Ma ise võin teha riiuleid, trepiastmeid ja poolpidust köögimööblit, aga ma ei oska heegeldada, õmmelda, kududa, kuigi väga tahaksin. Mulle tundub, et selleks peab ikka natuke annet ka olema, sest minu katsetused on kõik aia taha läinud ja õmblusmasinad ei tee minuga üldse koostööd – kui, siis ainult käsivändaga Singer.

Seetõttu õhkan alati, kui kellelgi on imeilus käekiri või kui keegi teeb ägedat käsitööd. Põlled ja papud avastasin juba ammu, vist kohe, kui lehekülg üldse loodi ja kunagi hiljem avastas Lehti minu blogi.
Minus tekitasid ahhaa efekti dressipüksid, mida ta teeb sageli, kui mitte alati, vanadest riietest ja need lähevad nagu soojad saiad. Ma absoluutselt ei imesta, miks see nii on, sest tema taaskasutus on lihtsalt ülimalt äge. Veenduge ise:Kui soovid sarnaseid, siis võta Lehtiga ühendust. Kuigi tänu nendele pükstele ma Põlled ja papud avastasin, ei ole minu lastel veel selliseid dressipükse, aga ma olen neid aegade algusest piilunud.

Lehti töödega on siiski kogemus olemas – Neljandale olen ostnud haaremipükse ja ühed sarouelid. Kuna meie preili on natuke pontsakas, siis ühed haaremipüksid jäid värvlist veidi kitsaks, aga muidu olen püksipaaridega väga rahul ja julgen Lehti õmmeldud riideesemeid soovitada. Ega siin pikemat midagi seletada ei olegi. Kes veel pole Põlled ja papud FB lehest midagi kuulnud, siis nüüd saate sinna kiigata ja kui miski jääb albumist Püksipood silma, siis krabage! Palju omanäolisemad riideesemed, kui näiteks H&M`i masstoodang. See pole üldse pahaga mõeldud, mu lastel on pooled riided sealt. 😉

Lisan mõned näited tootevalikust ja kuna mul € märk ei toiminud, siis kirjutasin hindade lõppu eur, et keegi ei ajaks suurust ja hinda segamini. 😀 Ma ei tea, kas järgnev komplekt sobiks ühele lapsele. Minu lapsed on kõik üsna suurte peadega. Neljas kannab suurust 86, talle püksid ilmselt läheks, aga müts oleks väike. Kolmas kannab suurust 92, talle ei läheks ilmselt püksid ka, sest ta on veel pontsakam kui Neljas. Müts ei läheks ammugi, tema peaümbermõõt on umbes 52-54 cm, täpselt ei tea, aga igatahes kannab ta vanemate vendadega sama mütsisuurust ja silmaga vaadates tundub tema pea nende omadest veidi suurem. Aga kelle laps pole kõlupea (nagu me oma lapsi hellitavalt kutsume), siis sellise laheda komplekti saaks 15.50 € eest.

Kõik pildid, millel minu last ei ole, on näpatud Põlled ja papud Facebooki lehelt.

Kuidas Anttila tünga tegi

August 18, 2015 ~ Liivi ~ 6 Comments

Tegelikult ei teinud ainult Anttila mulle tünga, vaid minu enda aju samuti, seega on see rohkem “loll saab kirikus ka peksa” postitus.

Äkki keegi mäletab, kuidas ma hõiskasin, et sain ainult 5 € eest Brio labürindi. Igatahes, kui ma paki kätte sain, siis olin üllatunud, et karp nii väike on, aga arvasin, et ju siis on tegu mingi miniversiooniga ja mida ma 5 € eest ikka saada tahtsin. Panin asjad peitu, enne Esimese sünnipäeva pakkisin ära ning järgmisel hommikul kinke avades tuli välja, et tegu pole (mini)labürindiga, vaid lisaplaatidega. Ja alles siis ma märkasin, et see kõik on karbi peal ka kirjas.Okei, selle veel annan endale andeks, et ostes ei taibanud lugeda, antud tootepilt seal just nii väike oligi, aga et kodus karpi käes hoides mu aju endiselt säästurežiimil töötas…

Kirjutasin siis Anttilasse, et asjalood on nüüd niimoodi, et mina ostsin nende eksitava tootekirjelduse peale kaks komplekti Brio labürindi lisaplaate ja tahaksin need tagastada.Vastu saadeti vale tagastusleht, järgmisele kirjale ei vastatud üldse ning siis tuli uudis, et Anttila paneb Eestis uksed kinni. Ilmselt nad siis tegidki seda kenasti päevapealt, sest kirjadele ja kõnedele enam ei vastata ja ma ei tea, kas enam üldse ongi kuskile neid asju tagastada.

Mis seal ikka, loen need 10 eurot koolirahaks. Mõtlesin isegi, et ostan siis Brio labürindi juurde, aga loobusin mõttest kohe, kui nägin hinda (55 €). Õnneks oli saatus helde ja oma labürindi ma sain, küll mitte Brio oma, aga nimi polegi minu jaoks oluline. See üheeurone leid leevendas oluliselt minu tüngatunnet. Kuul on küll puudu, aga vast leian pärlite hulgast sobivas suuruses pallikese seda asendama. 🙂

Sellest on siiski kahju, et Anttila uksed kinni paneb. Mul oli just plaanis sealt järelmaksuga korralik kattemadrats tellida, sest olen Soomes pehme voodiga nii ära harjunud, et ei taha kuidagi minna koju “puupingile” magama. Paraku enam sealt tellida ei saa ja ma olen sunnitud ootama paremaid aegu, et saaksin kattemadratsi kuskilt otse välja osta. Või harjuvad mu kondid taas meie kõva voodiga ning polegi seda pehmendust tagumiku alla vaja.