Ma olen tänaseks kolm nädalat haige olnud ja eile käisin juba kopsupõletiku hirmus arsti juures, sest üleeile oli valus sisse hingata ja see ei olnud tavapärane “sõlmes närvi” valu. Õigemini ma tahtsin käia arsti juures, aga too oli puhkusel ja perearstikeskuse külastus piirdus vaid vereprooviga. Kuna olin vahelduseks söömata-joomata, siis palusin veresuhkru näitu ka kontrollida, et visiit läheks rohkem asja ette.

Näidud olid kõik väga head, ei ole mul mingit põletikku, suhkrunäit on korras, samuti hemoglobiin ja see ilmselt kajastub ka enesetundes, sest mul on juba mõnda aega piisavalt palju energiat, et igapäevaaeluga toime tulla. Ka praegu haigena ei saa kurta energiapuuduse üle, küll on mõnel päeval jaksuga probleeme – teeks ja toimetaks küll, kui keha nii sült ei oleks.

Hingamine oli valulik ilmselt köhimisest ja see mure oligi vaid ühepäevane, aga köha siiski paremaks pole läinud. Päeval ehk ei ole hullugi, aga öösiti tekib umbes tunnipikkune hoog, kus köhimine tekitab juba okserefleksi. Eelmisel nädalal oli tegelikult isegi paar sellist päeva, kus mõtlesin, et hakkan terveks saama, aga see oli vaikus enne tormi, kõik hädad algasid uuesti ja agressiivsemalt.

Poisid alles eelmisel nädalal läksid taas lasteaeda, Teine sai neli päeva kohal käia, kui juba jäi kõrge palavikuga koju. Temal õnneks oligi vaid ühepäevane palavik, nüüd on taas lasteaias ja loodetavasti peavad kõik kolm need viimased neli päeva veel vastu, järgmisel nädalal samal ajal on nad juba suvepuhkusel ja mina saan uuesti (kõrvu) puhata alles sügisel.

Ei tea, kas on vara hakata sügist ootama? Mitte sellepärast, et lapsed ruttu lasteaeda tagasi läheksid, vaid ma lihtsalt ei ole suveinimene. Tänane ilm oli minu jaoks kaugelt liiga palav, ma ei toimi sellises soojuses ja ma ei taha üldse mõeldagi, kui palju ma pean end suvekuudel õue surema viima, sest lapsed ei taha toas varjus kükitada. Peale selle, et mul läheb soojal ajal peas veri keema, on suve miinusteks näljased putukad, tolmavad teed ja joodiku päevitus. Suvi pole veel alanudki, aga kõik need miinused juba lehvitavad mu nina all.

Täna pistsin nina kolmeks tunniks õue ja tulemus:

Mul tavaliselt ei juhtu nii, aga sellel kevadel kisuvad ja tulitavad põsed juba kolmandat korda. Viimati põletasin end ära äkki aastal 2002 või nii, kui käisin vanematega Jäneda Lillelaadal, kus kandsin lillat särgikut ja valgeid pükse ning ostsin endale lemmikloomaks broilertibu. Vot nii haruldane on minu puhul päikesepõletuse saamine, et isegi pisidetailid jäävad sellest suurest sündmusest meelde.

Praegu olen päevitanud endale jalga baleriinad, retuusid, teised retuusid, selga t-särgi, kolmveerandvarrukatega pluusi ja nii edasi. Järgmisel nädalal oleks nagu põhjust vähe viisakam kleit selga panna, aga mul pole sellist, mis varjaks mu joodiku päevituse.

Sellised mured mul siis.