Õnneks polnud mul päeval aega kirjutada, nii et jõudsin vahepeal maha rahuneda, muidu oleks siit väga vahutav postitus tulnud…
Igatahes, mulle helistati täna ITK-st ja tuletati meelde, et pean enne esmaspäevast uuringut tegema koroonatesti. Mul oli see meeles, plaanisingi nädala teises pooles selleks perearstilt saatekirja küsida, aga kuna ITK tahtis teada, kas teen testi seal või mujal, siis pidin varem helistama. Perearst jäi muidugi kättesaamatuks, sest tervisekeskuse registratuurist mind edasi ei lastud ning saatekirja ma ka ei saanud. Miks? Sest mul pole haigusnähtusid… Küsigu ma saatekiri arstilt, kes mind uuringule suunas.
ITK-st aga öeldi, et nemad testivad oma patsiente ainult enda haiglas ning saatekirja mujal testimisele peaks andma see arst, kes kogu protsessi algatas ehk perearst. Siiani olevat kõik sedasi kodu lähedal testimas käinud. Tervisekeskusest jälle öeldi, et teised patsiendid on küll Tallinna arstidelt saatekirja saanud, et nemad kindlasti seda ei väljasta. Johhaiidiii, ma ütlen. Ja ütlesin ka…
Kuna ma perearstilt saatekirja ei saanud, siis panin laupäeva hommikuks ITK-sse testimisaja kirja, ent nad soovitasid helistada veel perearsti nõuandeliinile lootusega, et sedasi saan saatekirja mujale. Helistasin ja sealt öeldi, et kui mul on ITK-s aeg olemas, siis on ju saatekiri ka olemas ja helistagu ma hoopis testimise kõnekeskusesse, et koht ise ära muuta. Ütlesin, et mul peaks olema lihtsalt registreeritud aeg, mitte saatekiri, sest ma saan teha testi ainult ITK-s. Ei, ma olevat valesti aru saanud ja helistagu ma ikka kõnekeskusesse.
Okei, guugeldasin siis veidi ja nägin, et ITK ei ole üldse testimispunktide nimekirjas ning veebiregistratuuris ei saanud ma Rakverre ühtegi aega valida, sest, üllatus-üllatus, mul ei ole saatekirja…
Kuigi Terviseameti kodulehel on kirjas, et testimine toimub ka nädalavahetustel, ei olnud veebiregistratuuris laupäeva all ühtegi aega olemas, samas reede ja pühapäeva all oli, nii et lohutan end praegu sellega, et äkki siin ei saagi laupäeval testi teha. Palun ärge öelge, kui saab, sest ma ei taha teada, ma pean nagunii Tallinnasse selleks sõitma. Laupäeva hommikul!
Hoiatus, postitus reklaamib naise seksuaalset rahuldust (ja abivahendeid, mis aitavad selleni jõuda) ehk peamine eesmärk on suurendada rahulolevate naiste arvu, võimalik erootikakaupade suurenenud müük käib lihtsalt asja juurde.
Mallukas kirjutas hiljuti sellest, et tal on öökapis lademes … asju. Asju, milleks on vaja meest või mis just asendavad meest. Mul on ka neid asju nii lademes, et kui esialgu pidasin Naughty & Nice advendikalendris olevat hoiukotti vajalikuks, siis asjade kogusele mõeldes sain aru, et mul oleks vaja hoopis kohvrit…
Nende asjade hulgas on olnud mõnda aega ka uus Lelo Sila, mis Malluka sügavalt ohkama pani: “Ütleme nii, et juba Sona oli nagu wow. Sona Cruise oli veel rohkem wow, sest tal oli veidi rohkem tugevuse valikuid (paljud kurtsid, et Sona kõige nõrgem programm on natukene too much) aga see Sila… oh jeessassss küll, ohkan ma veelkord sügavalt.”
Sila paneb tõesti sügavalt ohkama, või oigama … kes mis häält teeb, eks.
Ma ei ole teinud saladust sellest, et mul on raske orgasmini jõuda, ent mul endal oli see juba ununenud, sest vahepeal on nii Lelo Sona kui Womanizer Premium orgasmi saamise imelihtsaks muutnud. Lelo Sila aga värskendas mu mälu, sest vahekorra ajal see mind lõpuni ei aidanud. Ei esimesel ega kolmandal korral, mis on veider, sest üksinda on see oma töö esimesest kohtumisest alates ära teinud. Mitte küll nii kiiresti kui tema eelkäijad, kuid see eest on tulemus pannud sügavalt… Ma ei hakka ütlema, mis häält ma teen.
Ma tahaksin hakata kohe kolme stimulaatorit omavahel võrdlema, aga tegelikult ei ole need võrreldavad, sest kõigiga on tunne erinev. Päriselt, kui ma oleksin aasta läbi üksik ja EKRE lubaks naistel omada vaid üht mänguasja, siis ma ei oskaks nende kolme vahel valida, sest igal stimulaatoril on vastavalt tsüklile või minu meeleolule oma aeg. Silal on seda aega küll kõige vähem olnud, aga … jesssas küll, milleks see võimeline on!
Keskendudes Lelo Silale, siis minu jaoks oli selle disain alguses pisut veider, ma ei osanud seda kuidagi käes hoida ega pimesi õige koha peale asetada, nii et esmamulje minu jaoks käepärane ei olnud, aga see oli ainult harjumise asi, praeguseks on see käes igati mugav. Kuju poolest sobib Sila hästi vahekorra ajal kasutamiseks (oleneb muidugi poosist), ei jää väga ette, mahub kokkusurutud reite vahele ära ja püsib seal paigal. Ideaalne oleks, kui see seal midagi teeks ka, aga küll me selleni jõuame, terve talv aega harjutada…
Stimulaatori plussiks on pehme suur huulik, mis katab laia ala ja imeb end vaikselt keha külge kinni, mitte ei lurista niisama ega käi nagu kopter. Sila sosinvaikne siiski pole, selle mootor endiselt põriseb, ent stimulatsioon ise on hästi pehme ja see ei koondu sirgelt keskpunkti, vaid pigem lainetab külgedele, mis peaks tundlikule naisele hästi sobima. Mina aga pole tundlik naine, mistõttu pean stimulaatorit omajagu sättima ja sellele palju aega andma… Kuni see jõuab aeglaselt sõudes kaugele, ja sügavale, ja igale poole.
Kellele on Sona liiga intensiivne, sellele on Sila ilmselt paras, kuid ma ei julge lubada, et see minusugused osaliselt orgasmivõimetud hetkega orgasmivõimelisteks muudab, nagu muutis Sona mind. Kui viimane imet ei teinud, siis ei pruugi Sila seda samuti teha.
Erinevaid programme on Lelo Silal 8 ja võimsusastmeid tundub olema sama palju (uuel Sonal on 12 erinevat programmi ja vist 10 võimsusastet). Kui Sona viimased astmed on minu jaoks väljakannatamatud (osade jaoks on seda juba esimene aste), siis Silat saan vabalt maksimumvõimsusel kasutada, ei ole liiga intensiivne. Rääkides veel tehnilistest omadustest, siis Sila on 100% veekindel, selle laadimine võtab aega 2 tundi ja pärast saab seda umbes sama kaua kasutada ka.
Nagu igal pool mujal, on ka Ulakas Kaunitaris täna must reede ja nii nende poes kui kodulehel annab kood must20 20% hinnasoodustust, millega tuleb Lelo Sila hinnaks 135.20 €. Tavalisel päeval tasub kasutada koodi sidrun (kehtib tähtajatult), sellega on kogu täishinnaga kaup 10% soodsam.
Ma alati soovitan käia mänguasju oma käega katsumas, tunnetamas, võrdlemas, aga pean tõdema, et Sona ja Sila stimulatsioonil pole peopesas ega käeseljal erilist vahet, Sila tundub isegi vähe intensiivsem, ent ettenähtud kohas töötavad need täiesti erinevalt, nii et sellisest katsetamisest ei saa mingeid järeldusi teha. Kui ma ei oleks Silat kingituseks saanud, siis ise ma seda tõenäoliselt ostnud ei oleks, sest ma oleksin pidanud seda lihtsalt teistsuguse kujuga Sonaks, aga see ei ole seda.
Nüüd aga kõige magusama osa juurde – keegi teist saab endale ka varaseks jõulukingiks Lelo Sila!🎁 Räägi postituse all kaasa, milline suhe sul mänguasjadega on ja osaledki loosis. Võitja jääb anonüümseks, ole vaid nii hea ja kasuta toimivat e-maili, et saaksin sinuga ühendust võtta. Kingituse loosin välja 13. detsembril ehk III advendil.
13. detsember: Oh, kuidas mulle meeldiks, kui saaksin igale kommenteerijale Sila saata, aga kahjuks on mul jagada ära vaid üks mänguasi ja selle sai endale järgmise kommentaari autor: “Mul ei ole ühtegi elektroonilist mänguasja… olen mõelnud hankida, eriti nüüd – kaugsuhte ajal, aga pole jõudnud. Vahekorras ma traditsioonilist orgasmi ei saa, ikka on vaja teisel poolel lisatööd teha.” Loodetavasti teeb lisatöö nüüd Sona ära, palju õnne!
Postitus on sündinud koostöös Ulaka Kaunitariga, kelle poolt on nii mulle kui ühele lugejale Lelo Sila.Aitäh!
Lubasin järgmisel korral millestki huvitavamast kirjutada, aga tulin taas siia gastroskoopiast ja muust heietama. Ma täpselt veel ei teagi, millest…
Alustan gastroskoopiast, mida ma väga ei kartnud ja mis osutus oodatust palju hullemaks. Kui lauale pikali heitsin ja voolikut nägin, ei olnud mul veel mingit hirmu, aga kui see voolik neelust läbi läks, siis algas põrgu… See oli nii hull, et ma ei olnud uuringu teises pooles enam päris selges olekus, vastupidi, ma olin laual täielik sült ja ma ei näinud ega kuulnud enam midagi, olin kui udu sees ning mu suust, ninast ja silmist jooksis kõike alates sapivedelikust ja lõpetades pisaratega. Ma konkreetselt öökisin terve aja, seetõttu ka väänlesin laual ja õde pidi korduvalt mu pead ja kätt õigesse asendisse tagasi sättima, samuti pidi ta mu hammaste vahel olnud klambri mulle suhu tagasi asetama, sest see lihtsalt voolas koos ila ja muuga mu lõtvade lõualuude vahelt välja.
Ma ei tea, kui kaua see uuring kestis, aga tundus küll igavikuna. Kui ma poleks nii hullult öökinud, siis oleks kiiremini läinud – nii palju siis sellest, et mul ei teki kergelt okserefleksi… Ma ainult öökisin, krooksusin ja hingasin nagu astmahaige.
Ma vahetult pärast gastroskoopiat…
Kellel see uuring ees, siis loodan, et teil läheb paremini. Pärast mind läinud naine ainult köhatas korra ja kogu lugu, nii et saab ka sedasi.
Muide, mõned päevad tagasi jäi mulle Ulaka Kaunitari lehel silma Sensuva Deeply Love You kurgurahustaja, aga igasuguste erootiliste mõtete asemel tuli mulle silme ette ainult gastroskoopia, kus oleks see ära kulunud. Kui peaksin kunagi uuringut kordama, siis käin enne Ulakast Kaunitarist läbi, laenan testrit…
Tulemustest rääkides, siis gastroskoopia tehti tsöliaakia välistamiseks, millest uuringu ajal midagi ei räägitud, kuid refluksi ja söögitorupõletiku esinemine kinnitati küll. Kahest kohast võeti ka koeproove, nende vastused on nüüd käes, pikk seletus mulle küll suurt midagi ei ütle, aga lõpus on kirjas, et pahaloomulisus antud materjalides puudub, nii et põhimõtteliselt on kõik korras. Nii palju saan veel aru, et helikobakterit vist pole (“altsiaan kollase värvingul helikobaktereid ei sedasta”) ning tsöliaakiat vist ka mitte, sest sellest pole kuskil juttu ning limaskesta hatud on normipärase kõrguse ja laiusega. Biopsiaga tuli üks diagnoos siiski juurde – reaktiivne gastriit.
Veider… Ma ei arvanud, et gastroskoopia üldse midagi näitab, sest mul ei olnud selliseid vaevusi, aga nüüd ma siin olen gastriidi, refluksi ja ösofagriidi diagnoosiga… Refluks… Mul pole kõrvetisigi olnud (välja arvatud raseduste ajal). Kui nüüd aga muude sümptomite kohta lugeda, siis jah, mul on juba mitu aastat vahelduva eduga tükitunne neelus (pidasin seda psühholoogiliseks probleemiks) ja aeg-ajalt ärkan öösiti okka peale kurgus (kurk on hästi kuiv, hingata raske, pisarad voolavad, ajab köhima, aga samas pole midagi köhida), kuid ei enamat.
Pärast gastroskoopiat olid mul küll kõrvetised, valud, raskustunne, ebamugavus, röhatised ja nii edasi. Ebamugavus ja valud pole siiani päris ära kadunud. Ma ei teagi, kas asi on selles, et enne ei pannud ma neid tähele või nüüd kujutan neid diagnoosi tõttu ette või kutsub neid esile hoopis pantoprasool, mille kõrvaltoimete hulgas on ebamugavus ja valu täitsa olemas. Pisut irooniline, aga ma tundsin end enne diagnoosi ja ravi paremini…
Ravina peaksin järgima ka dieeti ja režiimi, aga kummagi osas mingeid juhiseid ei jagatud, nii et olen Google abiga teinud selgeks, mida ma vältima pean ja kui vähe ma korraga süüa tohin. Välditavate nimekiri on päris pikk, enamus asju on sellised, mis ei tee nagunii kellelegi head (alkohol, valmistoit, kondiitritooted, suhkur jms), aga vältida tuleks ka sibulat, küüslauku, muna, rammusaid piimatooteid, tomatit, toorsalateid, herneid, ube, seeni, tsitruselisi, õunamahla, kakaod, šokolaadi, piparkooke, kohvi ja teed, jäätist, külma ja kuuma jooki, mõlemas mõttes tulist toitu, lisaks kõike, mis on hapendatud, marineeritud, suitsutatud, praetud ja nii edasi. Ma ei saa öelda, et oleksin 10 päeva kõike seda vältinud…
Nii mõneski kohas on muidugi öeldud, et kõike võib süüa vastavalt enesetundele, sest igal inimesel kutsuvad erinevad asjad sümptomeid esile, aga kui minul ükski asi otseselt mingeid vaevusi ei tekita, siis see vist ei tähenda, et võin vabalt kõike süüa, eks.
Igatahes, toitumise osas pean end nagunii kokku võtma – praegune ülekaal refluksile kuidagi kasuks ei tule… Mitte et liigsetel kilodel üldse mingit kasutegurit oleks… Ma tunnen juba praegu, et lisakilod hakkavad mind vaikselt koormama, eelkõige annavad tunda põlved ja puusad, nii et ülekaal ja artriit ei sobi samuti kuidagi kokku. Otsest ülekaalu on mul 15 kilo, aga oleksin veel normaalkaalus ka siis, kui võtaksin alla 25-30 kilo, nii et ma kannan endaga kaasas täitsa arvestatavat raskust.
Ma liigseid kilosid kaasas kandmas…
Põhimõtteliselt on mul iga päev 2-3 kotti Cat`s Best kassiliiva õlgadel, mida on mul muidu päris raske autosse tassida, kui olen parkinud K-Rauta ukse juurest kaugele. See paneb praegu täitsa mõtlema…
Üks asi on veel, mida ma peaksin vältima – stress! Mõõduka stressi kogemine käib ilmselt elu juurde, lõpuni seda vältida ei saa, aga kui ma võrdlen enda praegusi ja eelnevaid stressiallikaid, siis üks on teistest alati peajagu üle olnud. Jah, see on keskkool… Ma ei pea isegi kooliasjadega tegelema, ärevuse tundmiseks piisab sellest, kui näen järjehoidjaribal kooli nime, mis meenutab mulle seda, millele ma mõelda ei taha. See stress päris kindlasti laastab mu vaimu, võib-olla siis keha ka.
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma järjekordselt koolimõtete pärast magada, lõpuks ajasin end kella kahe ajal voodist välja ning saatsin kirja, milles palusin end 12. klassi nimekirjast kustutada. See ei ajanud isegi nutma enam, ilmselt olin selle otsuse enda sees juba ammu ära teinud, ma lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada.
Pärast seda sammu avastasin ametikooli Facebooki lehelt, et neil oli eelmisel nädalal pakkuda viimane vaba koht T-kategooria tasuta koolitusele, mis algas neljapäeval. Ma jäin sellega küll hiljaks, kuid vähemalt tekitas see kuulutus minus mingeid emotsioone – elevust mõtte enda ees ja pettumust, et ma selle viimase koha maha magasin. Mulle oleks see koolitus täitsa meeldinud. Mulle, kelle jaoks mängis kutsekeskkooli pooleli jätmise juures rolli nõue, et ma pean omandama T-kategooria juhtimisõiguse… (See polnud muidugi peamine põhjus, vaid üks paljudest.) Mine tea, ehk tuleb kunagi aeg, kus mulle meeldib mõte ka 12. klassi keemiast…
Praegu aga meeldib mulle rohkem mõte enda töötuna arvele võtmisest ja tööturule sisenemise tugiteenuste kasutamisest. Mõte koolitustest ja kutseõppest. Mõte tööpraktikast. Mõte töötamisest. Millal ma viimaseni jõuan, seda ma muidugi ei tea, aga kuskilt peab alustama ja võib-olla on tööharjutus selleks õige samm.
Võib-olla seetõttu, et ma ei ole kindel, kas minu koht on grupis, kus mõnel inimesel õnnestub tööharjutuse raames esimest korda arvutit katsuda või kus õpitakse CV-d kirjutama. Ma olen üsna kindel, et ma ei jää viimasega hätta, olen Silverile ikkagi kolm korda CV koostanud ja iga kord ta soovitud ametikoha sai ka. Kusjuures esimesel korral ei vastanud tema haridustase tingimustele, teisel korral puudus nõutud keeleoskus ja kolmandal korral kogemus, aga “Silver” (ehk siis mina) ei olnud motivatsioonikirjades tagasihoidlik, nii et silma ta jäi ja tööle sai.
Ma muidugi päris täpselt ei tea, mida praegune tööharjutus endast kujutab, minu eelarvamused on tekkinud vanade artiklite ja arutelude põhjal, kus tööharjutust kirjeldati kui kolm kuud kestvat lehtede riisumist, paberist lillede lõikamist, tikkimist ja soolataigna meisterdamist. Töötukassa kodulehe kirjelduse põhjal tundub see siiski midagi enamat olevat – tuleb ilmselt oma silmaga üle vaadata.
Praegu ma aga ainult mõlgutan mõtteid, liigutama hakkan alles uuel aastal, selleks ajaks on ehk arstilkäigud käidud, kõik uuringud tehtud, toidulisandid mõjuma hakanud ja eluvaim sees tagasi.
Musisuud Muriga
Kas te näete mu süles üht imelikku tõsise näoga looma, kellel on pisikesed silmad ja pikk nägu? Või näete kohe merisiga, kellel nina püsti? Mina ei näe viimast üldse, Silver aga ei näe kedagi peale õhku nuusutava merisea. Ma nüüd ei tea, kas mina olen hull või tema vaimuvaene…
