Loodetavasti ei tule mul nüüd silm peast välja, et vana asja meenutan, aga kahjuks ei ole ma unustanud, kuidas kolm aastat tagasi tekkis minu abikaasa sissetulekust sõltumise postitusest ühiskondlik mure, kus erinevates blogides ja nende kommentaariumites arutleti otse või läbi lillede selle üle, kui valesti ma elan ja mõtlen, et olen hariduse ja töökogemuseta kodune ema ning sõltun ebamugavustundeta oma abikaasast. Ma ei ole unustanud ka toetust nendelt, kes mõistsid või vähemalt aktsepteerisid meie valikuid ega leidnud, et minu riskide analüüsimine on nende probleem – te ei kujuta ette, kui väga mul oli seda siis vaja!
Paraku jäid mind kummitama just need etteheitvad ja “murelikud” kommentaarid, mis on mitu aastat vahelduva eduga PMS-i ajal mu peas mänginud. Nüüd, kus ma pole enam kodune – ega isegi madalapalgaline – tahaksin nendele kommentaaridele sarkastiliselt vastata, aga ma tean, et ma ei tunneks end pärast paremini. Õnneks saab end paremini tunda Birgit, kes muretses tookord minu liiga mugava elu pärast, sest see on praegu viimane sõna, millega mu argipäeva kirjeldada. Heh, selle kirjutamise järel tegelikult isegi hakkas veidi kergem…
Igatahes, mul on meeles ka üks kommentaar, kus mulle üritati selgeks teha, et enda teenitud raha pangakontol nägemine on ikka hoopis teine asi ja küll ma oma esimesel palgapäeval kogen, kui hea tunne see on. Mul oli möödunud kuul esimene palgapäev ja ma veidi isegi ootasin mingit erilist tunnet, aga pean tõdema, et mul kaasnes sellega null emotsiooni. Minu jaoks oli see ikka lihtsalt number meie pere eelarves. Hea tunne oli siis, kui sain Maksu- ja Tolliametilt teate, et olen registreeritud töötamise registris ja hea tunne on hommikuti tehasesse sisse astuda, kuid raha, mis kanti minu ja Silveri ühiselt hallatavale pangakontole, mingit “vau, minu teenitud raha” momenti ei tekitanud.
Ma ei saa sinna midagi parata, aga mul ilmselgelt ei ole rahaga sellist suhet nagu paljudel teistel. Minu jaoks on see alati lihtsalt (mitte ajada segamini sõnaga “kergelt”) tulnud ja läinud ning olnud kõigest raha. Enda teenitud raha ka tuli ja läks, sest kui hakkasin enda pangakontolt paari arvet maksma, siis maksin juba kõik ära ja suurt midagi sinna alles ei jäänud. Mis seal ikka, kuu lõpus võtsin Silveri kontolt juurde… Jah, võtsin, mitte ei küsinud, palunud, nurunud ega muud sellist, sest see on meie ühine raha. Mul on kahju, kui selline väljaütlemine taas kedagi häirib, aga katsuge näha selles ka minu panust. Kes seda ei näe, siis muretsema te ei pea, Silver on näinud seda kõik need aastad ning see on see, mis loeb.
Kui teised on siin oma pead vaevanud, et mis küll saab, kui mul meest enam kõrval ei ole, siis meie jaoks on olnud murekoht pigem see, mis saab siis, kui mind enam Silveri kõrval ei ole. Tema jääb minuta keerulisemasse olukorda kui mina temata. Mu elu on küll kindlustatud, aga kodune inimene ei saa end kuuekohalise summa peale kindlustada, nii et minu surma või invaliidistumise korral ei saa Silveri elu olema majanduslikult muretu. Veel raskemasse olukorda jääks ta siis, kui tahaksin lahutust ning poolt meie ühisvarast, et mingi karvasega välismaale pageda, kust ma iial ei hakka talle elatist maksma. Antud variant tundub muidugi absurdne, aga mind on sellise ohu eest palju kordi hoiatatud, seega peaks ka Silver olema valmis võimaluseks, et ühel suvalisel päeval ei armasta ma enam ei teda ega lapsi. Ikka juhtub ju! Paraku ta ei ole selleks valmis, nii et temal on vaja mind rohkem kui minul teda. Seda siis elukorralduslikus mõttes, emotsionaalses mõttes vajame teineteist võrdselt ning kumbki meist ei hakka siin kellegi teisega kuskile põgenema.
Sellega, et ma tööle läksin, ei muutu me elukorralduses midagi, Silver jääb endiselt teedeehitajaks ja kodune elu on ka edaspidi aastas vähemalt poole ainult minu õlgadel. See ongi minu panus, milleta tema ei saaks teha tööd, mis talle meeldib ja sobib ning millega ta teenib nädalas rohkem kui mina kuuga. Kui ta kord jäädavalt kodumaale tagasi tuleb, siis ikka sama ameti peale ehk kaheksast viieni ma teda töötamas ei näe. Ma isegi ei oota seda temalt, sest meie elukorraldus on alati selline olnud ja minu jaoks on see loomulik. Samamoodi ei oota Silver minult rahalist panust (toredaks boonuseks peab seda küll), ent ta ootas, et ma leiaksin endale mingi tegevuse, mis ei laseks mul koduseinte vahel manduda. Ei, ta ei kartnud, et minuga pole varsti millestki rääkida ja ta peab endale uue naise otsima, nagu mulle kolm aastat tagasi ennustati… Ta kartis hoopis mu vaimse tervise pärast. Õigustatult, sest vaatamata sellele, et Silveri jaoks olen ma asendamatu, ei leidnud ma kodus enam piisavalt rakendust, et tunda end vajalikuna, aga just nii ma end tunda soovisin.
Nüüd olen ma nii korralikult rakendatud, et ma ei jõua ära oodata, millal Silver koduseks jääb, sest pärast füüsiliselt rasket tööpäeva ei ole mul jaksu teiseks tööpäevaks kodus. Kõige rohkem on kannatanud laste hinded, kuna ma ei hinga neile enam kuklasse, vaid lasen neil ise oma asjade eest vastutada. Pingeline trimestri lõpp paraku näitas, et nad siiski vajavad kuklassehingamist ja selles on Silver minust parem. Täpsustan siis, et ta pole mitte minust karmim, vaid kannatlikum ja järjepidevam.
Kaua me enam ootama ei pea, praeguste plaanide põhjal tuleb ta järgmise nädala lõpus koju ja enne maikuud ta tõenäoliselt kuskile ei lähe. Muide, isegi selle pika talvepuhkuse ajal saab olema tema sissetulek suurem, nii et kui me mõõdaks teineteise panust rahas, siis Silver võiks terve talve teleri ees õllet juua, aga ma tean, et selle asemel ootab mind töölt tulles korras kodu, jalutatud koer ja soe söök. Korra olen seda ühel reedel juba tunda saanud ja see oli väga mõnus lõpp töönädalale. Veidi harjumatu saab see küll olema, et enam ei ole me koos kodused, vaid mina tulen töölt õliste ja rakkus kätega ning mees ootab mind kodus pliidi ääres, käed puhtad ja pehmed. Huvitav, kas sellises olukorras häirib Birgitit ka Silveri mugav elu või tema saab mehena hoopis kiita, et ta kodu korras hoiab ja lastega tegeleb…
Meie elu hakkabki nüüd sedasi välja nägema, et mina töötan aasta läbi ja poole sellest ajast vean ka kodust vankrit üksi ning Silver töötab aastas veidi üle kuue kuu ja ülejäänud aja on kodune. Talvel saab mu argielu küll oluliselt kergem olema, aga kui teda ei ole… Siis olen töötav üksikema, kellel on Austraalia karjakoer, hehee. Viimane on oluline info, sest see koer on laps ja töö ühes ehk täpselt selline väljakutse, mille eest tõututvustuses hoiatatakse. Väljakutse kõrval on ta palju muud ka, nii et ma praegu ei kurda siin, vaid lihtsalt tõden fakti, et pärast tööd on ta minu lisatöö, trenn, hobi, teraapia ja nii edasi.
Karjakoer Dingost kirjutan ma ehk järgmisel kuul pikemalt (siis saab juba aasta päevast, mil ta meile tuli), praeguse postituse mõte on rohkem siiski see, et minu pärast on asjatult muretsetud. Või peaksin ütlema, et minu elu enda standarditega võrdlemine on olnud mõttetu ja on mõttetu ka edaspidi… Ma üldse ei kahtlegi, et ka mu töö on selline, mille peale mõni tahaks öelda, et hariduseta ma paremat ei leiakski. Kui mõtled nii, siis küsi esmalt endalt, kelle jaoks paremat. Kes tahab aga taas korrata, kuidas tema ei suudaks iial elada nii nagu mina, siis ärge nähke vaeva – keegi ju ei käsigi teil samamoodi elada. Elage nii, et surres ei ole teil midagi kahetseda. Ma ükspäev mõtlesin, et kui ma peaksin praegu surema, siis mul oleks kahju vaid sellest, et ma oma elu kauem elada ei saa. Ma ei kahetseks midagi ega tunneks, et midagi on tegemata jäänud. Järelikult elan ma õigesti.
Nagu eelmises postituses lubasin, siis kirjutan nüüd pikemalt oma tööst. Okei, see kõlab nagu hakkaksin oma tööülesandeid kirja panema, aga nii ma seda ei mõelnud, keskendun ikka rohkem sellele, kuidas ma freespingi taha üldse jõudsin.
Kui alustada päris algusest, siis olen mitu aastat hoidnud Lääne-Virumaa töökuulutustel silma peal. Olen jälginud, millistele ametikohtadele inimesi kõige sagedamini otsitakse ja millised ettevõtted kõige enam kuulutavad. Selle põhjal olen oma peas statistikat teinud ning valinud välja erialad, mida õppida ja tööandjad, keda vältida. Ehk siis kui kümme ettevõtet otsivad keevitajat, siis seda eriala tasub õppida ja kui üks ettevõte otsib pidevalt töötajaid kümnele ametikohale, siis seda tööandjat tasub vältida.
Kuulutusi vaatasin ka selle pilguga, kas on üldse midagi, kuhu kandideerida hariduse ja kogemuseta. On küll, töö ei ole otsa saanud, ainult et enamasti on selline töö vahetustega ja kuna üks meie pere lapsevanematest on juba aastast poole eemal, siis ma ei saa endale õhtuseid vahetusi lubada. Nii ma ühel hetkel jõudsingi mõtteni, et õpin keevitajaks, isegi vestlusel käisin ära, kuid õppimise lükkasin siiski edasi, sest ma ei olnud vaimselt just kõige paremas vormis.
Mõni aeg hiljem üritasin end töötuna arvele võtta, aga kuna ma olin registreerinud blogi koostööde pärast maailma mõttetuima osaühingu, mille juhatuse liige ma olin, siis see ei õnnestunud. See tegi meele veidi mõruks küll, sest ettevõtte registreerimine maksis rohkem, kui ma läbi selle teeninud olen. Jep, mu motivatsioon kadus juba esimese arvega, mille esitasin, sest seda ei makstudki ära, ka meeldetuletuse peale mitte. Putru söön ikka… Teine arve tasuti meeldetuletuse peale. Kolmanda arvega läks kõik lihtsalt, ainult et see summa oli mingi 20 eurot. Neljandat arvet taas ei tasutud, ent meelde ma end enam tuletama ei hakanud. Viienda ja kuuenda arve jätsin ise esitamata, keegi neist puudust ka pole tundnud. Pärast seda olen koostöödele ära öelnud või teinud neid üksikutel kordadel ainult toodete eest, nii et mu osaühingul pole olnud mingit käivet. Aga ikkagi ettevõte! Ikkagi juhatuse liige, mitte mingi töötu, kellel oleks asja töötukassasse…
Paraku olin ma sel ajal endiselt vaimselt nii halvas kohas, et juhatuse liikme muutmise asemel mõtlesin rohkem sellele, et ma ei jaksa enam valesid otsuseid teha, ei jaksa ebaõnnestuda, ei jaksa elada. Õnneks oli sel ajal Silver kodus, üksinda oleks nendest mõtetest olnud raskem välja tulla.
Vähemalt oli töötukassast siis nii palju kasu, et nende poolt toetatavate õppekavade nimekirjas jäi mulle silma CNC metallilõikepingi operaatori eriala, mis meeldis mulle teoorias rohkem kui keevitaja elukutse. Praktikas polnud mul aimugi, mida üks või teine amet endast päriselt kujutab – kuigi küsisin metalliettevõttes töötavalt sõbrannalt ühe ja teise ameti kohta, siis päris õiget pilti ma silmade ette ei saanud. Lootust nende juurde praktikale ja tööle pääseda sain aga küll, nii et jäin oma CNC metallilõikepingi operaatori mõtet edasi mõlgutama.
Poole aasta pärast olin uuesti valmis end töötuna arvele võtma, enne lihtsalt pidin oma auväärse juhatuse liikme koha emale üle andma. Muuseas, selle poole aasta sisse jäi ka kaks tööle kandideerimist, mõlemal korral samasse ettevõttesse. Ma küll ei otsinud pingsalt tööd, aga oli üks ettevõtte, kelle juures töötamine mulle teoorias meeldis ja ma mõtlesin, et kui saan nende meeskonda, siis polegi CNC pink minu jaoks. Esimesel korral sain kirja, et koht on täidetud. Teisel korral kutsuti vestlusele, kust lahkusin kahetiste tunnetega. Ühest küljest olin väga meelitatud, et mind vestlusele kutsuti ja seal proovipäev paika pandi, teisest küljest ei tundunud see koht üldse mulle. Esiteks öeldi kohe, et lillelapsed nende kollektiivi ei sobi, vaja on paksu nahka – ma seda töövestlusel ei öelnud, aga ma olen lillelaps. Teiseks küsiti tervise kohta, sest külmas ruumis külma veega töötamine hakkab kiiresti liigestele – ma ei öelnud, et mul on psoriaatiline artriit. Rõõm oli lihtsalt nii suur sellest, et MINUL oli lootust saada tööle vaid teise kandideerimisega, mistõttu ma tegin näo, et mul on paks nahk ja tugev tervis.
Läks nii, et mu tugev tervis ütles enne proovipäeva üles ja me lükkasime selle edasi. Ma lükkasin seda enda jaoks edasi ka siis, kui olin juba terve, sest mul oli vahepeal aega mõelda kõigele, mis töövestlusel hirmutavalt kõlas. “Ütlemisi tuleb ette, sellega peab arvestama. Kriitikat peab taluma, sest me räägime vigadest kõigi eest, et teised neist õpiks.” Kui üks nende töötaja kirjeldas kollektiivi tüüpilise naiskollektiivina, siis minu jaoks kõlas see veel hirmutavamalt, kuigi ma ei tea, milline on tüüpiline naiskollektiiv. Eelarvamused minus ütlesid, et see on ussitav.
Kuna mu tunne ei olnud õige, siis venitasin uue proovipäeva kokkuleppimisega nii kaua, kuni koht sai kellegi teise poolt täidetud. Tundsin pettumust ja kergendust samal ajal, aga tagantjärele saan nüüd öelda, et kõik läks nii nagu pidi. Pärast seda võtsingi end töötuna arvele eesmärgiga õppida läbi töötukassa CNC metallilõikepingi operaatoriks. Paraku tuli välja, et ma siiski ei kvalifitseerunud 33-aastaselt tasemeõppe toetusele, mis siis, et mul pole haridust ega mingit töökogemust. Miks? Sest ma olen viimase viie aasta jooksul katkestanud üldkeskhariduse omandamise. Mul ei olnud selle peale kahju, et ma viimaseid aineid pole ära teinud, vaid kahetsesin, et üldse üritasin kooli lõpetada. See üritamine oli minu jaoks nii raske, et see ei viinud mind sihile, vaid psühhiaatrile… Ja välistas minu jaoks töötukassa toetuse, mis on mõeldud inimestele, kellel on puuduliku hariduse ja oskuste tõttu raske tööd leida. Samuti oli minu puhul välistatud “Minu esimese töökoha” palgatoetus, millega motiveeritakse tööandjaid võtma tööle ja õpetama välja vähese kogemusega noori. Mina pole enam noor.
Mingil hetkel oli mul küll tunne, et ma olen isegi töötukassa silmis maha kantud, aga ma ei andnud alla ja plaanisin minna töötukassa toetuseta õppima. Samal ajal rääkis sõbranna peika mu mõtetest enda tööandjale, kes ütles, et olen sinna praktikale oodatud. See oli minu jaoks väga suur asi, sest ma lootsin sõbranna kaudu saada tema tööandja palgale ega isegi unistanud sellest, et võiksin saada jala Kadrina teise metalliettevõtte ukse vahele. See teine otsib nimelt väga harva uusi töötajaid ja mulle oli jäänud mulje, et kogemusteta meestel on sinna raske tööle saada. Mis siis veel naistest rääkida…
Õppimisega läks aga nii, et Rakveres eriala ei avatud, Tallinnas on ühes koolis õppekeeleks vene keel ja teises koolis on õpe keskhariduse baasil. Ida-Virumaal on samuti õppekeeleks vene keel ja kaugemad koolid on juba liiga kaugel. Tasulisi õppimisvõimalusi ei leidnud ma põhimõtteliselt üldse, vähemalt mitte selliseid, mis oleks alanud lähiajal kuskil lähedal. Nii palju siis õppimisest, toetusega või ilma.
Olin valmis minema mõtetes tagasi keevituse peale, kui sõbranna peika mu olukorrast oma tööandjale rääkis ja tema mind pingi taha tutvumispäevale kutsus. Seda ei osanud ma oodata. Olin sel hetkel Soomes, nii et jäi jutt, et lepime päeva kokku, kui tagasi jõuan. Nädal hiljem laevaga Eesti poole sõites sain sõnumi: “Hei! Võtan su hommikul peale või tuled ise? Igatahes sind oodatakse, oled siin juba põhimõtteliselt tööl.” Mul ei ole sõnu kirjeldamaks neid emotsioone, mida ma sõnumit uuesti ja uuesti ja uuesti lugedes tundsin. See oli siiras rõõm ja elevus. See oli tunne, mis ütles, et kõik on õige.
Järgmisel hommikul võttis sõbranna peika mul piltikult öeldes käest kinni ja viis tutvumispäevale, mistõttu oli mul palju julgem tunne siseneda võõrasse keskkonda võõrasse olukorda. Möödus paar tundi ja see keskkond tundus juba oma, samuti isa ja poeg, kellega ma kõrvuti töötan, nii et päeva lõpuks ei olnud mul mingit kahtlust, et ma olen õiges kohas. Et tööandja saaks selles samuti veenduda, siis leppisime kokku kuuajase tööpraktika, et kohanemine ja väljaõpe oleks survevabam nii mulle kui ettevõttele. Muide, omanikke nägin ma alles tutvumispäeva lõpus, kui maha istusime ning ootustest, võimalustest ja murekohtadest rääkisime. See vestlus toimus humoorikas ja vabas õhkkonnas ning huvi oli nii vastastikune, et nemad hakkasid juba arutama, kuhu mulle pesemisruum teha. Ma lahkusin tutvumispäevalt suure tänulikkuse, elevuse ja väga oodatud tundega. Ja koroonaga…
Mul tekkis déjà-vu tunne, kui päev enne tööpraktika algust helistasin ja ütlesin, et olen haige. Arvasin, et nüüd läheb see koht ka käest, aga ei, mulle sooviti head paranemist ja öeldi, et lepime uue algusaja kokku, kui terveks saan. Kaks ja pool nädalat hiljem algaski mu tööpraktika ja 1. oktoobrist – kolm kuud pärast töötuna arvelevõtmist – sai minust ametlikult CNC freespingi operaator. Miks on see märgiline? Töötuks registreerides pidin vastama enesehinnangu küsimustele ja valima perioodi, mille jooksul hindan töö leidmist tõenäoliseks. Ma valisin perioodiks kolm kuud. Tõsi, kirjutasin juurde, et seda juhul, kui ma ei ole valiv, aga läks nii, et olin kolme kuu pärast täpselt seal, kus alles aasta pärast olla soovisin. Või isegi paremas kohas.
Mina, CNC freespingi operaator.
Jah, mu töö on kohati füüsiliselt raske, lisaks mürarikas ja must ning ma tassin koju peenikest torkivat metallipuru, aga mulle päriselt meeldib see. Olen siin kogu aeg rääkinud, et karjääri tegemise asemel ma pigem töötaksin karjääris ja ma olen seda tõsiselt mõelnud. Ma ei taha töötada kontoris, ma ei taha istuda arvuti taga, ma ei taha inimestega tööalastel teemadel tihedalt suhelda, ma ei taha vastata kirjadele ega kõnedele. Ma tahan end tööl liigutada, tahan tegutseda omaette ja mõelda oma mõtteid, tahan tööpäeva lõpus näha käega katsutavat tulemust. Täpselt seda mu töökoht mulle pakubki ja mida rohkem on liigutamist, seda kiiremini möödub päev. Enamasti kõlabki tööpäeva lõpetav sireen ootamatult kiiresti, aga siiani pole mul veel pärast seda tööriist käest kukkunud, vaid olen veel 15-45 minutit tööd teinud.
Tööajast rääkides, siis see on 8.00-16.30, selle sees on pooletunnine lõuna (mis on tööandja poolt) ja kaks veerandtunnist pausi, mis lähevad tööaja sisse. Mina saabun ja lahkun veidi hiljem, sest jagan veel meestega riietusruumi ning väldin sellist aega, kus paljaid mehi on seal palju. Õnneks neid ei tundu häirivat minu juuresolek, aga mul endal on veidi ebamugav olla alasti meestega samas ruumis. Mitte küll nii ebamugav kui alguses ja mul ei ole enam vaja, et sõbranna peika mind hommikul ära ootab ning ma ei lõpeta tööpäeva temaga samal ajal, et saaksin tema kannul riietusruumi siseneda, kuid endiselt ei oska ma paljaste tagumike peale oma silmi kuskile peita. Kauaks see nii ei jää, minu kabinet – nagu tööandja seda kutsub – on valmimisel. Jah, mulle kui tootmisosakonna ainsale naisele ehitatakse päris isiklik riietusruum. Lahe, eks! Ruumi saab seal olema veel mõnele naise, nii et loodetavasti tegin otsa lahti ja õrnemat sugu tuleb tootmisse juurde.
Ma ei ütleks, et see töö, mida ma teen, on nii-öelda meestetöö, aga füüsiline vastupidavus on oluline küll. Ja jõudu peab ka veidi olema, sest kui kruustangid pole piisavalt kõvasti kinni keeratud, siis võib detail puurimise või freesimise ajal paigast liikuda ja halvimal juhul kõik ära lõhkuda. Mul on seetõttu paar asja vanarauda läinud, mistõttu kinnitan nüüd teatud detaile oma keharaskusega, ronides selleks pingi servale. Sellise jõuga kruustangide kinni keeramine ja avamine on päris raske, aga kondid selle peale veel murdunud ei ole. Käed on vahepeal kehvas seisus küll, mistõttu on Deep Relief ja randmetoed mu uued sõbrad, kuid asi on juba parem võrreldes tööpraktika algusega ning lootust on, et mu käed harjuvad selle tööga ära.
Kõik päevad ei ole rasked, pigem on kergeid päevi isegi rohkem. Need on siis sellised päevad, kus töötan rohkem väikese pingi taga või kus suures pingis olevat detaili puurib ja freesib neli erinevat tööriista, mistõttu kestab tsükkel kaua. Polar Flow päevikut vaadates on väga hästi aru saada, millistel päevadel olen saanud masina töötamise ajal istuda ja millistel päevadel olen jooksnud sedasi kahe pingi vahet, et olen isegi puhkepausid maha maganud.
Oktoobri aktiivsuse tabel.
Oma igapäevase aktiivsuseesmärgi olen seadnud kolmandale taseme ehk 100% täitumiseks on mul vaja rohkem vaeva näha kui 10 000 sammu täis kõndida. Nagu tabelist näha, siis nädalavahetustel ma päevast aktiivsusnormi kuidagi täis ei saa ning reedesel vabal päeval täitus ka 102% vaid tänu sellele, et Silver saabus pärast keskkööd ja me jõudis 24 tunni sees kaks korda…ee…trenni teha.
Silverist rääkides, siis paljude esimeseks küsimuseks on olnud, kuidas tema sellesse suhtub, et ma ainult meeskollektiivis töötan. Ta ütleb, et teda see ei häiri, aga mulle tundub, et ta veidi ikkagi muretseb, sest viimasel ajal pöörab ta mulle rohkem tähelepanu. Selles asi pole, et ta vaataks mind tänu tööleminekule uue pilguga, pigem on ta veidi pettunud, et ma musta ja musklitkasvatavat tööd teen, tema nimelt eelistaks näha mind naiselikumal alal tegutsemas. Paraku on nii, et ta abiellus tüdrukuga, kelle ta leidis mõnikord õhtuti traktoriga põllult ja kes tahtis proovida ära iga tööriista- ja masina, alustades akutrellist lõpetades teerulliga. Ilmselgelt ei ole ma see naine, kes paneb kõrged kontsad jalga, värvib huuled punaseks ja läheb kontorisse tööle. Olen üsna kindel, et seda ei juhtu kunagi ja CNC pingi tagant näen end minemas edasi traktori rooli. Pealegi, Silveril oleks just siis põhjust muretseda, kui käiksin tööl üleslööduna, nii et tal on tegelikult vedanud, et ma tööl must ja kole olen, hehee.
Pean tõdema, et meeskollektiivi suhtes olid mul ka kerged eelarvamused – kujutasin ette onuheinolikke nalju ja küsimusi teemal, kuidas minusugune lillekene sinna ära on eksinud, aga mitte midagi sellist pole olnud. Ma pole üldse tundnud, et mind kuidagi teistmoodi seal vaadataks. Kui, siis ollakse leebemad ja abivalmivad ning jälgitakse rohkem oma keelekasutust, aga muus osas ma ei tunne, et ma üldse seal mingit tähelepanu ärataksin. Ütleksin, et meeskollektiivis on väga mõnus töötada ja mulle täitsa meeldib see seltskond, kellega ma igapäevaselt kokku puutun.
Mulle tõesti meeldib kõik nii väga, et pole veel möödunud päeva, kus ma ei vaataks tööl enda ümber ega täituks õnnetundega. Ma olen lihtsalt nii tänulik selle eest, et mulle – hariduse ja töökogemuseta 33aastasele naisele – anti võimalus liituda oskustöölistest koosneva meeskollektiiviga, kuigi see tähendab, et mulle tuleb eraldi riietumisruum ehitada. Ja ei, ei mina ega sõbranna peika pole seal kellegi lehma lellepoeg, et ma läbi tutvuste oleksin tööle saanud. Ma oleksin praegu samas kohas ka siis, kui sõbranna peikat poleks olnud ja oleksin ise ettevõtte ukse taha läinud. Sain tööle lihtsalt tänu sellele, et CNC pingi peale on raske leida inimest, nagu väga paljudele teistele ametikohtadele, kus tuleb end veidi rohkem liigutada ja mustaks teha, seetõttu oli tööandja jaoks suur asi, et ma ise tundsin freespingi vastu huvi. Tuleb välja, et kes musta tööd teha ei karda, sellele on uksed valla.
Kui tahate teada, mis tunne on pärast 14 aastat kestnud kodust perioodi tööle minna, siis võin öelda, et see ei olnud üldse raske. Vastupidi, ma oleks nagu alati tööl käinud. Võib-olla siis läheb raskemaks, kui Silver on talvel kodune, sest siiani oli väga mõnus talviti nädala sees lõunastel kinoseanssidel käia või pea iga päev Rakveres hommikusööki süüa, aga see lõbu jääb nüüd ära. Teisest küljest läheb muidugi kergemaks, sest kodune elu jääb siis rohkem tema õlgadele, praegu on õhtud ikka rasked või väga rasked. Saan nüüd väga hästi aru, miks Silver on alati rääkinud, et tööl on kergem käia kui lastega kodus olla…
Ma vist ei olegi kunagi küsinud, kellena teie töötate, aga praegu pakub see küll mulle huvi – rääkige kaasa, mis tööd teete ja kuidas selleni jõudsite. Meeldib see teile või tahaksite pigem midagi uut proovida?
Minu poolt on tänaseks kõik ja soovin teile ilusat algavat töönädalat!
PS. Üks asi veel, nähes nüüd kõrvalt keevitajate tööd, siis see ikka pole minu jaoks.
Kes Instagramis ei ole, see võib arvata, et heitsin hinge, sest viimati kirjutasin kaks kuud tagasi, kui olin koroonas. Õnneks ei olnud ma sellele lähedal, põdesin pigem kergelt, aga kaks hapnikupuuduses veedetud päeva on küll veel nii hästi meeles, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.
Kõige rohkem läks õnneks sellega, et mu lähikontaktsed jäid terveks. Ma kaldun arvama, et proovipäeval ma olin pigem see, kes nakatus, mitte nakatas, sest kui mu üheksateistkümnest (!) lähikontaktsest keegi haigeks ei jäänud, siis tahan uskuda, et pooleldi vaktsineerituna ei levitanud ma haigust edasi. Samuti usun seda, et mu riskirühmas lähikontaktseid kaitses nende täielik vaktsineeritus. Päevi lugedes andiski mulle lootust teadmine, et mu 84-aastane vanaema on saanud kaks süsti, sest temaga oli mul lähim kontakt ja ma poleks seda üle elanud, kui ta oleks minu pärast lämbumissurma surnud. Meil on ikkagi kokkulepe, et ma kingin talle 100. sünnipäevaks paksu pildialbumi ja ma väga soovin, et mu vanaema selle albumi ära näeb.
Rääkides nüüd elust pärast koroonat, siis mu lõhna- ja maitsemeel taastusid väga kiiresti, aga kohvi ma enam juua ei suuda. Selle maitse on endiselt sama, kuid see lihtsalt ei meeldi mulle enam. Koos kohvijoomise harjumusega kadus ka vänge higihais, millega olin pikalt maadelnud. Jah, ma olen kaalunud varianti, et ma lihtsalt endiselt ei tunne hästi lõhnu, aga Silver nuusutas mu terve päeva seljas olnud pluusi ja kinnitas, et see ei haise. Lisaks tunnen ma väga hästi, kuidas laste trenniriided lõhnavad, nii et ma saan oma nina usaldada.
Kes pole minu olukorras olnud, see ei kujuta ettegi, milline elumuutus see on, kui lõunaks ei käi higihais üle pea. Ma olen aegade jooksul ära proovinud kõik kallimad antiperspirandid ja need on nahka ainult kuivatanud, mistõttu olen haisenud ja sügelenud… Minu jaoks on olnud kõik kodust eemal veedetud pikemad päevad ebamugavad, sest olen põdenud, et teised tunnevad mu higikat. Ma olen minema visanud hunniku riideid, sest need on jäänudki haisema. Ma ei ole raatsinud kanda oma ilusamaid riideid, kuna olen kartnud neid oma higiga rikkuda. Ma ei ole raatsinud endale ilusaid riideid isegi osta – 99% mu riietest ongi Paavli kaltsukast just sel põhjusel, et kahju oleks ära visata mitukümmend eurot maksnud pluusi, mida sain kanda ainult kolm korda. Ma ei taha nüüd öelda, et Paavlis on koledad riided, aga valik ei ole seal siiski päris selline nagu suuremates kaubamajades.
Ühesõnaga, elu higikotina oli ebamugav ja kurb, kuid nüüd käin ma tööl, kus higistan pea iga päev nagu jõusaalis, ent mu higi ei haise enam. Vähemalt mitte nii, et rikub riideid ja levib kaugele. Ma olen päris kindel, et mu higi haiseb vähem tänu sellele, et ma ei joo enam kohvi, aga see pole ainus asi, mille olen avastanud. Apteegis soovitati antiperspirandi asemel proovida Lavilini deodoranti ja see tõesti neutraliseerib ebameeldiva lõhna. See ei oleks varem kindlasti sama tõhus olnud, aga praegu päästab see mu tööpäevi küll, sest mu särgi küljes on päeva lõpuks vaid aimatav lõhn. Lisaks avastasin Sanytoli desinfitseerimisvahendi riietele, mis samuti päriselt eemaldab ebameeldivad lõhnad, mitte ainult ei luba seda teha. Tunnistan, et ma ei ole kummagi koostisosasid uurinud, sest ma ei taha teada, mis mürke need sisaldavad, tahan lihtsalt elada nii, et ma ei haise. Olgu see elu siis kasvõi lühem…
Kõige suurem muutus pärast koroonat ongi see, et käin nüüd tööl. Kõik, kes on aegade jooksul muretsenud, et Silver minust (või minu ülevalpidamisest) tüdineb ja ma ise hariduse ning töökogemuseta tööd ei leia, saavad nüüd rahulikumalt magada – Silver ei ole minust tüdinenud ja vaatamata põhiharidusele ning olematule töökogemusele ei olnud mul raske tööd leida. Võiksin isegi öelda, et töö leidis minu ja seda oodatust aasta varem ehk eriala omandamine jäi vahele ning õpin kõike töö käigus.
Oma kabinetis. Sellises suures ja lärmakas.
Plaanisingi tegelikult täna pikemalt oma tööst kirjutada, aga jätan selle järgmiseks korraks, sest mul on veel muid tegemisi ja reedest on nii suur unevõlg üleval, et tahaksin täna vara magama jõuda. Vähemalt teate nüüd, et olen elus ega haise enam ja ma luban, et järgmist postitust ei pea te kaks kuud ootama.
