Ainsad maskid, mida teineteise ees kanname

~ Liivi ~ 40 Comments

Meil Silveriga on vedanud, sest me saame olla teineteise ees need, kes me päriselt oleme ja oleme saanud olla ka need, kes me tegelikult ei ole. Ma võin julgelt väita, et keegi ei tunne Silverit minust paremini ja vastupidi, keegi ei tunne mind paremini kui tema. Isegi meie vanemad mitte.

Me oleme näinud teineteise parimat ja halvimat – pole rohkem midagi, mida näidata või mitte näidata. Kui ma kirjutan, et ainsad maskid, mida teineteise ees kanname, on nahka hooldavad näomaskid, siis ma ei ütle seda niisama sõnakõlksuna, vaid sedasi ongi.

Turblissiga saunasTurblissi püsikliendid (kellel ei ole kunagi koos igav) saunas.

See oli vist augustis, kui Aubrey näomaskid kätte sain, aga need ei ole ikkagi päris need. Need ei ole halvad, aga need ei ole turbamaskid … Selline tunne, et kui korra oled turbamaski tunde kätte saanud, siis millegi muu juurde tagasi või edasi enam minna ei oska.

Kusjuures kui ma Vestige turbamaski esimest korda peale kandsin, siis ma ei saanud selle fenomenist aru, minu arvates oli turbamask vastikult mudane, määriv, ebamugav ja nii edasi. Kuna Vestige maksis varanduse, siis loomulikult kasutasime Silveriga selle lõpuni … ja harjusime turbamaskiga nii ära, et ostsin proovimiseks Turblissi ning Turblissi peale oleme mõlemad jäänud.

Ma olen siin ennegi neid korduvalt kiitnud ja kiidan ka täna, aga ma ei ole kunagi nendega koostööd teinud ega tee ka praegu, kuigi kauplesin teile välja testrid ja sooduskoodi, millega saate e-poes 20% allahindust. Mina oma turbamaske nii hea hinnaga ei saanud.

Ma ostsin kolm erinevat maski, sest rohkem lihtsalt ei raatsinud:

pinguldav180Bioaktiivne pinguldav ja toniseeriv näomask 180ml

Pinguldav ja toniseeriv mask on vist kolmas või juba neljas, mis käiku läheb, sest see tõepoolest ergutab, toniseerib, pinguldab ja sügavniisutab. Lisaks see stimuleerib kollageeni tootmist, vähendab vananemisilminguid,  kiirendab rakkude uuenemise protsessi ja taastab naha normaalse toimise, aga need on need, mida ma ei ole omal nahal tundnud või näinud.

Huvitav on see, et Turblissi kõige tavalisema näomaski puhul ei näinud ma maskijärgset punetust, kuigi kodulehel on see välja toodud. Pinguldava maski puhul nägin ma seda küll ning veel rohkem ja kauem näen seda probleemsele nahale mõeldud turbamaski kasutamise järel. Lisan postituse teises pooles pildi maskijärgsest punetusest, et keegi esimese kasutamise järel ära ei ehmuks ega arvaks, et mask liiga tegi.

probleemsele180.png

Bioaktiivne näomask probleemsele nahale 180ml

Probleemsele nahale mõeldud maski ei ole ma varem proovinud, aga kuna minu naha põhiprobleemiks on suured poorid, siis tegin läbi nädalase intensiivkuuri. Ütlen ausalt, et selle ajaga ei kadunud poorid kuskile, aga kuuri alguses nahal ilutsenud põletikulised ummistunud poorid “kuivasid” ära juba esimese maskitamise järel ning uusi pole asemele tulnud. Kodulehel soovitatakse seitsmepäevast kuuri intensiivse akne puhul ja usun, et sellise seisundi järel võib küll tulemus juba nädala pärast välja paista.

See, et mu poorid nädalaga poole väiksemaks ei ahenenud, ei tähenda, et ma maskiga rahul ei ole. Vastupidi, mulle tundub see veel efektiivsem kui pinguldav mask, mis siiani mu lemmik oli. See mask lausa lõhnab nii, et tunned, kuidas nahaprobleemid taanduvad. Lõhn on tugevalt antiseptiline ja mask ise intensiivne, isegi kergelt kõrvetav, aga minu tundlikku näonahka ei ärritanud ja seda lubab ka tooteinfo – sobib tundlikule nahale.

Lisaks lubab tooteinfo, et mask imendub sügavale nahakudedesse, kiirendab rakkude uuenemise protsessi, tasakaalustab rasueritust ning pindmist kuivust, leevendab psoriaasi ja ekseemi, ahendab poore ja parandab naha struktuuri, rahustab ärritunud nahka ja leevendab põletikku, on sügavpuhastav ja antibakteriaalne.

Ma olen toodet küll veel vähe kasutanud, aga mulle tundub, et see teeb kõike seda, mida lubab ja võiks tõesti leevendada ägedat aknet. Me oleme Silveriga kahasse teinud vähemalt 11 näomaski ja läinud on vähem kui veerand kogusest, seega julgen soovitada proovimise eesmärgil väikest purki (sooduskoodiga on hind 9.88 €), sellest jagub seitsmepäevaseks kuuriks ja kauemakski.

Kolmest erinevast Turblissi maskist, mida kasutanud olen, eristub see kõige enam. Välimuselt on need kõik muidugi ühesugused turbamudad, aga midagi on selles maskis enamat ja seda ei arva ilmselt ainult mina, sest see on saanud Anne&Stiili Ilulemmik 2014 ja Buduaari Lemmik 2016 tiitlid.

juuksed_kodukale.png

Bioaktiivne turbamask peanahale ja juustele 180ml

Ma olen siin ühe korra juuksemaskile tagasisidet andnud ja arvanud, et ma rohkem seda ei osta. Tegelikkuses jäi ikkagi kripeldama või jäi peanahk seda igatsema, igatahes on see toode mul nüüd teist korda olemas ja kaldun arvama, et viimaseks korraks see ei jää.

Seekord kasutan maski veidi säästlikumalt ja kannan seda märjale peanahale hõõrudes, mitte ei kata sellega niisama juukseid/peanahka. Tänu sellele olen raatsinud lühikese aja jooksul korduvalt maskitada … Ja ma jäin nüüd just mõttele, et millal mul viimati pea sügeles.

Järelikult toimib, ärritus on vähenenud ja psoriaas on ka päris kindlasti märkimisväärselt taandunud, aga ma alles hakkasin seda uuesti kasutama, seega õiged tulemused alles tulevad.

Koduleht lubab, et juuksemask vähendab ärritust ja ketendust, leevendab posiraasi, sügavpuhastab, tasakaalustab ja niisutab ning stimuleerib juuste kasvu. Kõige mugavam on seda kindlasti poisipeaga (või üldse kiilakana) kasutada, saab hakkama ka pikkade juustega, aga väga paksudega läheks ilmselt raskeks, sest see tuleb ikkagi kuidagi peanahale saada ja seda võimalikult väikeses koguses, et purgist jaguks rohkem kui mõneks korraks.

Juustele ja peanahale mõeldud mask hõõrutakse märgadesse juustesse, kuhu see jäetakse kuni 20 minutiks. Selle ajaga ei kuiva juuksed ega peanahk ära, kui vannimüts on peas (ja samal ajal veel higistad saunalaval), aga näomaskid kuivavad juba paari minutiga ja seda tuleb vältida. Turbamaski puhul on selle niiskena hoidmine väga oluline, muidu see lihtsalt ei toimi, vaid ainult kuivatab nahka.IMG_9589 2Ühe tellimusega tuli kampaania raames kaasa Turblissi rabatooniku väike tester, mille sisu on ammu otsas ja veega asendatud, sest selle pihusti on maski niisutamiseks ideaalne. Rabatooniku enda puhul jäin ma pigem neutraalseks, mul oli seda muidugi ainult 50 ml, seega pikka kogemust ei ole. Rabatooniku näol on samuti tegu auhinnatud tootega – Iluguru Iluteemant 2016 parima kvaliteetkosmeetikatootena.

Ma alguses mõtlesin, et mis rabatoonik … vesi nagu vesi ikka. Tegelikult on rabavesi ikkagi midagi enamat, kopeerin lõigu ühest Maa Elu artiklist: Rabavesi on eriline, selles kasvavad samblad moodustavad filtri, mis kurnab vee hästi puhtaks. Rabaveega on hea loputada juukseid ja keha, see jätab puhta ja mõnusa tunde, selles on palju aineid, mis rahustavad, desinfitseerivad ja toidavad nahka, aitavad leevendada psoriaasi ja teisi nahahaigusi. Rabavees peaaegu puuduvad haigusi tekitavad bakterid ja mikroobid. Kuna rabavesi on küllalt happeline – pH on 3, on see puhastav ja nakkusevastane. 

Ma olen näomaske hoidnud enamasti 10 minutit peal, selle duši all maha pesnud, sest kraanikausi kohal on seda egamugav teha, ja siis järgmised 30-40 minutit selline välja näinud:turblissMa ei pea vist ütlema, et vahetult enne välja minemist ei tasu turbamaski teha.

Kokkuvõttes oleme Turblissi valikust kasutanud nelja erinevat näomaski, lisaks eelnevalt mainitutele on Silveril olnud ka Bioaktiivne näomask meestele, mida müüakse ainul väikeses purgis. Ostsin talle kaks purgikest ja ta kasutas mõlemad ära, meeldisid. Kusjuures meestele mõeldud näomask ei pannud tal nägu punetama, samuti ei teinud seda puhas turbamask, aga teised kaks näomaski küll.

Lisaks näomaskidele olen soetanud juuksemaski ja saanud proovida väikest kogust rabavett, aga tootevalik on neil palju laiem. Viimane kord tahtsin soetada veel maskipintsli, aga seda ei olnud siis ega ole ka praegu saadaval. Järgmisena kavatsen poorvida 24k kullaga turbamaski, mida müüakse samuti ainult väikestes purkides, aga seda jagub siis väga mitmeks korraks. Tegu on taas tunnustatud tootega, mis on saanud Iluguru Iluteemant 2017 tiitli parima looduskosmeetikatootena ja mis lubab siluda olemasolevaid kortse, aeglustada kollageeni vähenemise protsessi, kiirendada naharakkude ainevahetust, vähendada vastuvõtlikkust põletikele ja allergiatele, suurendada fibroplastides elastiini tootmist (mida iganes see ei tähendaks), helendada pigmendilaike, leevendada aknet ja psoriaasi ning annab nahale kauni sära.

Kulla sarjas on veel sära andev rabavesi, mis on Buduaari Lemmik 2016 ja Iluteemant 2018 parima looduskosmeetikatootena. See on ka toode, mida tahaksin proovida, aga mis minu jaoks jääb taskukohasest hinnaklassist juba välja.

Auhinnatud toodete hulgas on veel Klaar sarja kuuluv Spot Stop Pimple Repair eliksiir ehk maakeeli punnivedelik, see on Buduaari Lemmik 2018 parima looduskosmeetika näohooldustootena. Ma olen selle vedeliku kohta mitmest kohast väga head tagasisidet lugenud ja isegi mõelnud, et võiksin omal nahal proovida, aga nagu ikka, ei ole raatsinud.

Ma kogu tootevalikut ei hakka siin välja tooma, tõstsin esile rohkem need, mis mind ennast huvitavad, aga kellelegi võib huvi pakkuda veel sügavniisutav näoõli, mis on kodulehel 50% soodsam, sest see aegub novembris (kuid sobib kasutamiseks kauem). Sooduskoodiga läheb hinnast veel 20% maha, nii et hea võimalus see näoõli ära proovida.

Sooduskoodist rääkides, siis selleks on taas sidrun ja see annab kuni oktoobri lõpuni ostukorvile 20% soodustust!

Soovitan jälgida Turblissi Facebooki lehte, sest nad on ennegi müünud aeguvaid tooteid poolmuidu ja mitu korda aastas teevad sooduspäevi, kus kogu kaup on e-poes 20-30% soodsam, kohapeal isegi kuni 35%. Ma viimase 25% suuruse soodustuse magasin maha, sest olin sel ajal Türgis, aga võimalik, et kasutan nüüd enda sooduskoodi, et ikkagi see kullaga mask ära proovida …

Turblissil on väljas veel uued monodoosid näomaskide proovimiseks, aga ma ei soovita neid, kui varasem turbamaski kogemus puudub. Pärast mõtled sarnaselt minuga, et jube plöga, mida ebamugav kasutada ja rohkem ei proovigi, aga kui ostad esialgu kasvõi väikese purgiga soovitud näomaski, siis kasutad selle lõpuni ja harjud nii ära, et tahad veel. Turbliss monodoosidKes ei ole Turblissi maske üldse proovinud, siis mul on välja jagada kolm komplekti monodoose, kus on Bioaktiivne turbamask igale nahatüübile (olen kasutanud), Sügavniisutav turbamask (ei ole kasutanud) ja Bioaktiivne näomask probleemsele nahale (soovitan).

Kaks komplekti loosin välja Facebookis, ühe siin, et oleks võimalus ka neil, kes Facebooki ei kasuta. Anna lihtsalt kommenteerides märku, kui soovid Turblissi maske proovida. Komplektid jagan laiali järgmisel neljapäeval, 18. oktoobril, siis on lootust, et laupäevaks ehk saunapäevaks on maskid kohal.

18. okt: Postituse kommenteerijate vahel loosi läinud monodooside komplekti võitis Siiri E, palju õnne!

Ärge siis unustage, et kui loosiõnn ei naerata, siis sooduskood sidrun kehtib kuu lõpuni.

Jaa … lõpetuseks üks maskivaba pilt kahest sidrunist:
Sidrunid

Vanad lemmikud

~ Liivi ~ 1 Comment

Kirjutasin meie uutest lemmikutest, kaanidest, aga vanadest pole ammu midagi jaganud. Ma isegi ei tea, kellest alustada, vanimatest olijatest?

Uutele lugejatele eellooks ja vanadele mäluvärskenduseks: viis aastat tagasi tulid perre hiidküülikud Lotte ja Milli, tänaseks Lottet küll enam ei ole, aga Milli elab endiselt. Milli tuli tegelikult umbes kaheksa kuud hiljem, nii et tema saab viieseks alles kevadel. Lotte aga ei elanud palju üle kolme aasta. Oh jummal, mul läksid tema meenutamisega jälle silmad märjaks. mg_01251Lotte vasakul, Milli paremal.

Majast kolimise järel kolisid küülikud Silveri vanemate juurde, seal suri Lotte ja tema asemele tuli Pätu. Neil on seal nii umbes 200-300 m2 oma aeda, kus neil on marjapõõsad, pikk hekk, kuusk, elupuud ja lillepeenrad. Viimastest enam palju järel ei ole, sest küülikutele meeldib kõvasti urge kaevata.

Kui Pätu tuli, siis ta sai pikka aega Milli käest vastu kõrvu, mistõttu nad alguses koos ei elanud, Pätu sai Milli aia kõrvale endale omaette aiakese. Kõrvakiilud Pätut aga ei heidutanud ja ta põgenes kogu aeg Milli aeda, lõpuks jäigi sinna ja pika peale hakkasid kokku ka hoidma. Mehe ja naisena nad omavahel siiski ei sobi, sest järglasi nad saanud ei ole.Clipboard02Milli on endiselt umbusklik ja mind naljalt ligi ei lase, aga Pätu on teistsugune, tema tuleb kohe vastu, kui aia juurde minna. Suurem asi inimesearmastaja pole muidugi ka tema, sest tema huvi raugeb kohe, kui saab aru, et ma ei anna talle midagi söödavat. Selline mõnus egoistlik tüüp, aga siiski piisavalt julge, et teda on kerge kinni püüda ja sülle võtta.

https://www.instagram.com/p/BUFbzMABcMj/?taken-by=kuussidrunit

Milli kinni püüdmine on nii võimatu, et olen seda viimase paari aasta jooksul vaid korra teinud, aga üllatas see, et ta oli süles väga rahulik, ei löönud mul nina veriseks ega midagi.

Ma tegelikult ei pea neid enam meie lemmikuteks, sest nad ei ela meiega, me ei sööda neid (küll aga ostame neile küülikute sööta), me ei vii neile minu vanemate juurest enam isegi heina, sest Silveri isa hakkas ise heina tegema. Me vaid käime neid mõnikord leivaviilude või tikritega poputamas ja teeme neile võimalusel pai, mis siis tähendab, et paitame ainult Pätut.

Neile kindlasti meeldibki selline küüliku elu rohkem, kus nad elavad omaette, kaevavad auke, söövad seda, mis neil aias kasvab ja saavad inimese käest head ja paremat juurde. Mingit paitamist või süles tassimist nad ei taha ning inimese seltskonda väga ei igatse. Vähemalt mitte minu seltskonda. Mina olen neid taga ajanud ja sülle võtnud ning minu lähedale nad ei kipu, aga Silveri vanemad neid sedasi “piinanud” ei ole ja neid usaldatakse palju rohkem.

Millil ja Pätul on Silveri vanemate juures üks sõber ka, suur koer Mona, kes neid valvab ja kaitseb. Mona on muidu korralik murdja, aga enda küülikuid ta ei puutu. Alles hiljuti hakkas ta magama küülikute aia kõrval ning esimesel nädalal haukus igal ööl, kuni ühel õhtul nägid Silveri vanemad, et ta haugub puu otsas passiva tuhkru või muu sarnase looma peale. Nemad ajasid kiskja puu otsast alla ja koer murdis ta maha. Ilmselt oligi teine küülikutele, vähemalt pisemale, silma peale pannud ja Mona võttis aia kõrval koha sisse, et küülikuid kaitsta. Kui ta tahaks, siis ta saaks lihtsalt astuda küülikute aeda ja seal ka veidi lõbutseda, aga ta ei näe küülikutes saaki, vaid sõpru.img_3720Pärast küülikuid tulid meile kassid, sellest saab kolm aastat, kui just Ruubil see number juba käes ei ole. Robini kolm saab täis vist detsembris. Olen varem jaganud, kui ebanormaalne kass Robin on ja saanud selle peale tagasisidet, et minusugusel ei tohiks hamstritki olla … Hamstrit ei olegi, pärast kasse tulid juurde hoopis merisead ja rotid. Nüüd siis kaanid ka.

Mul on hea meel teatada, et Robin on vahepeal normaalsemaks muutunud. Ta on endiselt kõige kobam kass, keda näinud olen, aga ta ei söö enam igasugust sodi sisse ega oksenda seda välja. Tegelikult seda juhtub, aga harva, nii umbes korra kvartalis. Enne oli see iganädalane või periooditi isegi igapäevane teema.

Hiljuti leidsin oksehunniku, mille sees olid Rimi rohutirtsu jalad ja too rohutirts on viimase aasta jooksul ainus söödud mänguasi. Neljas sai selle nahaarsti juures preemiaks ja õhtuks oli Robin selle nahka pannud, küllap ei suutnud mõnusalt pehmele kummimaterjalile vastu panna. Paar korda on siin vahepeal ka nõudepesukäsna söönud ja selle põhjuseks ei ole olnud lihtsalt see, et olen käsna kraanikausile unustanud, sest viimast olen ma teinud palju rohkem. Kui olen sageli unustanud ja midagi juhtunud ei ole, siis olengi vabamalt võtnud ja muretult käsna kraanikausi serval hoidnud, seda kuni järgmise pooliku käsnani.

https://www.instagram.com/p/BVcpLG3hIq2/?taken-by=kuussidrunit

Suures plaanis on olukord tänaseks siiski täitsa normaalne ja ma ei mõtle enam iga asja puhul, kas Robin sööks seda või mitte. Veider on isegi meenutada, et alles oli aeg, kus ei saanud karvase kraega mantlitki nagisse jätta, sest kass kukkus selle karvu välja kiskuma ja ära sööma. Pole päris selline asi, et oskaks seda ette näha ja eos ohu elimineerida …

Legolaua ehitamisest alates on Lego jupid kassile täiesti kättesaadavad, aga ta pole neid kordagi söönud, ta vaid näppab laualt lahtiseid rehve (või kui neid ei ole, siis kisub neid autode küljest ära) ja mängib nendega. Tagasi ei vii, mina pean neid rehve mööda elamist kokku korjama või tolmuimeja seest välja koukima.

Need, kes kommenteerisid tookord, et selline asjade söömine on noore (emahoolest ilma jäänud tänavakassi) puhul tavaline nähtus ja ajaga mööduv, siis teil oli õigus. Kellel sama probleem, siis Robini näide peaks olema lootustandev.

Kui veel Robinist kirjutada, siis temas on kaks isiksust, üks on memmekas, teine agressiivne. Ta tahab kogu aeg inimeste juures olla, süles mõnuleda, kaisus magada, juukseid lakkuda ja nii edasi. Kui oleme maal, siis ta on õues inimeste sabarakk. Ta nutab sauna ukse taga, kui ma laval istun ja leili võtan ning tuleb meeleldi leiliruumi kaasa, kui talle ukse avan. Ruubi ei teeks seda kunagi, ta kardaks.

https://www.instagram.com/p/BVH96QlBE2K/?taken-by=kuussidrunit

Kõige rohkem poputavad Robinit muidugi lapsed ja nemad saavad kõige enam ka Robini agressiivsust tunda. Kassile meeldib magada kummuti peal, teleri kõrval, teda üldiselt lärm ei häiri, aga teda häirib, kui lapsed möllavad/kaklevad ja Neljas selle ajal kiljub või nutab. Olen korduvalt näinud, kuidas kass end selle peale istuma ajab, tüdinud näoga last vaatab ja talle lõpuks kummuti pealt selga või pähe hüppab. Ta ei ole kedagi lõhki tõmmanud, kuid küüned ja hambad ähvardavalt ikkagi sisse lööb.

Kui Robin kõnnib köögilaual või magab puhta pesu otsas, siis teda ei huvita laste keelamine, ta ei tee neist üldse väljagi. Kui lapsed üritavad teda pesu otsast ära tõsta, siis ta lööb neile hambad kätte kinni, enne seda ka kräunub hoiatavalt. Lapsed temast jagu ei saa, ta on neile täielikult pähe istunud. Mind ja Silverit ta kardab, mind vähem, aga Silveril tarvitseb teises toas vaid paar sammu teha, kui kass on laualt kadunud.

Robin on korra mänguhoos Silverile kanda kinni hüpanud ja kui aru sai, keda ta murdma hakkas, siis ehmus ka ise ära ja muutus järsku nii malbeks kassikeseks. Kui ta lastest kellegi jala ümbert kinni võtab ja hambad kanda lööb, siis laps võib jäädagi kisama, ta ei lase lahti. Neljas on üldse päris palju kordi kummargil maas olnud ning kass on tal küüntega peast kinni hoidnud ja teda korralikult murdnud. Ta ei tee seda jõuga, ta ei küünista ega hammusta verele, aga ta teeb seda piisavalt tugevalt ja valusalt, et viieaastane kassi alt minema ei saa.

https://www.instagram.com/p/BjSROpvF_M5/?taken-by=kuussidrunit

Kui tige Robin ei saa lapsi murda, siis ta murrab Ruubit ja ka sellise vihaga, et teine kräunub tal käes. Tänaseks on ta nii õhku täis, et käib vanemate juures isegi laudakasse tuuseldamas. Tal käib nüüd jõud lauakassidest üle, sest alles on vaid väikest kasvu emased. Kui isased olid ka mängus, siis ta ei läinud lauda lähedalegi, aga talu enda isane suri vanadusse ja võõras kõuts lõpetas külas käimise, kui emased steriliseeritud said.

See on tegelikult veider, kuidas Ruubi ja Robin aktsepteerivad vaid teineteist, kuigi nad on pisikesest peale talus käinud, seal kolm suve veetnud ja laudakassidega päevast päeva samal territooriumil viibinud. Laudakassid oleksid tutvusest või isegi sõprusest huvitatud, aga meie omad ei lase neid ligi, Ruubi ise käib nendest suure kaarega mööda ja Robini ainus huvi on nende peal oma võimu näidata. Nad on isegi koerad ja mullikad rohkem omaks võtnud …

https://www.instagram.com/p/BVe866HBIkA/?taken-by=kuussidrunit

Seda on küll raske näha, aga pildil on ka Ruubi, kes oleks sel päeval võinud oma elu Mõmmi lõugade vahele jätta, sest koeral läksid keset põldu silmad põlema ja tal oli jumala ükskõik minu karjumisest, tema pidi kassi kätte saama. Õnneks jõudis kass metsani joosta ja puu otsa ronida, siis kustusid ka Mõmmi silmad ja koer muutus madalamaks kui muru, sai aru küll, et tegi pahandust. Robin on aga nii võimukas, et tema paneb koera paika ja kui tahab, siis sööb Mõmmi kuudi juures ka tema toitu, koer samal ajal väriseb kuudis.

https://www.instagram.com/p/BldqF9mFbK4/?taken-by=kuussidrunit

Mullikad lähevad kasside peale väga elevile, nad isegi jooksevad kassi peale tormi, kui see eest ära lippab. See muidugi paneb kassi veel kiiremini lippama ja mullikad veel rohkem tormama ning minu hinge kinni hoidma, et kari suuri loomi kassist tormijooksuga üle ei käiks.

Üldiselt koerad seal kasse ei murra ja mullikad ka neid surnuks ei trambi, nii et ma päriselt kasside elu pärast seal ei karda, kuid õnnetuste eest pole keegi kaitstud, isegi üheksa eluga neljajalgsed mitte. Kassid on aga maal õnnelikud, palju õnnelikumad kui siin korteris ja ma olen kindel, et kui kassi elu peakski otsa saama noorelt rebase lõugade vahel või mullika sõrgade all, siis ta on elatud elu üle rõõmsam kui pärast aastatepikkust aknalaual nutmist vanadusse surres.

Ruubi ehk veel kannataks tubase kassi elu välja, kuigi ka tema istub igatsedes aknalaual, kui pole mitu nädalat õue saanud. Robin läheb aga juba siis hulluks, kui tal jääb üks nädalavahetus vahele. Ta nutab nii aknalaual kui ka välisukse ees ja üritab põgeneda, aga õnneks trepikojast kaugemale ei ole ta jõudnud.

Õues on nad kehvad hiirekuningad, mõned üksikud linnud ja hiired (ilmselt raskelt haiged või vanadusest väetid) on nad kätte saanud, aga ära söönud neid ei ole. Nad on rohkem “vaata, sain hiire kätta, anna mulle nüüd Shebat” kassid, kes ajavad õues muid asju.

https://www.instagram.com/p/BgnrCdOAFWh/?taken-by=kuussidrunit

Ka toitumise osas on nad erinevad. Robin, teadagi, sööb kõike ja mitte eriti tagasihoidlikult. Ruubi see eest sööks vaid pehmet toitu, eelistatult Shebat ja muud sellist Kitekatist kallimat. Pehmet toitu saavad nad siiski vaid hommikuti, muul ajal on ees Applawsi kuivtoit steriliseeritud kassidele. Kuna Ruubi sööb kõrbinaid salaja, kui lootus veel pehmet toitu saada on kustunud, siis peab kogu aeg kausis kuivtoit olemas olema. Robin sööb jälle rohkem kui peaks, sest ta lihtsalt saab, ja on veidi paksuke. Ruubi on kõhnake, aga kui ma Robinile mõeldes vähem krõbinaid ette paneksin, siis jääks Ruubi päris nälga, sest talle lihtsalt ei jääks kaussi midagi.

https://www.instagram.com/p/Ba_K2U3BRap/?taken-by=kuussidrunit

Ruubi on hoopis teistsugune kass kui Robin, ta on küpsem, tasakaalukam, väärikam. Ta ei lähe hoogu ka siis, kui ta lastega mängib, ei mingit ründamist ega hammastega haaramist. Ta ei ole avalikult memmekas, aga talle siiski meeldib kaisus magada, ta lihtsalt läheb laste kõrvale enamasti alles siis, kui nad on juba unedemaal.

Kui me tuleme koju, siis on mõlemad kassid ukse ees vastas. Kui lapsed tulevad koolist ja trepikoja välisuks käib, siis on mõlemad neil ukse ees vastas, nad tunnevad juba sammude järgi ära, kui enda inimene on tulemas. Kui aga keegi koputab meie uksele, siis on vaid Robin ukse ees, Ruubi kaob turris sabaga kuskile kaugemasse nurka ära ega tule seal nii pea välja. Robin võtab külalised liputava sabaga vastu, tema ei karda kunagi kedagi. Ruubi ka otseselt ei karda, aga ta ei armasta lärmi, sagimist, võõraid

https://www.instagram.com/p/Bh3p3bfl6eo/?taken-by=kuussidrunit

Ruubi on tegelikult üsna märkamatu kass, ta otsib tähelepanu ainult hommikuti, sest ootab siis oma pehmet toitu. Robin nõuab aga kogu aeg tähelepanu või teeb lihtsalt nii palju pahandust, et on kogu aeg nähtav. Ruubi teeb ka pahandust, tal on rumal komme närida mööblit, kui kõht tühjaks läheb, aga krõbinad ei isuta. Meil ei ole kodus vist ühtegi mööblieset, millel Ruubi hambajälgi sees ei oleks, halvimal juhul on tükidki välja järatud.

Pahandust teevad nad ka koos, aga see on juba rohkem Silveri süü, sest ta keelas talvel kraapida tumbat, mida kassid kaks aastat kraapinud olid. Sinnani nad teritasidki küüsi vaid ronimispuu ja tumba küljes, aga kui Silver neid keelama hakkas, siis asendati tumba tapeediga … Ei ole tore.

Midagi enamat mul kassidest kirjutada ei ole, aga vähemalt teate, et nad on ikka olemas ja mulle tundub, et nad on oma eludega täitsa rahul (kui nad vähemalt ühe päeva nädalas saavad maal õues joosta).

Merisead ja rotid jätan järgmiseks korraks, muidu venib postitus liiga pikaks.

Meie uued lemmikud – kaanid

~ Liivi ~ 9 Comments

Meil on kassid Ruubi ja Robin, kes said endale nimed kohe, kui nad perre tulid. Ruubi nimi oli alguses küll Ruudi, aga see muutus, kui loomakliinikus selgus, et kastreerimise asemel läheb steriliseerimiseks. Merisigadele panid lapsed esimesel kohtumisel nimed – Muri ja Nupsik. Sama kiiresti said endale nimed rotipreilid Siidi ja Saara. Nüüd on meil varsti nädal aega kaks apteegikaani olnud, kellele pole osanud isegi lapsed nimesid anda. Milline on tüüpiline kaani nimi?

Kaanidel endil on tõenäoliselt ükskõik, kas neil on nimed või ei ole, sest pai ja tegelemist nad nagunii ei taha, vaid vett tuleks aegajalt vahetada ja korra aastas võiks lasta verd ka imeda.davMinu kaanid pärast lõunasööki, enne olid palju väiksemad.

Ma ei karda vist ühtegi elukat, aga kõrvaharke pean küll jälestusväärseks ja kaanidest ma ka varem eriti rohkem lugu ei pidanud. Kui aga sõbranna läbis oma õpingute käigus kaaniravi koolituse ja sellest väga positiivselt rääkis, siis hakkas see teema mindki huvitama ning tahtsin kaaniravi omal nahal kogeda. Eelmisel reedel jõudiski sõbranna kahe pisike kaaniga minu juurde.davNäost ei ole seda küll näha, aga tegelikult oli mul esimese kaani paigaldamise ajal väike närv sees, või isegi päris suur, sest hetkeks ajas isegi iiveldama. Seda ainult hetkeks, sest ma olin ikkagi umbes viis kuud seda kogemust planeerinud ja oodanud ning olin vaimselt nii valmis, et kõhklema ma ei hakanud.

Kui esimene kaan oma hambad mulle sisse lõi, siis muutusin taas rahulikuks – see oli küll valusam kui sääsehammustus, kuid mitte nii valus kui pelgasin. Ütleksin, et füüsiliselt on see protseduur täiesti talutav, vaid esimestel minutitel on tunda torkimist, mis meenutab veidi nõgese kõrvetamist. Iseasi on see, kas see ka vaimselt talutav on. Paljude jaoks ei ole.

Minu jaoks oleks veel aasta tagasi mõte kaaniravist judinaid tekitanud, aga sõbranna enda kogemus muutis ka mind avatumaks ja uudishimulikumaks. Kui ma lugesin, kuidas kaanid aitavad veresoonkonna haiguste, juuste väljalangemise, artriidi, migreeni, spordivigastuste, endometrioosi, põletike ja paljude muude probleemide puhul, siis minu avatus ainult kasvas ja ma jõudsin punkti, kus lasin rõõmsalt kahel kaanil tunnikese mu verd imeda.cofPildil on mõlemad juba veidi söönud ja kosunud. Teine kaan ei haakinud end kohe kinni ja kui lõpuks hambad sisse lõi, siis mõnules rohkem niisama, ei hakanud aplalt sööma. Esimene kaan pugis korralikult, näitaksin sellest videotki, aga see ilmselt ei vaimusta teid sama palju kui mind.cofSellel pildil hakkavad nende kõhud juba täis saama. Pisem kaan hakkas hiljem sööma ja lasi varem lahti ning tema jäigi teisega võrreldes väikeseks. Suurem kaan oli naha küljes kinni veidi üle tunni ja kasvas ikka mitu korda suuremaks. Muide, mõlemad higistasid söömise ajal ja seda higi pidavat paljud naised endale näonahale määrima, pidavat ka kasulik kraam olema.

Sõbranna ütles enne kaanide paigaldamist, et pärast võib isegi mitu päeva verd või koevedelikku immitseda … Immitseda. Palju seda siis ikka tuleb, kui ainult immitseb? Kui ta aga hammustusjäljed paksu kihi haavapatjade ja lataka plaastiga kattis ning soovitas ööseks rätiku tagumiku alla panna, siis sain aru, et ta pidas immitsemise asemel silmas päris verekaotust. Ma olin tegelikult selleks valmis, ei tulnud päris šokina, kuid sellist verejooksu ei osanud ka oodata, kus isegi paksust kihist haavapatjadest jääb väheks.

Esimesed kaks tundi olidki kõige hullemad, haavapadjad ja plaaster vastu ei pidanud, veri hakkas läbi tulema. Viis tundi hiljem oli verejooks juba immitsemiseks muutunud, ööseks rätikut alla ei olnud vaja panna ning hommikul sain suured plaastrid asendada tavaliste väikestega ning 24 tundi hiljem ei hakanud augud isegi saunalaval uuesti immitsema. bstHammustusjälg kaks päeva hiljem, sama suur kui väikese sõrme tipp. 

Hammustuskohad ei hakanud sügelema rohkem kui tavalised sääsehammustused, kui sedagi. Vaid paar korda on sügelus olnud nii tugev, et olen neid kohti süganud, aga mitte liiga kõvasti. Igatahes katki ma end kraapinud ei ole, mida sääsekuppude puhul on küll ette tulnud.

Kokkuvõttes ei olnud kaaniravi juures minu jaoks midagi ebameeldivat, vastupidi, protseduuri lõpuks hakkasid kaanid mulle nii meeldima, et mul ei olnud südant neid surma saata ja jätsin nad endale. Ma võin neid korduvalt kasutada, aga nüüd läheb omajagu aega, kuni nad uuesti süüa tahavad. Selleks ajaks on mu kaanide arv tõenäoliselt kümnekordistunud, sest kavatsen vahepeal protseduure veel ja veel teha.

Kellel on kaaniraviga kogemusi? Leevendas mõnda tervisehäda või parandas enesetunnet?

PS! Lapsed on meie uued lemmikud kenasti omaks võtnud, kõige rohkem imetleb neid pesamuna, kelle arvates on nad väga armsad tegelased. Minagi vaatan neid nüüd pigem imetleva pilguga, õudust nad minus kindlasti ei tekita.