Ma ei saa siinse koha kohta öelda kodu, kuigi seda see augusti keskpaigani on, samuti ei saa ma selle kohta öelda Silveri kodu, see kõlaks veel veidramalt. Silveri jaoks on see pind lihtsalt koht, kus magada, sest tööhooajal tal vabal ajal suurt enamaks aega ei olegi. Seetõttu on tal olnud ka üsna ükskõik, milline tema elamine välja näeb, koduselt ei tunne ta end siin nii või naa. Mina päris nii ei saa olla, et mul on täiesti ükskõik ja nii ma eile pool päeva mööbeldasin ja sättisin ning kokkuvõttes sai tulemus täitsa hubane. Võimaluste piires hubane.

Alustan päris algusest ehk välisuksest, millest küll enne pilte ei ole, aga kui oleks, siis nendel poleks vaipa maas, vaid oleksid vaibakuhjad jalanõuriiulis ja riidepuud ripuksid kapis tühjana.

Esimesel pildi paistab paremal pool vetsu uks ja teisel pildil kinni pandud uks, millel on vahel heliisolatsiooni mõttes vill, aga ütleme nii, et miski ei isoleeri siin kahe korruse vahel helisid ja isegi alumise korruse sammud kostuvad koos värinaga üles ära, mida siis rääkida sellest, mida alumised kuulevad, kui meie siin kriuksuvate põrandalaudade peal kõnnime. Hetk tagasi käiski all jalgade padin, millele järgnesid tugevad sammud. Eile samal ajal käis vali nutt, kus kutsuti äidit ja mõnda aega pärast seda hakkas pisike beebi nutma ja nuttis ikka pikka aega. Meie all elab nimelt viielapseline pere ja viiest lapsest üks on kooliealine, nii et ka palju väikseid lapsi peres ja seetõttu loodan, et nende vanemad on meie laste tekitatud lärmi suhtes mõistvad.

Aga edasi. Kui nüüd trepist üles minna ja liikuda läbi esimese esiku ja siis läbi koridori, millest on tehtud naabrimehele köök, jõuame meie mõttelise korteri ukseni, mille taga on avar esik.

Esmaspäeval oli seal selline vaade:

Esikus on vanad, koledad ja katkised põrandalauad, seetõttu on maas palju erinevaid vaipu. Klaasaknaga ukse taga on midagi pööningu sarnast, põhimõtteliselt kasutuskõlbmatu ruum, kuigi suurust on nii palju, et sinna saaks väga avara magamistoa. Selliseid katusealuseid on meie poole peal kaks.

Kui Silver tassis naabrimehega suure laua koridorist meie esikusse, siis sai esikust söögituba ja saame ikka perega ühe laua taga süüa.

See pilt on tehtud nüüd naabrimehe köögist, sellest tuleb ka valgusküllus. Tegelikkuses valgustab meie söögituba pisikene aken ja seasilm laes, aga hubane on ikkagi.

Vasakpoolse ukse taga oli varem vets ja sinna pidi tulema meile ka dušikabiin, mis oleks olnud väga mugav, aga siis ütlesid torud üles ja nüüd ongi hetkeseis selline, et jagame naabrimehega välisukse kõrval asuvat vetsu ja pesemisvõimalust üldse ei ole. Õigemini on, aga seda kilomeetri kaugusel.

Avarast esik-söögitoast viib tee edasi järgmisse esikusse. (Siin teisel korrusel on neli esikut/koridori, kuidas iganes keegi nende kohta ütleb, ja kolm magamistuba – veidramat planeeringut pole ma enne näinud.)

Pisikesest esikust sai minu blogimistuba.

Enne pildi tegemise ajaks olin jõudnud lauda juba liigutada, see oli tegelikult seal, kus Neljas mänguasjade kallal askeldab.

Lapsed said endale pisema magamistoa, mille kõrval on siis tegelikult juba viies koridor ja koridori lõpus on vasakul pool uks, mille tagant läheb trepp alla. See uks on kipsplaadiga kinni kaetud. Kuna koridor on pime ja lambivalguses mängimine pole silmadele hea, siis muutsin veidi asju ringi. Tolle kapi vedasin teise tuppa endale riidekapiks ja ühele lapsele tegin magamisaseme koridori põrandale, et teise tuppa mänguasjadele ruumi juurde saada.

Praeguse lahendusega ei ole ma ka sugugi rahul, aga hetkel peab sedasi hakkama saama. Nädalavahetusel lähme ehk narivoodit otsima, sest selle tahan nagunii osta ja augustis saaksingi selle koju kaasa võtta, mahub meil autosse ära küll. Madratseid ostma ei pea, need on siin olemas ja on ka kodus olemas.

Kui saab nari, siis Neljandale tehtud pisike “voodi” kaob ära ja põrandapinda saab juurde, aga tuba päriselt hubaseks ei saagi, sest seinad on määrdunud ja häirivaks detailiks jääb kraanikauss, mida ei saa eemaldada.

Me ei saa lastega tube ära ka vahetada, sest Silver ärkab 5-6 ajal ja tahab oma magamistoa kööginurgas kohvi ja võileibu teha ning enne tööle minekut veidi virguda, nii et lapsed peavad magama kitsastes oludes, aga mängida võivad kõikjal, kui pärast enda järelt ära koristavad.

Harjumatu vaade laste pisikese toa aknast. Mitte autokaravani pärast, vaid üleüldse. Liiklus on siin üsna tihe (võrreldes Kadrinaga) ja aknad on vanad ning heli ei pea, aga lapsed harjusid sellega ruttu ja nende und ei häiri öised rolleribanded ega sireenid. Mind veel häirivad. Busside möödumisega kaasnev värin on ka kahtlane. Eile arvasin, et Silver tõmbleb une ajal ja väristab voodit, aga täna sain aru, et maja hoopis väriseb, kui bussid mööda sõidavad.

Aga edasi viimasesse ruumi ehk meie köök-magamistuppa, kus voodi on sellepärast nii segamini, et ma just näppasin sealt lastele kattemadratsi.

Valge kohutavalt raske puidust kapi veeretasin minema tollest pööningust, millest enne kirjutasin ja külmiku nügisin “kööki” sisse. Tegi sealse olemise küll kitsamaks, aga mind nii häiris, et teleri kõrval on külmkapp ja Silver oli täiesti vastu sellele, et külmik söögituppa viia, nii et pidin selle teistmoodi silma alt ära saama.

Kööginurk on küll pisike, aga söögi saab tehtud, hambad ka harjatud ja vajadusel isegi juuksed pestud.

Vaade meie aknast, samuti väga harjumatu, aga meeldiv, sest Pori linn on armas ja rahulik. Ma ei ole küll linnainimene, aga Poris mulle meeldib, aastaringi siiski siin elada ei tahaks, kuid sedasi linnas suvitamas käia on täitsa tore.

Ja ongi kõik, tuur meie Soome elamises on tehtud. Ei ole midagi uhket, aga kärab küll ja ma tunnen end siin täitsa hästi. Kui nüüd saab keldrisse dušikabiini ja pesumasina ka, siis pole enam millegi üle nuriseda, mitte et ma praegu nuriseksin. Ei nurise. Lapsed ka ei nurise, sest neil on siin taas luba Playstationiga mängida, et mul oleks kergem neid ohjata, kui lärm liiga suureks kasvab.

Pisemad küll ei mängi, aga neile meeldib suuremate mängimist mõnda aega kõrvalt vaadata ja siis kaovad Duplo klotsidega ehitama. See on õnnis aeg, kus kõik on omavahel sõbrad.

Täiendatud kell 12.45: Suure nõudluse tõttu (loe: üks inimene tundis huvi) lisan lõppu veel pildi majast, mille näppasin Google Mapist, sest ma ise pole majast ühegi nurga alt pilti teinud.

Sedasi tundub maja väike, aga tegelikult ei ole see üldse väike. Ülemine pisike aken on laste magamistoa oma, selle all on alumiste peauks, mis käib väga raskelt ja nii nad pidevalt oma uksega paugutavad. Ja kuna tegu oli ikkagi ühepereelamuga, siis uksekella kõlarid on ka teisel korrusel, seega kui alumistele kella lastakse, siis saame meie ka sellest osa. Esimesel korral ma ei teadnud, et selline süsteem siin on, nii et jooksin kella peale alla, aga ukse taga ei olnud kedagi.

Maja taga on kaks sissepääsu, üks neist siis meie oma, ja kaks terrassi ning väike lapike aeda, mis on ühine kõrvaloleva ridaelamuga, aga mida kasutab ainult meie all elav lastega pere. Me pole veel julgenud aeda mängima minna, sest kõik lastele mõeldud asjad on siin alumise pere omad, välja arvatud liivakast, mis on tühi. Viimasega tegeleb Silver nädalavahetusel ja siis saavad meie lapsed edaspidi liivakastis mängimas käia.