PMS, HP, BPK, AS, EBA, BM, HÖ

May 9, 2018March 13, 2019 ~ Liivi ~ 7 Comments

PMS – premenstruaalne sündroom

Sümptomid:

Psüühilistest tunnustest esineb ärritatavus, masendus, unetus, pisaratevalmidus, mäluhalvenemine, keskendumisraskused. Kehalistest rindade paisumine ja hellus, kõhu suurenemine, tursete teke, peavalu, higistamine, peapööritus, kõhupuhitumine, akne intensiivistumine ja kehakaalu tõus.

Jep, kõik sümptomid olemas, mul on PMS ja seoses sellega oli täna HP ehk halb päev. Esmalt pidin olema varakult Rakveres ja ma avastasin poolel teel, et ma täpselt ei teagi, kuidas ma sinnani saanud olin. See oleks pidanud olema piisav ohumärk, et ma ei ole täna päris mina ise, aga ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu ja läksin … Vahet pole, kuhu läksin ja mida tegin, ma ei taha sel teemal isegi mitte vihjeid anda, aga igatahes mul juhtus midagi sellist, mida pole mitte kunagi juhtunud.

Jah, nii nõme on sedasi millestki kirjutada ja samas mitte midagi kirjutada, nii et võrdlen oma hommikust juhtumit ühe hiljutise juhtumiga, kus ma esimest korda rulluiskudega kukkusin – ma hakkasin pärast 20 kilomeetri edukat läbimist pingile istuma, aga rulluisud hakkasid veerema ja ma istusin mööda, täpsemalt kukkusin pingi ette tagumiku peale. Tänane olukord oli midagi sarnast, mul juhtus vaatamata kogemustele midagi, mis iseloomustaks pigem algajat või üldse esmakordset proovijat. Pealtnägijate ees oli piinlik ja endas olin pettunud.

Ühesõnaga algas hommik halvasti ja koju tagasi jõudes hakkasid igasugused emotsioonid üle pea käima. Ma meenutasin vanu asju, kütsin end üles, nutsin, sisendasin endale, et seda kõike teeb PMS ja see pole päriselt mina, ma olen sellest üle, aga nutsin ikka edasi. Kui olin emotsionaalselt juba nii läbi, et ka füüsiline energia kadus ära, siis tundsin, et mul on vaja mõtteid mujale saada ja ma läksin rulluisutama.

Heh … tuul oli vastu, tee kohati puusodi täis, jalalaba läks juba 3. kilomeetril krampi, paljad kõrvad hakkasid tuule käes valutama, puusad väsisid ära. Selle kõige kiuste ma ikkagi arvasin, et täidan oma eesmärgi ja uisutan 20 ära, mis muidu on olnud nagu nuusata, aga kui kärss läks iga ~~kilo~~meetriga rohkem kärna, siis otsustasin piirduda 8,5 kilomeetriga ja tundsin end veel loobujana ka. Super!

Koristasin veidi, vahetasin riided, käisin poes, hakkasin ploomi sööma ja mõtlesin samal ajal, et oh, vähemalt midagigi head siin päevas, nii maitsev ploom, just nagu …Mõnenädalane Neljas ja koduaia ploomid.

… ja olidki mõtted jälle kuskil kurvas minevikus. Nutma enam siiski ei hakanud, sest oli olulisematki teha, näiteks lapsed lasteaiast ära tuua.

BPK – banaanipannkoogid

Kuna banaanid küpsesid korralikult üle, siis tahtsin teha õhtusöögiks banaanipannkooke, aga need ei õnnestunud absoluutselt. Ma isegi ei imestanud, vaid lükkasin panni eemale ning ütlesin lastele, et õhtusöögiks on võileivad ja smuutid, laske heal maitsta. cof Peale selle, et pannkoogid olid lagunevad plönnid, maitsesid need ka veidralt, võimalik, et banaanid olid nii küpsed, et juba käärisid.

AS – Aura smuutid

Eile sain ma väikese kingipaki, mida paljud teisedki blogijad siin vahepeal said. Sellega oli ka nii, et mulle sooviti kingitus saata juba ligi kaks nädalat tagasi ja ma veetsin seetõttu ühe reede tubaselt, sest arvestasin, et iga hetk võib kuller tulla. Kuller ei tulnud ei reedel, esmaspäeval, kolmapäeval … Selleks ajaks olin juba teiste Instagrami kontode põhjal veendunud, et kingituseks oleks olnud Aura smuutid ja nendest ma tegelikult puudust ka ei tundnud, nii et tulemata jäänud kullerist oli suva, aga mõttetult tubasest reedest mitte, nii et palusin järgmine kord teada anda, kui kingituse osas ümber mõeldakse.

Eile tuli vabandus koos lootusega, et kingitus on nüüdseks kohal. Sel hetkel veel ei olnud, aga õhtuks jõudis – Aura smuutid, smuutitops ja ananass. cof Ütlen ausalt, et olin veidi pettunud, sest ma lootsin naiivselt viimase hetkeni, et mu sportlikud saavutused on kellelegi silma jäänud ja kingituseks tuleb kast Valio karamelli-latte proteiinijogurtijooki, mis on ainus jogurtitoode, mis mulle meeldib ja mille lapsed mul eest ära joovad.

Mis seal ikka, olin tänulik ka smuutide eest, sest tänu nendele jääb ehk paar päeva mu jogurtijook mulle. Ananassiga läks vist pahasti, ma pole küll ekspert, aga mulle tundub see käärinud, mis pole vast välistatud, kui see oli kulleri käes 3 päeva ja minuni jõudis päikese käes soojaks läinuna. Ananass seega kasutust ei leidnud, aga smuutid on peaaegu otsas ning pean ütlema, et mul olid nende osas suuremad eelarvamused. Ootasin näiteks lisatud suhkruid ja muud sellist. Tegelikkuses on vaid kiivi-ananassi-mango smuutile lisatud lõhna- ja maitseaineid ning toiduvärvi 0,01% ulatuses, nii et ei midagi hullu, täitsa söödavad. Jep, söödavad, sest smuuti on rohkem ikka söök.

Ma väga sageli smuutisid ei osta, sest need on üldiselt kallid ja me pole nii suured smuutisõbrad, aga kui ükskord jälle isu tuleb, siis Aura mango-apelsini oma on hea valik selle isu peletamiseks. Ka Frooshi valikust on apelsini-mango smuuti meie lemmik, aga hinnaerinevus kallutab tugevalt Aura poole.

EBA – Eesti Blogiauhinnad

Kui võtta ka kirgi kütnud teemal sõna, siis minu mitte osalemine ei ole kellegi ega millegi boikoteerimine. Kirjutasin juba eelmisel aastal, kuidas ma poleks pidanud end kirja panema ja kuidas ma ei maininud kellelegi poole sõnaga ka, et osalen, veel vähem kutsusin lugejaid enda poolt hääletama. Ma ei pea end päris blogijaks, sest ma kirjutan harva ja mõtlen korra kuus, et lõpetaks üldse ära. Viimase aastaga on mu lugejate arv ka oluliselt vähenenud, nii et blogimise osas toimub ainult taandareng ja ma ei oska seetõttu üritust enda jaoks oluliseks pidada.

Kui ma sellel aastal veel eesmärke või tingimusi lugesin, siis tundsin ka, et see üritus ei ole minu jaoks. Esiteks olevat üheks eesmärgiks viia ettevõtetele lähemale blogijad, kes tahavad teenida. Minu eesmärk ei ole blogiga teenima hakata, ma isegi ei ürita taandarengut peatada. Teiseks ei läheks ma auhindade jagamisele kohale, sest eelistan olla sel ajal Soomes Silveri juures ja sellisel juhul oleksin vist pidanud märkima, kes mind esindab, kui ma peaksin auhinna saama. Kes mind ikka esindanud oleks?

Minu otsus mitte osaleda sündis juba palju varem, kui boikoteerimine pihta hakkas ja ütlen siiralt, et mul on korraldajast kahju. Ta on ainus, kes midagi sellist üldse veab, nii et võrdlusmomendi puudumise tõttu ei saa ma öelda, et ta seda halvasti teeb. Minu jaoks ei ole üritusel tema nägu, sest ma olen tema blogisse nii harva sattunud, et ma ei tea, mis nägu ta on. Olgu, näo tunnen ära, aga inimesena ma teda ei tunne ega oska seetõttu tõmmata ka tema ja ürituse vahele paralleele. Loodan, et järgmisel aastal läheb üritusega paremini ja kui mu blogi uksed on siis veel avatud, ei välista ma osalemist.

Ma tean, et tahtsin millestki veel kirjutada, mul oli lausa märksõna siia postitusse lisatud, aga kustutasin selle enne kogemata ära ja enam meelde ei tule, mis see oli. Terve postitus on tegelikult sedasi märksõnade peale üles ehitatud ja need märksõnad panin kirja päeval. Mäluga on täna lihtsalt nii kehvad lood.

BM – Bon Merite

Tuletan meelde, et 10. mail läheb loosi kaks Bon Merite looduskosmeetika komplekti, nii et kes veel osaleda soovib, siis postitus on siin. Kliendikaardi omanikele kehtivad Rimi soodushinnad 14. maini.

HÖ – head ööd!

Aeg endale

April 29, 2018April 24, 2019 ~ Liivi ~ 49 Comments

Ma alustan selle postitusega teist korda, sest esimesel korral läks mu fookus veidi valesse kohta ja endalegi märkamatult olin ma halanud pika peatüki sellest, kuidas mul on lastega raske olnud, kuigi tahtsin kirjutada hoopis endale aja võtmisest olukorras, kus seda on olnud raske teha.

Silver on alati töö tõttu palju eemal olnud, viimasel neljal aastal küll vähem, aga esimesel kuuel aastal jälle rohkem ja just esimesed kuus aastat need kõige raskemad olidki. Tugivõrgustikuga vanaemade näol on ka nii ja naa, olen saanud laste esimesel eluaastal käia hambaarsti juures ja osaleda mitmel koolitusel ning pärast nende esimest sünnipäeva (kuni järgmise sünnini) ka keskmiselt korra kuus oma mehega kahekesi aega veeta, kuid regulaarse puhkamise, üksinda poes käimise, trennide, hobide ja muu koduvälise tegevuse jaoks mul tugivõrgustikku ei olnud.

Tänast olukorda see küll enam ei iseloomusta, aga olen olnud muust maailmast nii eraldatud, et pole teise täiskasvanuga isegi mitte korra nädalas silmast silma suhelda saanud. Mõni üksik selline nädal on ehk on talutav, aga kui see kestab kuust kuusse ja kordub aastast aastasse, siis on üleküllus lastest kerge tekkima. Kuidas aga võtta sellises olukorras aega endale?Ma siin niisama halva mängu juures head nägu tegemas …

Kui ma Esimese beebiea ajal olin seda meelt, et mul polegi mingit oma aega vaja ning lapse sain ikkagi endale, mitte vanavanematele või kellelegi kolmandale, siis iga järgmise lapsega hakkasin oma aega aina enam igatsema. Ma nägin pikalt asja nii, et kui mul ei ole igapäevast ega isegi iganädalast võimalust lapsi kellegi hoolde jätta, siis mul ei ole võimalust endale aega pühendada ja akusid laadida, aga tegelikult see ei ole nii. Või siis veidi ikkagi on ja inimene lihtsalt harjub kõigega? Ma ei tea, aga mina leidsin milleski muidu tavapärases endale selle õige, mis on mind aastaid toetanud. Selleks on saun.

Saunas käimine on küll eeldanud, et keegi valvab lapsi ja seetõttu ma ei saa öelda, et leidsin endale aega võimatus olukorras, kuid see tunnike saunas kompenseeris kõik muu aja, mida ma ei saanud. Kui lapsed olid väiksemad või hoopis kõhus, siis olid saunaseansid harvemad, lühemad ja mitte nii kuumad, aga nendeta ma siiski olla ei saanud. Mul oli vaja enda hetki kuumal laval koos “Anti-Stress” eeterliku õli tilkadega leilivees ja saunamee või mõne näomaskiga. See oli nagu pai iseendale.

Kui lapsed said suuremaks ja kibelesid sauna kaasa, siis ma tundsin, et mul endal ei ole enam üldse midagi, kuigi ma tegelikult tahtsin nendesse süstida armastust kuuma leili vastu. Sageli sai tehtud kompromisse, kus läksin sauna koos lastega ja jäin pärast neid sinna veel mõneks ajaks, aga see ei olnud siiski see, mistõttu lastega saunatamise periood jäi nende kahjuks võrdlemisi lühikeseks. Midagi lihtsalt pidi jääma ka ainult minule, mina ise olin niigi ainult laste päralt.

Kuna meil endal sauna pole ei siin ega Soomes ega olnud ka majas elades, siis on loomulikult olnud nädalaid, kus olen pidanud leidma alternatiivi. Majas elades oli seda vähe lihtsam teha, sest seal oli meil vann, kuhu ma küll mahtusin vaid kõverdatud jalgadega, aga siiski vann ja seal sain ma end koguda ka laste uneajal, ei pidanud kellegi abile lootma. Väike vann, põlevad küünlad, hea lõhnaga vannipiim, näo- ja juuksemask, kehakreem – see oli mõnus lõõgastus, millele järgnes inimese tunne, mis nädala jooksul oli kaduma läinud. Kui järgnes … ei olnud midagi ebatavalist, et minu vanniseansi ajal teisel korrusel kõva häälega nutma hakati ja maha rahuneti alles siis, kui mask oli näkku kivistunud ja peaaegu lõpuni põlenud küünlad vannituba süütamas. Loomulikult ei roninud ma siis enam külma vette tagasi, vaid leppisin teadmisega, et Jumal vihkab mind.

Vahepeal on aeg edasi läinud, lapsed on kasvanud, igaöiselt pole ma pidanud juba 2-3 aastat nutvate lastega tegelema ja sellest aastast pole Neljas enam ka keset ööd külje alla roninud, mis tähendab, et olen juba neli kuud saanud kvaliteetselt magada. Neli viimast kuud ligi 10 aasta jooksul! Palun ära sõnu seda ära, korra oled juba midagi sarnast hõisanud ja mis sellest sai … toetasid jälle magades kätt maha, et voodist mitte välja kukkuda! Ma olin vahepeal unustanud igasugused muud asendid peale voodiserval kõõlumise ja seetõttu avastasin mingi hetk, et ma võtan võimalikult vähe ruumi isegi üksinda magades, aga ei enam, nüüd olen ma üks õige meritäht.

Kuna suured poisid on juba nii suured, et nad otseselt hoidmist ei vaja, siis Silveri ema lubab neil nädalavahetustel sageli enda juurde ööseks jääda, mis muudab koduse elu poole rahulikumaks. Lisaks on nädalaid, kus kõik on koolis ja lasteaias ning minul on igapäevaselt umbes 4 tundi võimalik teha seda, mida ma ise tahan. Sellised nädalad on küll vähemuses, aga need on siiski olemas ja tänu nendele saan ma näiteks rulluisutada, mida ma väga armastan. Ma müüsin viimased rulluisud enne Neljanda sündi maha, sest tundus, et need lähevad kodus enne rooste kui mina ükskord rullitama saan minna, aga nüüd on mul kolmandad rulluisud, millega ma olen lühikese aja jooksul sõitnud maha pikema maa kui viimase kahe paariga kokku.

Üldse on kõiki lapsi kergem vanavanematele hoida anda, sest nad saavad endaga ise hakkama ja kui me Silveriga suusatamas käisime, siis polnud ema või venna jaoks suurem vaev hoida samal ajal toas Neljandal silma peal, muud polnud vajagi. Ka saunas käimine on palju lihtsam, sest lapsed saavad lühikest aega omapead hakkama ja ilusate ilmadega nad ongi samal ajal omavahel õues möllanud. Kõik on lihtsam, ka poes käimine, ma ei pea enam kogu seltskonda ega üldse kedagi kaasa võtma. See kehtib siiski vaid siin kohalikus poes käimise kohta, pooleks päevaks Rakverre poodlema ma minna ei julgeks. Seega otseselt ma enam ei vaja nii meeleheitlikult seda tunnikest oma aega saunas, aga see on õige, et suurte lastega on suured mured, seega stressimaandajana on saun endiselt asendamatu. Mitte ainult saun, vaid üldse endale pai tegemine.

Siin korteris ja Soomes olen panustanud ainult erinevatele jalavannidele, maskidele, koorijatele, kreemidele, mis on aja jooksul aina kvaliteetsemaks muutunud. Kui majas elades ma kasutasin mingit suvalist odavat kookoselõhnalist kehakoorijat, milles olnud tuhanded tükikesed olid ilmselt plastikust, siis täna ma midagi sellist oma kehal ei kasutaks ning kookosõli armastajana tean nüüd, et kookose lõhnast oli tookord asi kaugel.

Erinevate katsetuste tulemusena on mul tekkinud lõpuks enda lemmikud, millest kõik on looduslikud. Kui vajan vannisoola, -kreemi või -piima, siis valin Signe Seepide omad. Viimati kasutasin vannikreemi saunalaval, kus hõõrusin südamekese kehal laiali ning olin mitmeks päevaks mõnusalt niisutatud. Nagu iga uue asjaga, siis alguses tundusid ka need kreemid minu jaoks liiga rasvased ja ebamugavad, aga lõpuks võitsid need südamed mu südame.
Kodus ma kõrges dušialuses muidugi vannis ei käi, aga lapsed küll ja nohu ajal teevad nad seda koos jalavannisoolaga. Mina kasutan seda niisama ehk istun dušikabiini nurgas, jalad on vees, kuum vesi jookseb, kabiin täitub niiske auruga, mask on näos ning samal ajal koorin keha. Ideaalne alternatiiv, kui kuidagi sauna ei saa.
Muide, raseerimiseks kasutan ka ainult Signe vetikaseepi, mis on kordades parem lahendus võrreldes igasuguste vahtudega, mida varem kasutasin, lisaks kestab üks seep pea igavesti. Või ma siis lihtsalt raseerin harva … Mida ma tegelikult teengi, sest mul lihtsalt pole suuremat sorti karvakasvu.

Näomaskiks on pinguldav ja toniseeriv Turbliss, mis on esimene, millega ma näen ka reaalselt tulemusi. Vestige Verdant`i ja Turblissi tavalised turbamaskid olid vaid mõnusaks harjumuseks, aga mingit muutust ma nendega ei näinud. Pinguldav ja toniseeriv mask tõesti pinguldab ja toniseerib, aga maksab palju ka (jep, 24.50 € on minu jaoks palju, aga siiski väga odav võrreldes Vestige Verdant`i maskiga), mistõttu olen ma Facebookis Turblissi jälgija, et olla kursis sooduspäevadega, mida neil on tegelikult päris sageli ja siis ikka sedasi, et kogu kaup on 25 või 30 protsenti soodsam.

Olen proovinud ka Turblissi juuksemaski, mida iseenesest võiks veel kasutada, aga mida rohkem osta ei raatsi, sest ühe purgiga sain ma teha vaid 5-6 maski. Kusjuures esimese juuksemaski ajal mõtlesin, et ma enam eales seda möginat pähe ei pane, sest seda oli võimatu välja pesta, aga kui saunas uuesti katsetasin, siis see enam peanaha külge ei kuivanud ja maha tuli ka täitsa hästi. Ostsin maski peanaha psoriaasi pärast, mida need 5-6 kasutuskorda paraku oluliselt leevendada ei jõudnud, aga üleüldist peanaha sügelust vähendasid küll, seega see võib hea toode olla, aga praktikas kulub seda pikkade ja paksude juuste puhul nii palju, et ma otsin sobivat juuksemaski ikka edasi.

https://www.instagram.com/p/BgB4g5ugtgy/?taken-by=kuussidrunit

Nagu olen kindlaks jäänud ühele näomaskile, nii olen jäänud püsima ka kindla kehakoorija juurde. Kui Merit poleks mulle ligi kaks aastat tagasi Bon Merite tooteid katsetamiseks saatnud, siis ma tõenäoliselt ei oleks nendeni ise jõudnud, olgem ausad, valik turul on väga kirju. Õnneks ta tegi seda ning kookose ja ylang-ylangi kehakoorija muutus hoobilt mu lemmikuks, nii et uut koorijat valides ei olnud kahtlustki, et see tuleb Bon Meritelt. Kasutasin kordamööda esimest ning sheapähkli ja apelsini koorijat, aga siis tuli välja greibi ja pipraga mask-koorija, mis osutus eelkäijatest veel paremaks, saunas olles sulab see nahal massaažiõliks ja olen nüüd iga kord end laval korralikult läbi mudinud. Kuna olen alates jaanuarist iga kuuga füüsiliselt aina aktiivsemaks muutunud ja sellega on kaasnenud väsinud või valusad lihased, siis selline masseerimine on väga ära kulunud ehk saunaseansid on muutunud nii vaimse kui ka füüsilise pinge maandajaks.

Kui ma peaksin kõikidest asjadest selle kõige lemmikuma valima, siis see on vaieldamatult greibi ja pipraga mask-koorija. See lõhnab ideaalselt, sulab kehal mõnusalt libedaks, paneb naha kergelt õhetama ja muudab selle siidiselt pehmeks. Ma ei oska enam ilma selleta selleta saunas käia. Üldse ma ei oska enam enda hellitamiseta olla. Varem ei pidanud ma absoluutselt sellistest asjadest lugu, aga nüüd ei möödu nädalatki näomaski ja kehakoorijata ning keha kreemitamine on päris igapäevaseks muutunud.

Igasugused niisutavad õlid, võided, kreemid on viimasel ajal samuti ainult Bon Merite valikust olnud ja tänaseks olen leidnud kreemides need õiged. Kõik neli kehakreemi on võrdselt meeldiva tekstuuri, lõhna ja toimega, seega nende hulgast ei oska ma seda ühte esile tõsta. Praegu kasutan paralleelselt niisutavat kookose ja pinguldavat vetika kehareemi, aga suvel tahaksin üle minna jumet parandava porgandi kreemile, sest ikkagi suvi, parem jume tuleb kasuks.

Ma kunagi kiitsin, kui hästi need kreemid imenduvad ja need endiselt imenduvad kiiremini kui õlid või võided, aga vahe kuiva ja regulaarselt niisutatud naha vahel on siiski tekkinud. Kui enne oli kehakreem mu nahal kui vihmapiisk kõrbes, kadus kohe kuskile ära, siis nüüd tuleb kreemi vähe kauem sisse hõõruda, aga see eest on mu jalad muutunud nii siledaks nagu mul oleksid kogu aeg siidised sukad jalas.

Mul on Bon Merite toodetesse nii palju usku, et ma olen neid päris palju teistele kinkinud, kuigi olen teadnud, et üks või teine kingisaaja kehakoorijatest või -kreemidest lugu ei pea. Ma olen lootnud, et äkki hakkavad, et äkki pakuvad need ka neile vaheldust argiellu ja paitavad veidi meelt. Samal põhjusel küsisin Meritilt tooteid teile jagamiseks … aga sellest lõpu poole.

Minult on palju kordi küsitud, kuidas ma üksinda olles hakkama saan, mille peale ma olen enamasti õlgu kehitanud, sest mis mul muud üle on jäänud, olen pidanud saama hakkama, aga täna ilmselt vastaksin, et tänu saunale ja Bon Meritele. Samuti Signele, Turblissile ja teistele tegijatele, kelle toodetega end paitanud olen. Mul on seda vaja olnud.

Mõni sarnases olukorras ema on leidnud enda jaoks raamatud, käsitöö, joonistamise, kokakunsti … mille kõrval mu ilurituaalid tunduvad ikka jube pealiskaudsed … Ühesõnaga on kindlasti iga sarnases olukorras ema jaoks see miski, mis tema akusid laeb, tuleb vaid see üles leida või seda näha. Või siis kõigi jaoks ei ole ka, sest mõni ema on pidanud end psühhiaatriahaiglas laadima. Täiesti arusaadav, olen oma sügavaimas augus täitsa tõsiselt ka ise Tartu Psühhiaatriakliiniku poole pöördunud, aga kohale minna ei saanud, sest lapsi polnud kuskile jätta. Ilmselt seetõttu ma sauna ja igasuguste potsikute külge klammerdusingi, et depressiooni ma endale lubada ei saanud.

Ma ei saa soovitada samasuguses olukorras emadele, et minge sauna ja koorige seal oma keha, hakkab parem, aga ma saan küsida teilt, kuidas te olete väikeste laste kõrvalt end mõistuse juures hoidnud, mis on teid aidanud? Ehk leiab keegi siit mõne hea idee või saab samastuda ja taipab, et tal on tegelikult olemas miski, mida siiani ei osanud näha.

Tagasiside andjate vahel loosin välja ühe Bon Merite komplekti, kuhu kuuluvad minu lemmik kehakoorija, nende uusim kehakreem ja jalakreem. Loosis osalemiseks ei pea olema ema, nii et tagasiside ei pea olema enda aja teemaline, vaid kas või juuksemaski soovitus, lihtsalt jätke endast toimiva e-mailiga (mida teised ei näe) jälg maha. Teise komplekti loosin välja blogi Facebooki lehel. Tegu ei ole koostööga, raha ma selle eest ei saa, enda tooted ostsin ise ja seda Rimist, kus Bon Merite on “Ilu heaks” kampaania raames 35% soodsam. Muide, soodushinnad kehtivad seal 14. maini ja vähemalt Rakveres olid testrid ka, nii et kellel huvi, siis saab toodetega ise tutvuda. Igaks juhuks ütlen, et soodushinnad kehtivad ainult kliendikaardi omanikele. Minu oma on Silveriga Soomes ja ma olin sunnitud 8 € säästmiseks ühelt memmelt tema kaarti paluma, mis iseensest ei ole midagi hirmsat, aga ta oli juba kassast läbi ja talle lähenemisega panin korvi küljes olnud turvaelemendiga häire tööle. Piinlik oli.

Igatahes palusin Meritilt tooteid spetsiaalselt teile ja tõepoolest, tema saadetud pakis oli üks kehakoorija ka mulle, aga see lihtsalt kompenseerib kahele õnnelikule kingituse saatmisega kaasneva postikulu ehk kokkuvõttes on minu kasu null ja enda kasu ma taga ei ajagi. Ma soovin teiega lihtsalt enda lemmikuid jagada ja soovin, et Bon Merite`t saadaks edu. Ma olen vaimustuses Meriti loodud toodetest ja imetlen Meritit ennast, et ta seda kõike tänaseks kolme lapse kõrvalt teeb. Ärgem unustage, et ma ise kirjutasin enda väikeste laste kõrvalt Tartu Psühhiaatriakliinikusse ja küsisin, kas neil vabu kohti on, nii et ma igatahes vaatan Meritile alt üles. Võib-olla vaatan päriselt ka, ma pole temaga eales kohtunud ega tea, kui pikk ta on.

Postituse mõte ei ole kellegi promomine, vaid ikkagi enda kogemuse jagamine ja kui naljakalt see ka ei kõla, on lisaks saunale eelpool mainitud tooted tõepoolest aidanud mul vastu pidada, mistõttu need on minu jaoks olulised. Seda võiks ilmselt võrrelda jutuga, kus keegi tuleks ja räägiks, kuidas ta laste kõrvalt käis duši all Head & Shouldersi šampooniga pead pestes akusid laadimas, aga ma ei saa midagi parata, nii see oli ja on siiani.

10. mai: Tänan kõiki tagasiside eest! Fortuuna on nüüd oma töö teinud ja Bon Merite komplekti võitis Liisi, palju õnne!

PS! Komplektid loosin välja 10. mail, et need, kes Bon Merite tooteid väga sooviksid, aga kellele loosiõnn ei naerata, jõuaksid veel Rimi pakkumist kasutada.

PPS! Bon Merite Facebooki lehe meeldivate hulka lisamine ei ole loosis osalemiseks vajalik, aga kes soovib seda teha, siis palun: https://www.facebook.com/bonmerite/

PPPS! Kes ei tea, mida mulle mis iganes tähtpäevaks kinkida, siis eelmainitud potsikuid-totsikuid ei saa mul kunagi liiga palju olla!

PPPPS! Kell on juba kolm öösel ja kui õhtu jooksul kahe erineva peolaua taga joodud kolm tassi kohvi poleks mul und minema ajanud, siis ütleksin, et näppasin blogimiseks aega unetundide arvelt.

View this post on Instagram

A post shared by Liivi Sidron (@kuussidrunit)

1-12 ja kõigest muust sinna vahele

December 12, 2017March 13, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Hei!

Mul on täna üle pika aja tuhin blogida, aga neid teemasid, mis pikalt tallel seisnud, on nii palju, et ma ei tea, kust alustada. Nagu ma ei tea, kust koristamist alustada või kas seda üldse teha. Eile saabus see ligi 3 kuud oodatud hetk, kus lapsed olid taas kõik lasteaias ja koolis ning ma olin kahevahel, kas teha selle päevaga korteris suurpuhastus või magada see lihtsalt maha. Ma ei teinud kumbagi, jõudusin vaid vannitoa läikima lüüa ja 5 masinatäit pesu pesta. Mitte et ma ei oleks viimast ammu teinud ja musta pesu hunnik oli üle pea, ma lihtsalt pesin kõigi voodiriided puhtaks. Laste toad tegin ka korda, aga seda enam näha ei ole, sest õhtul, kui me kahe suuremaga poolteist tundi Saboteuri mängisime, saboteerisid kaks väiksemat minu tehtud tööd ja ma pean täna jälle otsast peale alustama, sedasi ei jõua ma kunagi kullani (korras koduni). Muidugi siin arvuti taga istudes ka ei jõua…

Aga läheme 1-12 juurde, mis on numbrid Lottudo advendikalendris, see on ikka üks tänuväärne kingitus blogijatele, eriti mulle, kes ma ei oska pärast pikka pausi hästi kuskilt alustada. Ma vastan igale teemale lühidalt (napisõnaline nagu ma olen, eks) ja tõenäoliselt kaldun korduvalt ka teemast kõrvale, nii et tulgu siit nüüd puder ja kapsad.

1. Eesmärgid detsembriks

See on lihtne. Pole! Viimasel ajal on mu eesmärgiks olnud vaid ühes tükis püsimine. Kõlab nii nagu mul oleks käsil mingid tohutud eluraskused, aga ei, nii see õnneks ei ole, ma lihtsalt olen. Just nii. Ma olen. Ma ei tunne väga millestki rõõmu, samas ei ole õnnetu ka. Ma lihtsalt olen.

Mul on detsembrilt ainult ootused. Ootan, millal Silver koju jõuab, mis juhtub loodetavasti juba selle nädala lõpus. Hah, juba? See on küll vale sõna, nii pikka hooaega pole tal enne olnud, et ta jõuaks alles detsembri keskel koju.

Kui ta koju jõuab, siis ootan edasi meie kolmeöist puhkust Grand Rose Spa hotellis. 3 ööd! Me pole kunagi nii kaua sedasi akusid laadinud ja mina ei ole kunagi nii kaua lastest eemal olnud. Olgu, ma olen ühe korra olnud 5 ööd haiglas, kui ma Neljandat oodates trepist alla kukkusin. Arvasin, et ma olen sellest eraldi postituse teinud, aga ei olegi, sellest on vaid lõik sünnitusloos. Igatahes ma ei loeks seda puhkamiseks ega oma akude laadimiseks ning lastest ma ka päris eemal ei olnud – oli mul ju üks kõhus kogu aeg kaasas.

Grand Rose Spaas oleme ühe korra varem käinud, kohe pärast avamist, tänaseks on olukord ilmselt teine, sest nii Facebooki kui ka Hotelliveebi tagasisides on korduvalt öeldud, et hotell vajab hädasti uuenduskuuri. Kuna me teame seda ette, siis ehk ei teki mingit pettumust ja ausalt öeldes on mul vist ükskõik ka, kui kõik ei näe välja nagu uus, me läheme sinna ikkagi rohkem teineteisega aega veetma ja Kuressaare ilu nautima.

Kui ma siin plaatidelt vanu pilte arvutisse laadisin, leidsin nende hulgast ka tookord tehtud pildid ja pean tõdema, et üks on hullem kui teine. Meil mõlemal olid siis mingit veidrat värvi juuksed ja mõlemad olime 10 kilo kergemad. Mitte et see minu puhul kuidagi halb oleks olnud, aga Silver oli siis täielik kribu, lisaks on tal vähestel piltidel riided seljas ja needki on mingi naljakad palmipuudega speedod.

Kui mul ei oleks mingi veider kombo hõlmikstiilis kleidist, boolerost ja jakist, siis oleks ehk praamil tehtud pilt kõige parem.“Meie käisime Grand Rose Spa hotellis” pilt.

2. Päkapikud ja/või advendikalender

Ma olin ühel õhtul sammu kaugusel sellest, et lisada Instagrami äranutetud näoga pilt ja jagada päkapiku traagikat. Kas te kujutate ette, kui raske on olla päkapikk, kui sul on 24/7 vähemalt üks laps külje all? Ma olin novembri viimasel päeval niigi kaval ja jätsin väiksemad poes mänguasju uurima, et ise vahepeal ruttu 4 väikest maiust osta, aga ega mul neid mujale peita ei olnud, kui oma pisikesse käekotti. Kui ma õhtul olin lapsed magama pannud ja käekoti juurde läksin, siis oli üks šokolaad sealt otsapidi väljas ning oli siililegi selge, et keegi lastest on käinud kolamas. Ma ei reetnud end ja järgmisel päeval said nad päkapikult vaid kirja.

Järgmisel päeval tegin enne vanemate juurde sõitmist korra poodi asja ja jätsin kõik neli autosse ootama. Ma olin kavalam ja ostsin kuueks hommikuks maiustused ette ära, jätsin need alguses autosse ja hiljem peitsin need musta pesu kotti. Kuigi lastel ei ole kunagi olnud soovi mu musta pesu kotis kolada, riputasin selle igaks juhuks kõrgele nagisse, aga see ei olnud piisav. Kuigi ütlesin lastele vähemalt 5 korda, et mingu voodisse, suutis üks lastest minu vetsus olemise ajal ronida kotini, et sealt mingit õhupalli otsida … aga mida ta sealt leidis, ah? Ma isegi ei tea, mille peale ma sel hetkel kõige rohkem vihastasin. Iseenda peale, et ma neid komme autosse ei jätnud, kuigi mul see mõte oli? Laste peale, et nad k u n a g i sõna ei kuula? Või oli asi lihtsalt selles, et käes oli õhtu ja ma olin iga väikese asja pärast plahvatamiseks piisavalt väsinud ja tüdinud? Ilmselt see kõik kokku viiski selleni, et ma karjusin end laste peale tühjaks ja helistasin nuttes Silverile, et kurta kui halb ema ja kehv päkapikk ma olen.

Tol õhtul hakkas kergem ja järgmisel hommikul oli lastel tegelikult saapa sees ka midagi. Jah, saapa sees, sest susse neil ei ole. Kommikotist valisin välja need neli maiustust, mille nägemise tõenäosus oli kõige väiksem ja kuna kommentaare ei tulnud, siis ehk laps neid ei näinudki. Või nägi, aga lihtsalt vaikis, et ma ei saaks aru, et tema teab tõde.

Ma sain eile väikeste pidžaamade sahtlit koristades ka ühele saladusele jälile. Kui Teisel viimati hammas ära tuli, siis hambahaldjas unustas mitu päeva käia, kuni ühel hetkel tuli Teine rõõmsalt ja teatas, et tal oli padja all 2 eurot. Kuna Silver just sel hommikul läks Soome tagasi, siis arvasin, et tema täitis enne seda ka haldja kohustuse, aga kui ma eile sealt sahtlist hamba leidsin, siis tekkis mul väike kahtlus ja küsisin Silverilt, kas ikka oli tema see haldjas. Ei, ei olnud. See oli ilmselt Kolmas, kes oli enne seda saanud vanaemalt 2 eurot kommiraha. Tuleb välja, et hambahaldjas on päriselt olemas, see on meie viieaastane Kolmas.

Kui tagasi teemasse minna, siis pärast seda olen veel korra vahele jäänud ja päkapiku mängimisele käega löönud. Ei põe, kui nad saapa seest midagi ei leia, võib-olla kulubki neile see ära, sest tühi saabas on pannud neid meenutama eelmise päeva tegusid, mis võisid päkapikule pettumust valmistada. Äkki õpivad sellest midagi.

Advendikalendreid lastel ei ole, sest ma mäletan enda lapsepõlvest väga hästi, milline pettumus see oli, kui ust avades selgus, et selle taga on tühjus või poolik šokolaad. Ei suutnud õde ja vend piirduda päevas ühe ukse avamisega, sõid tühjaks enda kalendrid ja minu oma ka. Mul siin ka mõni selline tegelane kodus, kes rõõmuga liiguks ajas ette ja sööks nii enda kui teiste kalendrid tühjaks.

3. Jõulufilmid

Detsember jõulufilmideta on nagu november. Mulle täitsa meeldib vaadata 10. korda “Üksinda kodus” või “Visa hinge”, viimane ei ole küll jõulufilm, aga aasta lõpus seda tavaliselt lastakse ja jõuludega see mulle seostub. Nüüd, kus lapsed juba vähe suuremad, annavad need jõulufilmid teise emotsiooni, sest lastega koos on neid palju toredam vaadata. Meenub ehk veidi see aeg, kus ise mangusin vanemaid, et ma tohiks koolipäeval ühe või teise filmi lõpuni vaadata ja kuidas see oli pidupäev, kui võisin seda teha. Nüüd on enda lastel neljapäeviti pidupäev, mida oodatakse juba nädala alguses.

4. Kingisoovitused

Kuna me sellel aastal ei tee peale laste kellelegi kingitusi ega oota neid ka ise, siis ei ole väga erinevate variantide peale mõelnud. Seda tean küll, et oma lastele me ei taha ühtegi mänguasja, meil veel eelmisel aastal saadud suuremõõdulised kingitused keldris, sest meil lihtsalt pole ruumi nende jaoks. Legod on küll alati oodatud, aga need on ka nii traditsioonilised kingitused juba, et lapsed arvavad, et jõuluvana elab Legolandis. Oh üllatust, kui ta toob hoopis pidžaamad ja hambaharjad. Kuigi lastel on ka nende üle väga hea meel, saavad nad tegelikult peale nende veel hunniku erinevaid laua- ja kaardimänge sellest valikust. Ei möödu enam päevagi, kus keegi ei taha mingite kaartidega nokitseda või lauamänge mängida.

Ühe soovituse võin küll veel anda. Eelmisel aastal soovitasin Bon Merite kehakoorijat ja -võiet, hiljuti täiendasin oma varusid ja sain kingituseks kaasa pisikesed kehakreemi testrid: Avokaado ja vaarika taastav kehakreem + Porgandi ja siidi jumet andev kehakreem. Pärast nende katsetamist lausa kahetsen, et kehavõide ostsin. See on küll ka väga hea toode, lõhnab ideaalselt, niisutab hästi, leevendab psoriaasi, aga seda kõike teeb kehakreem ka ning sealjuures ei ole jää nahk absoluutselt rasvaseks. Juba minut pärast kehakreemi peale kandmist on see nii imendunud, et nahk tundubki loomulikult pehme ja sile, mitte kreemitatud.

Ma olen neid testreid kasutanud suvaliselt, kord ühte, kord teist, kord mõlemat, aga erinevates piirkondades, nii et ma ei oska öelda, kas neil mingi vahe on või kas üks on psoriaasi paremini leevendanud kui teine, aga igatahes läks vaid loetud päevad aega, kuni mu paks psoriaasikorp oli põlve pealt kadunud. Praegu kasvatan seda tagasi, et katsetada järele, kumb seda paremini leevendab.

Miks seda teen? Mul ei ole isegi hormoonkreemid nii kiireid tulemusi andnud kui need kehakreemid ja kui ma suudaksin nahka korras hoida ainult 100% loodusliku kreemiga, siis iga kell eelistan seda varianti. Kui nahaarsti soovitatud uureaga kreemid on haavanditega psoriaasikolded kipitama pannud, siis need kehakreemid pole endast kuidagi märku andnud ja kui üks neist leevendab psoriaasi paremini kui teine, siis mul on seda kehakreemi vaja kohe, kui mu kehavõie otsa saab.

Soovitan neid kehakreeme julgelt ja ma olen üsna veendunud, et need võivad teid üllatada. Kusjuures avokaadoga kreem sai hiljuti Anne & Stiili Ilulemmiku auhinna ning Bon Merite on oma kodulehel tsiteerinud ühe žürii liikme sõnu, millega nõustun: “Väga toitva koostisega, kuid hästi nahka imenduv kreem. Isuäratava lõhnaga toimiv gurmeekosmeetika.” Gurmeekosmeetika on hea sõna iseloomustamaks kogu Bon Merite tootevalikut. Hea töö!

5. Jõulukaardid

Ütlen ausalt, et mul on ükskõik igasugustest kaartidest. Kui olen neid kingituseks saanud, siis ära ma neid visata tõesti ei raatsi, hoian alles, aga üldiselt ma väga ei oota, et neid juurde koguneks. Ma ise ka lisan harva kingituste juurde kaarte ja sageli jäävad needki mõttetuks, sest ostan kaarte viimasel hetkel ja kirjutan autos vaid paar sõna sisse, ei mingeid luuletusi ega kalligraafiat, ainult väriseva käega “palju õnne” või kui see on juba kaardi sisse trükitud, siis kirjutan juurde vaid soovijate nimed.

Jõulukaarte ei saada ma üldse. Mul on olnud sellepärast piinlik ja mul on olnud kahju, et ma seda ei tee, sest ma ise olen neid saanud isegi inimestelt, keda olen vaid loetud korrad näinud ja kes on mulle endast nii toreda mulje jätnud. Ilmselt neid kaarte kirjutavad ja saadavadki hästi sooja südamega inimesed, haldjad ja memmed või meie siirad elu õied, aga minusugune lihtsalt eksisteeriv koduperenaine eksisteerib kohustuslikus korras ka kõik tähtpäevad üle, seda möödaminnes igasuguse suurema ettevalmistuseta ja pühitsemiseta.

6. Detsembri eelarve

Sellest ei taha isegi rääkida. Just lõin kokku, et ainuüksi laste jõuluüritused ja jõulupakid nende õpetajatele on hetkeseisuga läinud maksma 80 € ja jõulud pole veel käeski. Lisaks jõuludele on sellel kuul tulemas veel 4 sünnipäeva (+ laste sõprade sünnipäevad, 2 on ära olnud ja vähemalt 2 veel ees) ja meie aastapäev, nii et kulukas kuu ka jõuludeta.

7. Jõulud praegu vs minevikus

Otseloomulikult olid jõulud minevikus hoopis teine teema, elevus ja ärevus olid kordades suuremad. Nüüd on jõulud rohkem kohustus. Sellega kaasneb küll palju emotsioone, ainuüksi esimene Coca-Cola jõulureklaam võib juba meele härdaks muuta ja tekitada tundeid, mida tundsin lapsena. Võib-olla need praegused jõulud ongi lapsepõlves kogetud emotsioonide korduv läbielamine ning samade emotsioonide ja mälestuste kinkimine oma lastele.

Jõuludega meenub mulle alati see, mida ma tundsin, kui sain teada, et päkapikke ega jõuluvana polegi olemas. Esimene emotsioon oli suur pettumus, et mind sedasi lollitati, olin siis ikkagi juba eelteismeline ja maailm oli nagunii üks ebaõiglane paik. Teine emotsioon oli süütunne, et ma kord oma kingitused kokku tagasi pakkisin ja kuuse alla lükkasin, et nõme jõuluvana, kes minu igatsetud nuku õele kinkis, viiks mulle toodud valed asjad tagasi, mina neid ei tahtnud. Mul hakkas tõe teada saamise hetkel emmest nii kahju. Jõuluvanast mul ei olnud kahju, igavene paha vanamees oli, et mulle mingi šampooni ja pisikese beebinuku kinkis, aga oma emmest oli küll kahju, sest tema kinkis südamega mulle need asjad ja mina, vana tänamatu jõmpsikas, lükkasin need pettumusest nuttes kuuse alla tagasi. Kui õnnetu mu emme sellise asja peale olla võis.

8. Kiri jõuluvanale

Selle teemaga teen lühidalt. Alles nädal tagasi avaldas üks laps kahetsust, et tema ei jõudnud raamatukogu postkasti viia jõuluvanale kirjutatud kirja. Tema tahtis jõuluvanalt soovida, et mina haigeks jääksin ja ära sureksin. Nimetas seda küll kohe naljaks, aga ütleme nii, et pärast sellist nalja ei ole kirjad jõuluvanale enam kunagi endised.

9. Heategevus

Üldiselt tähendab minu jaoks heategevus raha annetamist ja me annetame jõulude ajal kindlasti rohkem kui muul ajal, seda mitte jõuluvaimust või muust sellisest, vaid seetõttu, et detsembris tuleb abipalveid rohkem ette kui teistel kuudel. Selles osas on küll igal kuul seis sama, et me tahaks annetada rohkem kui saame või raatsime.

10. Jõululoosid

Igasuguseid jõululoose on küll olnud, aga hetkel pole ühtegi ja ma olen sellega väga rahul. Ei tunne, et lastel oleks vaja loosipakke ega igatse ka ise laste rühma- ja klassikaaslastele loosipakkide tegemist. Kui kellelegi hirmsasti meeldivad jõululoosid, siis soovitan valida endale heategevusliku jõupuu otsast laps ja talle kink teha, läheks ilmselt õigesse kohta.

Oleme ka pere keskel loosipakke teinud, et kõik ei teeks kõigile kinke, aga täna pole enam ka loosipakke ja keegi ei tee kellelegi kinke, mis saajale üldse meeldida ei pruugi. 131 Selle raha eest, mille ma kinkide tegemise pealt kokku hoian, saan osta endale midagi, mida ma alati ei raatsi. Täna sain näiteks 3 uut lauamängu kätte ja paar mängu on veel teel ning parim kink, mida pere ja sõbrad teha saavad, on see, et nad tulevad minuga neid lauamänge mängima.

11. Pühade playlist

Selle teemaga meenub eilne hommik, kus ma siis üle pika aja sain kõik lapsed ära jagada ja üksi rahulikult poes ringi käia … mul olid emotsioonid vist ikka väga laes, sest leidsin end ühel hetkel kõva häälega kaasa laulmas “Talveööle” ja see isegi ei ehmatanud mind, vaid ma laulsingi rõõmsalt riiulite vahel edasi, kuigi mul ei ole lauluhäält.

12. Kingi midagi oma lugejatele.

Kas see postitus läheb arvesse? On ju jälle pikk vahe sisse jäänud.

Päev on küll vahepeal õhtusse jõudnud, aga kirjutamistuhin ei ole veel kuskile kadunud ja ma loodan, et kui Silver nüüd varsti koduseks jääb, siis saan selles tuhinas vähemalt üle päeva midagi kirja panna. Täna ma postitust enam pikemaks ei venita, vaid ~~lähen lastega uut lauamängu järele katsetama~~ … hakkan lapsi magama sättima. Vahepeal oli mul mitu telefonikõne ja lapsed tahtsid süüa ka, nii et me ei jõudnudki mängida.

Kui nüüd selle kingituse teema juurde tagasi minna, siis üks telefonikõne oli küll selline, mille tulemusena saan teile varsti kinkida kõige avameelsema postituse (ja vähemalt ühele õnnelikule midagi enamat), aga iga asi omal ajal.