Sain pühapäeval aasta vanemaks ja seda päeva olin ma detsembrist alates oodanud, sest siis ostsin endale varajase sünnipäevakingi ära – piletid Queeni ja Adam Lamberti kontserdile!

Ma ei ole kunagi varem ühelgi kontserdil käinud ega ole ühelegi kibelenud ka, aga kui nägin, et Queen tuleb Eestisse, siis teadsin kohe, et sinna ma PEAN minema, mis siis, et Queen ilma Freddie Mercuryta pole päris SEE, aga siiski ligilähedal ning Brian May ja Rodger Taylori sugused talendid on igati väärt oma silmaga üle vaatamist. Ma ei oleks 15 aastat tagasi osanud uneski näha, et ma saan osa Queeni kontserdist, aga juba siis olin ma seda meelt, et Queen ja Ruja on ainsad, kelle kontserdile ma läheksin.

Minust sai Queeni ja Ruja suur austaja, kui puhtalt põnevuse pärast laenasin vanaemalt vinüülplaadimängija, et saaksin sellega kuulata isa vinüülplaate. Mind see väga ei huvitanud, mis plaatide peal oli, tahtsin lihtsalt süsteemiga tutvuda, sest see oli ikkagi hoopis teine maailm võrreldes kassettpleieriga. Naljakas, ma tunnen end järsku vanana. Igatahes sai vinüülplaatide kuulamisest põnev ajaviide, sest isa tahtis kõiki oma vanu lemmikuid mulle tutvustada ja tema lemmikutest hakkasid vaikselt ka minu omad saama. Kõige rohkem kõnetasid mind Queen ja Ruja ning lõpuks ma ainult neid kuulasingi ja ma võiksingi neid kuulama jääda, nendest ei saa tüdineda. Queeni vinüülplaadid seisavad mul kodus, aga vanaema vinüülplaadimängija andis ammu otsad, nii et kui kellelgi peaks pööningul töökorras vinüülplaadimängija vedelema, siis võib mulle pakkuda.

Tagasi minu sünnipäeva juurde minnes, siis seekord olid mul täitsa tore sündimise aastapäev – sain kaua magada, äratati mind lilleõitega, viidi välja hommikukooki sööma, päeval tulid ema, isa ja õde koos perega külla ning sõime taas kooki. Nemad läksid ära koos lastega ja meie hakkasime end õhtuseks kontserdiks sättima, enne minekut hüppasid veel sõbrad läbi, sain nendega uusi kokteile mekkida ja end Queeniks kroonida ning siis võtsimegi juba suuna Tallinna poole.

Auto jätsime Peterburi tee äärde Maksimarketi parklasse, sest ei julgenud loota, et kuskilt parkimiskoha saame, lihtsam oli maksta taksojuhile viis eurot ja lasta end lauluväljaku väravate ette viia. Saime kohe sisse, sest kell oli pool üheksa ja enamus inimesi oli juba ammu kohal, aga me läksime sinna ainult Queeni pärast, nii et tegelikult jõudsime isegi liiga vara kohale. Võtsime kohad sisse üsnagi lava lähedal ja meil oli hea vaade nii kolmele ekraanile kui ka lavale, nii et nägin Brian May ja Rodger Taylori kenasti oma silmaga ära – see oli nii võimas tunne. Mind liigutas isegi Adam Lamberti nägemine, kuigi ma temast ei teadnud mitte midagi, aga ta lihtsalt sobis nii ideaalselt solisti rolli, ta hakkas mulle meeldima juba “One Visioni” ajal, mis oli kontserdi esimene lugu.

Lõpuni me lava lähedal ei olnud, sest ma ei tahtnud eesolijatele kõrva laulda, nagu laulsid tagumised mulle kõrva, ja vaade hakkas ka kaduma, sest aina pikemad inimesed hakkasid ette trügima ja minust ei ole raske pikem olla, nii et põhimõtteliselt pidin lavale nägemiseks hüppama hakkama ja see ei olnud enam tore.

Kaugemale liikudes tuli välja, et kõige paremad kohad ei olnudki lava lähedal, vaid hoopis lavast eemal künka peal – heli oli palju valjem, vaade oli palju parem ja ma sain südamest kaasa laulda, sest minu ümber oli täielik tühjus ja ma ei seganud sellega kedagi. Ma nautisin kontserti iga rakuga, Härra samamoodi, kuigi ta ei ole suur fänn, aga see oli ka tema päris esimene kontsert ja juba seetõttu võimas elamus. Meil mõlemal oli veidi kahju, kui see elamus läbi sai.

Muljeid jagades jalutasime lauluväljaku juurest Maksimarketi juurde tagasi, sest taksot me ei lootnud leida ja saadud emotsioon oli nii võimas, et me oleksime võinud selle peal vist vabalt koju ka joosta. Igatahes autoni viis meid väga kerge jalg ja auto viis meid edasi Statoili burgerit ostma, sest sinnani olime päeva jooksul söönud vaid paar koogitükki ja nälg hakkas vaikselt näpistama.

Koduteel otsisin Adam Lamberti kohta infot, sest ta jättis meile kustumatu mulje ning tahtsime tema kohta rohkem teada saada. Avastasin, et olen mõnda tema lugu raadiost isegi kuulnud, aga mul polnud aimugi, et tema neid esitab. Need lood siiski ei olnud sellised, mida ma spetsiaalselt kuulama hakkaksin, nii et Adam Lambert üksi mind ei kõneta, aga Queeni solistina ma tema asemel kedagi teist ette ei kujuta, peale Freddie Mercury siis.

Igatahes oli äge kontsert, Adam Lambert on lahe tüüp ja nii liigutav oli näha lemmikuid, kes tegid õiget asja juba ammu enne minu sündi ja teevad seda siiani. Oli suur au sellest sedasi osa saada!

Lõppu üks pilt kapriissest sünnipäevalapsest, kes lasi Härral Kadrinale ringi peale teha, et leida kibuvitsapõõsaid, milleni jõudmist ei takistaks märg kraav, seda tulutult, sest sobivaid põõsaid me ei leidnud. Koju minnes avastasime, et pikk kibuvitsahekk on meil kohe maja kõrval. Ups.