Kaugsuhte kolm faasi

Kuulasin Vikerraadio kevadist peresaadet, kus kaks pereterapeuti rääkisid sellest, kuidas partneri kaugel tööl käimine mõjutab suhteid ja milline on taoliselt teenitud raha hind. Nad rääkisid üleüldiselt sellisest peremudelist, kuid kõige rohkem tõid näiteid elu kohta, kus mees käib Soomes tööl ning kokkuvõttes ütlesid, et varem või hiljem lõpeb selline elu pere lagunemisega.

Olgu, päris nii nad ei öelnud, aga kuulajana ma seda välja lugesin, sest kumbki ei maininud poole sõnagagi, et mõnes peres võib taoline mudel toimida (välja arvatud juhul, kui mees käitub kodus kui külaline). Ilmselt seetõttu, et sellised pered nende jutule ei jõua, kuid nad on siiski olemas.

Mu ristiema on vist terve elu olnud visiitabielus, vähemalt ma ei ole kuulnud, et kunagi oleks olnud midagi teisiti ja nii kaua, kui mina mäletan, on üks elanud Lõuna-Eestis ja teine käinud tööl Põhja-Eestis. Minu mälu ulatub 25 aasta tagusesse aega, kuid abielus on nad olnud umbes kaks korda sama kaua ja seda mitte ainult paberil. Kas pole irooniline, kuidas paljud ütlevad, et selline suhe pole mingi suhe, aga vähesed paarid on sama kaua koos?

Minnes tagasi saate juurde, siis ma kuulasin seda isegi kaks korda, et teha kuuldust lühike kokkuvõte ja võrrelda seda meie kogemusega. Me oleme olnud 16 aastat vahelduva eduga kaugsuhtes (sellest esimese poole oli Silver üle Eesti töölähetustes ja teise poole on ta töötanud Soomes), mistõttu saate teema “Kui kallim käib kaugel tööl” kõnetas mind, aga ma ei ütleks, et selle sisu oleks kõnelenud meist.

Esimene faas

Kui võetakse vastu otsus, et üks pool läheb kaugele tööle, on kõik rahul ja ootusärevad, sest teatakse, et edaspidi läheb elu paremaks, mis ongi peamine eesmärk.

Silver läks majanduslanguse järel Soome tööle seetõttu, et arved saaksid makstud ja see eesmärk sai täidetud. Ootusärevust ei olnud ja elu paremaks ei muutunud, kuid halvema hoidis see ära. Või siis ei hoidnud ka, sest peagi pidime majast loobuma, ent seda ainult seetõttu, et buumi ajal ostetud korterit ei saanud müüa, kuid kahest kodulaenust ja Soome üürist ei käinud jõud enam hästi üle.

Samas on tegu emotsionaalse ajaga, raske on jätta head aega, sellega kaasnevad kallistused ja pisarad ning eraldi olles igatsetakse teineteist. Telefonikõned on pikad, omavahel suheldakse palju ning esialgu võidakse muutuda isegi lähedasemaks.

Meil on endiselt raske head aega jätta, alati on mõlemal silmad märjad ja esimese kõne teeme juba siis, kui Silver on veel Eesti poole peal. Me räägime peaaegu iga päev tunni kuni kaks, mõnikord harva vähem või isegi rohkem ning me väga igatseme teineteist.

Igatsusega aitab toime tulla kokkulepitud ajalimiit, millest kauem ei plaanita eemal töötada, kuid sageli läheb teisiti. Kui suhtesse astutakse nii, et üks pool juba käib kaugel, siis teine enamasti eeldab, et tegu on ajutise lahendusega ja jääb ootama, millal eemalolija paikseks jääb, aga viimasel ei pruugi sellist mõtetki olla. Siit hakatakse liikuma vaikselt teise faasi…

Silveril oli töö enne mind, ma ei eeldanud, et see on ajutine, lohutasin end hoopis mõttega, et keegi peab olema ka teetöölise naine ja kui see ei ole mina, siis on seda keegi teine, kuid kedagi teist oleks olnud Silveri kõrval valus näha. Soomes töötava teetöölise naine on olnud isegi kergem olla, seega mingist ajalimiidist ma lohutust pole otsinud.

Teine faas

Kojujääjale tulevad appi teised pereliikmed, kes saavad pereelust rohkem osa kui eemal töötav partner. Kodus rollid muutuvad, vanim laps võtab üle perepea koha, noorim laps võtab ära koha voodis. Kui mees tuleb koju, siis on kõik segaduses – teised pereliikmed, kes jäävad taas kõrvale; lapsed, kes peavad isale tema kohad tagasi andma; naine, kes on olnud kapteni rollis ega saa seda enam olla. Muutused puudutavat suurt pereringi ja tekivad pinged, armukadedus.

Mul on väga harva keegi abis käinud, me pereliikmed ei käi meil isegi niisama külas, nii et sellist asja ei ole, et laiem perering saab meie argielust rohkem osa kui Silver. Kui teda pole, siis maal käime tõesti tavapärasest sagedamini, kuid seal saame meie pigem teiste elust osa, mitte vastupidi. Kokkuvõttes pole Silveri eemal töötamine laiemat pereringi kuigi palju puudutanud, ei ole olnud pingeid ega armukadest.

Lastest ei ole keegi võtnud perepea rolli üle, keegi neist pole ehk veel sellises vanuses. Minu kõrval magatakse küll, kuid kõigile on selge, et seda lõbu ei esine, kui Silver on kodus. Keegi pole segaduses, mina samuti mitte, sest Silver on kapten ka siis, kui ta on eemal ja mina olen tüürimees. Laeva juhtimisega meil probleeme ei ole, mahume ka samal ajal sillale.

Tekib harjumine, meest hakkab ootama kodus pikk nimekiri tegemata töid, ajasurve kõikjale jõudmiseks (kodu, vanemad, sõbrad, hobid) on suur, tekivad tülid…

Mõnikord ootab Silverit üks või teine tegemata töö ning vanemaid külastab ta ka (koos meiega), aga ei enamat – kui ta on kodus, siis ta on ainult meie päralt, seda ka talviti, kui ta puhkab mitu kuud järjest.

Kui mees tuleb koju, siis teda ei võeta enam avasüli vastu, lapsed ei jookse rõõmsalt kallistama ning naine on jahe. Viimast on meestel raske taluda, sest neil on ebareaalne ootus kirglikule vastuvõtule, kus pikema jututa minnakse magamistuppa. Reaalsuses ei tule naine ukselegi vastu, vaid vaatab oma filmi lõpuni või valmistub juba sõbrannadega välja minema, sest kui mees on kodus, siis on tema kord puhata. Mehe ja naise vaheline lähedus kaob, seda hakatakse otsima mujalt.

Kuna reeglina jõuab Silver koju laste uneajal, siis me läheme küll pikema jututa magamistuppa ja taaskohtumine on kirglik. Sellist magusat ärevust ja liblikaid täis kirge talvise argielu juures ei ole, kuid pikemate lahusolekute järel on alati tunne, nagu me oleks värskelt armunud. Minu jaoks on see kaugsuhte juures suurim pluss, mitte ebareaalne ootus.

Laupäeva hommik neljatunnise ööune järel…

Laste poolt on samuti palju rõõmu ja elevust, kui nad avastavad hommikul, et issi on kodus. Selline üllatus on neid oodanud kümneid ja kümneid kordi, kuid see on nende jaoks endiselt üllatus, millega kaasnevad aeg-ajalt rõõmupisaradki. Kui Silver on kodus, siis on lastel issi ees ja taga, mina muutun teisejärguliseks.

Samamoodi muutuvad minu sõbrannad teisejärguliseks, nad praktiliselt ei näegi mind Silveri kodusoleku ajal. Tõsi, olen kehv sõber.

Mees ja naine ei räägi omavahel sellest, mis nende sees toimub, elatakse ema ja isa rollis ega üritata lähedust taastada, teineteist ei mõisteta. Kumbki ei räägi oma armastuse keelest ega tea, millised on partneri ootused. Mõlemad on pettunud uue elukorraldusega kaasnevas, tekib allasurutud viha, mida ei taheta teisele poolele välja näidata. Mees hakkab eemal olles otsima lohutust alkoholist ja ta jätkab igaõhtust õllejoomist ka kodus, mis tekitab veel rohkem pingeid. Elukorraldust pole aga lihtne endiseks muuta, sest headest tingimustest ei taheta loobuda ning edasi lastakse asjadel minna kolmandasse faasi…

Me räägime Silveriga väga palju sellest, mis meie sees toimub. Ma räägin talle 100% avatult igast oma tundest, murest, mõttest, soovist, ootusest ja küsin vastu, mida tema tunneb või mõtleb või minult ootab. Kui me ka oleme pingelistel aegadel plahvatanud, siis oleme emotsioonide lahtudes rääkinud sellest, mis tegelikult ühe või nii kaugele viis ja reeglina pole olnud asi meie suhtes, vaid olmemuredes.

Meil on praegugi stressitekitavaid olmemuresid, aga me oleme nende keskel teineteise suurimad tugisambad. Silver ei ole alkoholist lohutust leidnud, tal ei ole igaõhtust õllejoomise kommet ei Soomes ega siin. Üldse tarbib ta vähe alkoholi, seda nii koguste kui sageduse poolest, mõnikord ta mekib midagi paar korda kuus, mõnikord korra paari kuu jooksul või harvem. Minu jaoks pole see probleem olnud, kuidas saakski, kui ise mekin umbes sama sagedusega.

Kolmas faas

Mehe ja naise vahel tekib võimuvõitlus, mõlemad tahavad olla kapteni rollis. Mees ei tunne end enam peremehena, vaid külalisena, sest ta ei tea, mida ta kodus teha tohib ja mida mitte. Ta tunneb, et annab endast kõik ära, aga vastu ei saa midagi. Ta ei saa isegi aru, miks ta üldse kodus käib, kui seal seal ei ole muud kui tülid naisega ja vastu haukuvad lapsed. Naine tunneb samal ajal, et mees käib kodus ainult segamas, mistõttu ta ootab tema lahkumist.

Terapeut, kelle mees töötas viis aastat teises linnas ja käis kodus ainult nädalavahetustel, tõi näite enda kogemusest, kuidas ta igal reedel ootas meest koju, aga pühapäeval ootas, millal ta juba ära läheb. Lõpuks tuli mees jäädavalt tagasi ja ühine elurütm taastus.

Me ei tüliste teineteisega, mõnikord ainult vaidleme veidi või laseme pingelisel ajal pisut auru välja, kuid need on lühikesed hetked, mis ei jäta okast hinge. Lapsed hauguvad küll vahel vastu, meil on ikkagi kaks eelteismelist kodus, ent nende tujutsemiste pärast ei ole Silver kordagi mõelnud, et mis mõttega ta kodus käib. Mina aga ei oota tema lahkumist, ka siis mitte, kui oleme terve talve hommikust õhtuni koos olnud.

Naine tunneb sisimas viha, et teda on pandud kapteni rolli. Ta tahab näha mehes kaptenit, et ta saaks talle alt üles vaadata. Naine vajab turvatunnet, et armastada oma meest ja saada temaga lapsi, kuid ta ei tunne end enam turvaliselt. Viha kasvab ning aina enam leitakse lähedust ja mõistmist mujalt.

Ma olen mõnikord harva vihane, kui kodus tekib probleem, mille lahendamisega saaks Silver paremini hakkama. Ma ei ole olnud vihane tema peale, vaid selle peale, et näiteks igasugused autojamad tekivad just siis, kui Silver on ära. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole tegelikult ammu vihane olnud, ilmselt olen harjunud neid jamasid ise lahendama. Pigem on Silver see, kes elab raskelt üle teadmist, et ta ei saa mind “meestetöödes” aidata.

Ma näen Silveris kaptenit, ma saan talle alt üles vaadata ja ma tunnen end tema kõrval turvaliselt ka siis, kui ta on kaugel. Ma tõesti armastan, hindan ja imetlen Silverit ning ma loodan südamest, et lapsed on tulevikus tema moodi, mitte minusse.

Kolmandas faasis jõutaksegi lõpuks nii kaugele, et kõrvalsuhted tulevad välja ning lahkuminek muutub aktuaalseks. Tavaliselt on siis mees see, kes ärkab ja soovib suhet päästa, mistõttu tuleb ta koju tagasi, kuid naise jaoks on siis sageli juba hilja, ta ei suuda enam kooseluga harjuda.

Kokkuvõttes on pere eesmärgid üllad, kuid ei osata näha, millised ohverdused ja pinged uue eluga kaasa tulevad ning kui raske on hiljem endist olukorda taastada.

Mul ei ole siin midagi võrrelda, me oleme ikkagi alles esimeses faasis… Nali! Me ei ole mingisuguses faasis, vaid koos nii hea kui halvas. Me arutasime Silveriga saates räägitu üle ja jõudsime selleni, et tegu ei pruugi olla üldse faasidega, mis käivad kaugsuhtega kaasas. Pigem käivad need inimestega kaasas – kes ütleb, et kaugsuhte ajal lahku läinud paarid oleksid tavapärase elukorralduse juures kokku jäänud? Siis oleksid ehk teised mured ületamatuks muutunud, näiteks rahaprobleemid või lapse sünd või hoopis kõrvalsuhe, milleni viisid esimesed kaks muret

Meil on muidugi hea rääkida, sest me pole kõik need 16 aastat päris nii elanud, et kohtume vaid korra kuus ja pikemalt saame Silveri puhkuse ajal koos olla. Meil on igal aastal olnud ühised talved, enamikel nendest on Silver küll täiskohaga töötanud, aga õhtuti siiski koju jõudnud. Samuti olen mina viimased seitse hooaega olnud keskmiselt kaks kuud aastas Soomes. Me oleme kindlasti saanud rohkem koos olla kui paljud teised sarnased pered ja see on ehk abiks olnud, kuid ma usun, et midagi ei oleks praegu teisiti ka siis, kui me oleksime saanud vähem koos olla. Ainult igatsus oleks veel suurem.

Kuigi ma tahaksin, et Silver oleks iga päev meiega, pean tõdema, et mulle meeldib tunda magusvalusat igatsust ja kogeda endiselt liblikaid. Ma kahtlen, et viimased lendaksid veel ringi, kui me oleksime 16 aastat igapäevaselt koos olnud, aga mine tea…

Igatahes, saade oli huvitav, kuid samastuda me ei saanud. Õnneks! Saime vaid kaasa mõelda ja puudutada üksikuid kaugsuhte valukohti, mida siiani puudutanud ei olnud. Meil need kohad valu ei teinud, nii et kõik on endiselt hästi – ei ole Silver vaikselt kolmandasse faasi jõudnud, kui mina endiselt esimeses elan…

Loodan, et ka keegi teist ei tundnud end Vikerraadios käsitletud teemas ära, aga kui nii juhtus, siis kuulake saadet koos partneriga ja avage end teineteisele ning olge iseenda paarinõustajad. Ma tean, et paljudel on tühja koha pealt raske enda sees toimuvast rääkida, mistõttu usun, et Peresaade võiks oma erinevate teemadega abiks olla – kuulake koos saadet ja siis kuulake teineteist… (Lisasin lingi otsingule, kus on nimekiri käsitletud teemadest, ehk mõni pealkiri kõnetab.)

PS! Igaks juhuks ütlen, et ma ei tee siin praegu Vikerraadioga koostööd. Ma jõudsin kõnealuse Peresaateni läbi Perekooli ning tahtsin lihtsalt Soomes töötava mehe naisena sõna sekka öelda.

14 thoughts on “Kaugsuhte kolm faasi

  1. Meist küll kumbki välismaal ei tööta ja koos me oleme ka alles paar aastat, aga oskan ka pisut samastuda kuna mina viibin palju öid ja vahel mitmeid päevi järjest kodunt eemal nii töö kui kooli tõttu. Ja mulle tundub ka, et see pigem hoiabki meie suhet värskena. Tunneme ka seda magusvalusat igatsust, eriti õhtuti kui tahaks koos kaisus tuttu minna, ja koju jõudes on selline tunne nagu oleks vastarmunud ja esimese asjana ronimegi kaisus voodisse, kui vähegi saame. Ei tekita see eemalolek rohkem tülisi, jah pingeid küll, sest raske on eemal olla ja mina olen pideva stressi all. Aga ma ütleks, et see just pigem lähendab meid, sest oma stressi tahan ma just partneri läheduses ja kaisus leevendada. Räägime me ka koguaeg, isegi kui üheks ööpäevaks eemal olen, siis kirjutame ja helistame igal võimalusel.
    Ma usun, et kui suhe on tugev ja inimesed ise mõistvad ja hoolivad, siis räägitaksegi oma tunnetest ja muredest ja kui partner on teisele oluline, siis suudetakse olukorraga leppida ja sellega ühiselt hakkama saada. Kui suhe ei ole nii tugev või partner õige, siis hakataksegi lahendusi otsima mujalt (alkohol, kõrvalsuhted).
    See kapteni rolli asi on pigem kinni inimestes endas, kui elukorralduses. On naisi, kes on kaptenid ka siis kui mees on igapäevaselt kõrval ja ka siis võib mees tunda, et tal ei lasta olla perepea. Kui kaugsuhtes olles jätkub igapäevane suhtlus ja räägitakse läbi olmemured, siis ma ei näe põhjust miks naine peaks olema ise kapten. Jah ta peab ajutiselt saama kõigega üksi hakkama, kuid see ei tähenda ju et mees siis enam perepea ei oleks.

    Lõppkokkuvõttes ongi see nii individuaalne ja on ikkagi kinni inimestes endis. Kui tahetakse hakkama saada, siis saadakse ka.
    Kurb muidugi, kui enamusi tababki selline stsenaarium nagu saates kirjeldati..

    1. Ma ei kujuta ette, milline on kaugsuhte ajal lagunenud perede statistika, enda tutvusringkonna põhjal ütleksin, et selline stsenaarium enamikku küll ei taba, aga minu tutvusringkonnas on üsna vähe sarnaseid suhteid.

      “Ma usun, et kui suhe on tugev ja inimesed ise mõistvad ja hoolivad, siis räägitaksegi oma tunnetest ja muredest ja kui partner on teisele oluline, siis suudetakse olukorraga leppida ja sellega ühiselt hakkama saada. Kui suhe ei ole nii tugev või partner õige, siis hakataksegi lahendusi otsima mujalt (alkohol, kõrvalsuhted).”

      Ma usun sama.

  2. Lugedes Sinu kommentaare, on mul ääretult hea meel, et teie suhe on nii tugev ja tundub, et olete match made in heaven, et ka pärast pikki aastaid olete nagu värskelt armunud! Ometi samastan end natuke ka saates räägituga, sest vahel käib mu elukaaslane komandeeringus mõne kuu kaupa ning kaugsuhe on vajalik. Ma küll ei saa öelda, et oleme ühes või teises faasis, kuid tundsin end nii mõneski ütlemises ära. Tihti on kaugsuhte puhul keeruline just see koht, kui kaaslane tuleb koju tagasi, sest mõlemal on tekkinud oma rütm ja omad harjumused. Mõlemad peavad ümber harjuma elukorraldusega (isegi, kui see on pelgalt nädalavahetuseks) ning see võib tekitada pingeid.

    1. Meil on ikka olnud nurki, mida lihvida, aga aja jooksul oleme need kõik lihvitud saanud, nii et praegu sobime tõesti iga nurga alt kokku, läks ainult 10+ aastat. 😀

      Ma ei saa öelda, et mind pole kunagi häirinud see, kuidas Silver tuleb koju ja teeb kõike valesti: koristab valesti, riideid sorteerib valesti, asju paneb valedesse kohtadesse ja nii edasi. Kuid ma alati sisendasin endale, et ta koristab seetõttu, et mul oleks kergem, mis vahet seal on, millises järjekorras ta asju teeb, kokkuvõttes koristab ta põhjalikumalt kui mina. Kuidas ma oleksin saanud selle koha pealt midagi kobiseda? 😀 Enam ma ei näe, et ta asju valesti teeb, ma näen, et ta teeb ja mul on selle üle ainult hea meel. 🙂 Kui ta tuleb vaid kaheks päevaks koju, siis enamasti lasen temal päevakavad paika panna, sest ta pole saanud ammu kodus olla ja on loomulik, et temal on rohkem igasuguseid soove kui minul – igatseb teatud toite, tahab käia teatus poes, tahab end tuulutada Rakveres, mitte maal minu vanemate juures, tahab õhtuse sauna asemel kodus lihtsalt puhata ja telerit vaadata… Olen kõigega nõus, sest ma saan järgmised 28 päeva käia igal ajal saunas, ööbida oma vanemate juures, käia endale sobival ajal endale sobivas poes ja nii edasi.

      Ajaga harjubki ka sellega, et kummalgi on erinevad harjumused. 🙂

      1. Meie sama kaua koos olnud, lihtsalt lapsi on 3tk vähem 🙂 Ja ei ole kaugsuhet, vaid pidevalt koos elanud.
        Ja saame kõik asjad räägitud ja arutatud.
        Aga just see koht kõnetas, et mõlemal on erinevad harjumused. Ikka aeg-ajalt häirib kui tundub, et teine teeb asju valesti. See ei ole ainult kaugsuhte teema, vaid ka igapäev koos olles 🙂 Ja minu meelest (nii oma tutvusringkonda vaadates kui ka erinevaid lugusid lugedes) paljud naised (mõnikord ka mehed) teevad selle vea, et pidevalt näägutavad teispoole kallal just selle “valesti” tegemise pärast. Ja siis pärast kurdavad, et mees/naine ei taha midagi kodus teha. Muidugi ei taha, kui igakord midagi tehes ei oota teda mitte rõõmus kaaslane, vaid järjekordne verbaalne saun.
        Mina olen juba aastaid endale meelde tuletanud, et kaaslane ei peagi kõike samamoodi tegema nagu mina. Lõpptulemusena saab ju tehtud. Ja kui kaaslane on tahtnud minu elu lihtsamaks teha, siis olen pigem tänulik ja kiidan, kui kukun näägutama, et “pesu tuleks kuivama panna hoopis NII” ja “mitte keegi ei korista SELLES järjekorras” jne.
        Samuti ongi ju tore kui teine teeb omamoodi – nii mõnigi kord saan hoopis vahva üllatuse osaliseks ja õpin ise midagi.

        Tuleb lasta teisel inimesel ollagi tema ise – sest see on see inimene, kellega sa kunagi koos elama hakkasid.

        1. Aamen!

          Teineteise harjumustest võib tõesti hoopis midagi õppida, on küll olnud neid momente, kus olen avastanud, et teen ise midagi valesti, et saab ka kiiremini või lihtsamalt. Samamoodi on Silver minu harjumustest üht-teist üle võtnud, näiteks on ta avastanud, et minu viis tekile tekikotti ümber panna on palju parem tema viisist, kasutab nüüd sama. Ja mina jälgin vetsus, et paberirullil jookseks paber ülevalt, sest temal on sedasi mugavam, enne ei osanud ma mehe pilguga seda vaadata ja mul oli suva, mis pidi rull hoidjasse läks. 😀

  3. Hei
    Soovin ka oma kogemust jagada.Sain oma abikaasaga tuttavaks 2011 ja 2013 läksin Soomesse tööle.Minu 13 ja 14 aastased lapsed jäid meie ühisesse koju.Algus oli keeruline.Olid võlad,minu kohanemine,laste kohanemine jne.Aga siis kuidagi loksusid asjad paika.Ja viimased 4 aastat olen olnud väga väga õnnelik.Nautisime igat kohtumist.Sügisel 2019 kolis teine laps ka oma elamisse..ja saime veel rohken vabadust.Sain minna Soomest alati tena juurde..kuna tal oli liikuv töö siis kohtusime Tallinnas või Tartus või Pärnus.Ja parim oli muidugi oma kodu Saaremaal.Ja tema oleks saanud tulla minu juurde Soomesse.Meie uusaastalubadus oli et me ei ole üle kahe nädala lahus.Aga siis tuli korona..ja siis veelgi traagilisem sündmus.4 mai varahommikul sai minu täies elujõus 51 aastane kallis abikaasa ajuinfarkti..ja suri 8.mai.
    Eile sai 2 kuud..
    Tagan öelda..et tuleb nautida tänast päeva..armastust..ja olla õnnelik
    Ei maksa mõelda mingitele reeglitele või mudelitele,.elus juhtuvad asjad ikka nii nagu juhtuvad.
    Ja kuigi mul on nii nii valus..lein..tean et olen armastanud..mind on armastatud
    Ja et olime õnnelikud

    1. Ma ei tea, mida öelda. Polegi olemas sõnu, mis lohutaks. Mul siiralt kahju, et su abikaasa nii ebaõiglaselt vara lahkus.

  4. Oot, mis kapten? Mis alt üles vaatamine? Mis toimub? Ma olen ikka arvanud, et 2 täiskasvanut ja võrdne paarisuhe on edasiviiv jõud.
    Unustage ära need meeste kummardamised, ega nad loomad ei ole. Järgmisele mehele, kes esineb väljaütlemisega a la mehed on ikka sellised ja sellised ja peavad saama seda ja seda – ütlen ma: miks sa tahad ennast võrrelda loomaga?
    Olla inimene tähendab ka mingisugust intelligentsust ja siis võiks ju üksteist respekteerida, mitte mingeid loomarolle endale omistada.
    Nii kole vihaseks ajab selline jutt 🙂 Aga kahtlustan, et see oli äkki kristliku alatooniga saade?

    1. Vist ei olnud kristliku alatooniga, aga stereotüüpset lähenemist oli seal küll.

      Võrdne paarisuhe on edasiviiv jõud, olen nõus. Ebavõrdsena ma end suhtes ei tunne ning mehele alt üles vaatamine ei tähenda seda, et tema mulle ülevalt alla vaatab. 😀 Temas lihtsalt on omadusi, mida minus ei ole ja mida ma tema juures väga hindan ja imetlen. Ma vaatan talle alt üles austusega, mitte alandlikkusega.

      Kapteni teemast saan samuti aru – kui kaks inimest veedavad suurema osa ajast lahus ning on harjunud planeerima ja tegutsema ainult enda soovide järgi, siis koos olles on keeruline teineteisega arvestada, tuleb leida kompromisse. 🙂 Mõned on selles paremad, mõned halvemad. Meil ei ole raske kordamööda oma soove alla suruda ja rohkem teisega arvestada, aga kindlasti on paare, kus kumbki ei taha järele anda ehk mõlemad tahavadki olla kaptenid ja ise kodust elu juhtida.

  5. Väga põnev lugemine, aitäh jagamast. Kokkuvõttes lugesin välja, et kui omavahel suhelda on kõik võimalik ja ilma selleta ei juhtu midagi. Tundub, et mehe ja naise rollid on hästi paigas mõlemalt poolt ja sellise katsumuse läbimine ning võime sellest avalikult rääkida näitab suhte tugevust. Siiski, et natuke provotseerida tekkis küsimus, et mis võiks olla veel paremini? 🙂

    1. Küsimus üldse ei provotseeri, alati saaks paremini. 🙂 Ma ainult ei oska hoobilt sellele vastata. Tahaksin öelda, et oleks parem, kui oleksime iga päev koos, aga siis hakkaks äkki igav… Praegu on alati midagi oodata või millegi üle rõõmustada. Kui oleme 365 päeva koos, siis enam ei mõtle igal hommikul sellele, kui tore on teise kõrval ärgata.

      Praeguse elukorralduse juures oleks lühem sõiduaeg parem (abikaasa kodus käimine tähendab temale 9h siia reisimist ja 9h tagasi reisimist ning see peab mahtuma nädalavahetuse sisse), suvepuhkus kuluks samuti ära. Aastas saab ta “tavainimesest” küll rohkem puhata, kuid oleks tore ka suvisel ajal perena kodumaad avastada.

  6. Mulle tundub, et need liblikad jne oleks teil Silveriga siis ka kui te oleks 16a 24/7 koos. Me Reigoga oleme olnud peaaegu sama kaua ja kõik see kirg, liblikad, üha uuesti armumine on tuttav teema. Ometigi pole mingit kaugsuhet – isegi kontoris käime korra-paar nädalas 😃 Mõned inimesed lihtsalt klapivad ja seda hoolimata raskustest, mis elus ette tulevad.

    1. Ei ole üldse välistatud, jah. 🙂 Mu vanemad on ca 35 aastat koos olnud ja terve selle aja külg külje kõrval talus töötanud, ei ole veel teineteisest tüdinenud, pigem on ikka nagu vastarmunud, käivad käsikäes ja muudkui kudrutavad. Et jah, pole vaja selleks sageli lahus olla, et suhtes värskust hoida. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga