Ma kirjutasin rohkem kui aasta tagasi “alumisest korrusest” pärast nelja sünnitust ja teate, see on mu viimase pooleteise aasta loetuim postitus. Vaevalt, et uudishimust, mis mul seal all siis toimub, vaid äratundmisest. Probleem on reaalne ja see puudub väga paljusid naisi. Seda tõestavad juba need kümned naised, kes on mulle vahepeal kirjutanud oma muredest ja tundnud huvi viibrikuga saavutatud tulemuste vastu. Tõenäoliselt on sama palju neid, kes ei ole julgenud seda teha ja kes siiani ootavad lubatud järge esimesele postitusele.

Paralleelset viibriku kasutamisega üritasin teha läbi ka “Naise teine süda” kursuse, aga sellega jõudsin ma parimal juhul poole peale. Ma tundsin, et selline asi ei ole ikka minu jaoks. Sellise asja all mõtlen näiteks vaimusilmas kujutamist, et mu nibud on mu silmad, millega ma vaatan enda ümber ja muud taolist. Lugesin ka teiste tagasisidet ja neid naisi, kes ei suutnud kursusega sammu pidada, oli veel, aga samas oli ka neid, kellel oli seda kursust vaja ja kes elasid ülesannete täitmise ajal läbi igasuguseid erinevaid emotsioone kuni nutmiseni välja.

Minu suurim emotsioon oli ehk hämming iseenda suhtes, et kas ma tõesti kinnisilmi kujutan ette, kuidas ma rindadega ümbrust jälgin. Ma ei suutnud päriselt sellise asja sisse minna ja ma arvan, et see on pigem hea – ma tunnen, et mu mõlemad südamed löövad ühes taktis, et ma armastan oma keha ja enda seksuaalsust just sellistena, nagu need on … või õigemini pole need minust kuidagi eraldi, vaid see olengi mina ning selles osas ma eneseabi ei vaja.

Kuigi mul oli harjutusi tehes veidi naeruväärne tunne, siis taolist eneseabi ma ei naeruväärista, nagu ennist ütlesin, sain juba kursuse ajal aru, et on naisi, kes seda vajavad ja Paljas Porgandi postitus ainult kinnitas seda. Küll ei saa sellist eneseabi soovitada, vaid inimese enda sees peab see soov olema ja see minu viga oligi, et ma võtsin selle kursuse vastu puhtast uudishimust, tundmata, et just see ongi see, mida ma aastaid oodanud olen.

Mul oli vaja viibrikut ja seda aparaati soovitan ma küll kõigile, kellel pole vastunäidustusi selle kasutamiseks, aga on nõrgad vaagnapõhjalihased. Eriti soovitan seda Tena Lady asemel, aga arvestama peab siiski sellega, et see vahetus ei käi üleöö. Ma piirdusin küll tavalise pesukaitsme või batuudile hüppama minnes ettenägelikult pataka vetsupaberiga, aga kui mina sain nendest juba mõnekuise kasutamisega lahti, siis on mul usku ka Tena Ladyst vabanemisse.

Ma ei saa öelda, et ma enam üldse ei leki, kui vales asendis aevastan või täis põiega oma kiiremaid jooksusamme teen, aga lekkimine ei ole enam miski, millega ma igapäevaselt arvestaksin või mis paneks mind neid kiiremaid jooksusamme juba eos vältima. Batuudil hüppamist siiski pelgasin ja seda suurem oli mu üllatus, kui ma hüppamise ajal täiesti kuivaks jäin. Ma hüppasin suvel, kui viibriku regulaarsest kasutamisest oli möödas juba üle poole aasta, nii et see tõestas minu jaoks veel kord viibriku kasutegurit.

Kui Silver eelmisel talvel koduseks jäi, siis ma enam ei leidnud seda hetke, kus ma oleks tahtnud seda kasutada. Ma ei häbene tema ees selliseid asju, pigem oli temaga koos elurütm teine ja mõtted mujal. Kui hakkasin uuesti viibrikut kasutama, siis mul suurenes voolus ja ma arvasin, et viibrikul on selles oma roll, nii et jätsin selle taas sahtlisse seisma. Suve alguses panin tähele, et suurem voolus on kadunud, kuid siis läksin juba Soome ja unustasin viibriku maha. Suve lõpus aga leiti 4 cm läbimõõduga tsüst, millele arst pööras oluliselt rohkem tähelepanu kui eelmistele tsüstidele, nii et ma veidi pelgasin ega julgenud enne kontrollvisiiti viibrikut kasutusele võtta. Tsüst oli järgmiseks visiidiks peaaegu kadunud ja viibrik sai rohelise tule nii arsti kui ka minu poolt.

Kokkuvõttes ma jõudsingi kasutada viibrikut regulaarselt ainult kolm kuud, pärast seda kasutasin seda üksikutel kordadel või üksikutel kuudel korduvalt, kuid lühikese ajaga saavutatud tulemused ei kadunud selle pika pausi jooksul ära. Võib-olla väike taandareng on toimunud, sest ma ei ole ise igapäevaselt vaagnapõhjalihaste harjutusi teinud, aga seda on raske hinnata, kuna ma ei saavutanud viibrikuga ka maksimaalset tulemust.

Mida ma saavutasin viibriku kasutamisega? Eelkõige tugevamad vaagnapõhjalihased, mistõttu ei kaasne iga köhatuse, aevastuse, naerupahvaka, jooksusammu, hüppe ja muu sellisega ristis jalgu. Täpsemalt hiljaks jäänud ristis jalgu. Ma tunnetan oma vaagnapõhjalihaseid paremini ja saan neid treenida ebamugavustundeta, ainult et mul ei ole enamasti meeles neid treenida või ma ei viitsi seda pikalt teha. Voodielus läks hea veel paremaks, iseenesest suurejoonelisi muutusi (näiteks orgasmide näol) ei tulnud, kuid tundlikke kohti tekkis juurde.

Samas tekib küsimus, et kus need tundlikud kohad on, kui ma viibrikut ei suuda keskmise võimsuse juures käes hoida, aga sama võimsuse juures ei tunne ma all pea midagi. Eriti hästi tuli tundlikkuse vahe esile siis, kui ma keset elektriimpulssi sedasi asendit muutsin, et viibriku otsik välja tuli ja ma laengu otse häbememokkadesse sain … see oli nii kõrvetavalt valus! Ma tegin elu kiiremaid liigutusi, et sellest “elektrišokirelvast” võimalikult kaugele hüpata ja mu esimene mõte oli, et ma pean seest surnud olema, kui ma SEDA seal ei tunne. 

Siin midagi pikemalt kirjutada ei olegi, viibrik tegi seda, mida ta lubas – treenis vaagnapõhjalihaseid. Ma julgen seda soovitada ja ma kasutan seda ka ise edasi, esialgu taas igapäevaselt, et saavutada veel parem tulemus ja sealt edasi korra nädalas selle tulemuse hoidmiseks. Kodulehel enam samasugust viibrikut ei ole, on hoopis 3 uut mudelit ja nende kohta ma väga midagi rääkida ei oska.

Ma tean, et vähemalt paar inimest soetasid pärast mu esimest postitust viibriku, nii et kellel kodus ükskõik milline mudel olemas, siis jagage oma kogemusi. Ma arvan, et ma ei ole ainus, kellel oleks huvitav neid lugeda.