Facebook meenutas mulle täna midagi, mis oli mul nagunii meeles – täna kolm aastat tagasi tundsin elu suurimat hirmu. Sellist, mida ei andnud sõnadesse panna ei tol päeval, aasta hiljem ega täna. Aasta hiljem Facebookis küll proovisin ja seda mulle täna meenutatigi. Kui ma oleksin selle kirja pannud täna, siis see kõlaks umbes nii:
Neljas sai eile 2 aastat ja 8 kuud vanaks. Täna on tema teise sünnipäeva kolmas aastapäev, kui nii saab öelda. See tähendab, et parimal juhul oleks täna tema kolmas sünnipäev, halvimal juhul… Või oleks see hoopis vastupidi… Ma ei tea. Olgu meie kaitseinglid tänatud, et ma ei tea.
Olen kolme aasta tagusele päevale palju kordi mõelnud. Kuidas sadasin koos Kolmandaga trepi esimesest astmest viimaseni alla välja, kuidas mul oli pool külge sinine ja tema pääses ehmatusega, kuigi ta oli sama külje peal süles. Millist ahastust tundsin, kui sain aru, et istun looteveeloigus, olles vaid 22 nädalat rase. Kuidas kiirabiautos teel haiglasse nutsin ja palusin kõva häälega lapse käest vabandust, kuidas palusin tal jääda…
Ja ta jäi!
Tahaksin nii palju veel sõnadesse panna, aga ei oska. Olen lihtsalt tänulik ja õnnelik, et teisest toast kostub Neljanda jutuvadin.
Veidi rohkem sellest, mis ja kuidas ning mis edasi sai: https://kuussidrunit.com/2015/07/31/sunnituslugu-neljas/