Ma olen veidi hämmingus. Mitte sellepärast, et õpetaja teipis lapsel suu kinni, vaid seetõttu, et too õpetaja on nüüd pikema jututa töötu ja laps väärkoheldud. See ei loe, et võib-olla oligi olukord mänguline ja teipimine toimus lapse nõusolekul maalriteibiga, mis ei jää naha külge korralikult kinnigi ega takista kuidagi suud liigutamast või häält tegemast. See ei ole mingi vabandus ja olukorda käsitletakse nii, nagu oleks õpetaja matnud lapse oma keharaskuse alla, talle vägisi tugeva teibi suu peale kleepinud, paar tiiru veel ümber pea teinud ja käed ka selja taha sidunud, et laps teipi ära kiskuda ei saaks. Kui nii, siis läks muidugi õpetaja hulluks ja ta ei peaks töötama lastega.

Aga kui õpetaja ütles lapsele naljaga, et kui too ei saa tasa olla, siis tuleb tal suu kinni teipida ning lapses tekitas see mõte elevust, siis ma ei näe probleemi. Ka selles mitte, et tegu oli autistliku lapsega, sest see ei pea üldse tähendama suhtlemisvõimetut last, kellel olukorrast oma nägemust ei ole. Kas selline nali vaatamata autistliku lapse nägemusele on õige, see on teine asi ja ilmselt selleks ongi vaja eriväljaõpet, mida antud õpetajal vist ei olnud. Kui tegu oleks olnud minu lapsega ja olukord oleks olnud mänguline, siis mind ei oleks selline asi absoluutselt häirinud. Ma tean, et Teine ei püsi lasteaias paigal ning kui õppetöö käib ringis patjade peal istudes, siis Teine istub ainsana tooli peal, sest padja peal aeleb ta igas asendis ja segab sellega teisi. Kui õpetaja sellises olukorras ütleks lapsele, et kui ta paigal ei suuda olla, siis tuleb ta tooli külge siduda ja see tipnekski lõbusa tooli külge sidumisega, siis see oleks lapse jaoks ilmselt väga lõbus mäng. Mis mul selle vastu saab olla, kui õpetaja julgeb nalja teha ja lapsel on naljakas?Varsti ei julge õpetajad enam mitte midagi teha ega öelda. Eile vabandas Kolmanda õpetaja ette ja taha, et tegi mu lapsest luba küsimata pilti, aga situatsioon oli nii vahva ja ta ei saanud jätta seda tegemata. Kas see ongi tänapäeva õpetaja elu, et ta peab iga oma sammu kartma? Mina küll tahan, et mu lapsed oleksid koos inimestega, kes oskavad ja julgevad laskuda lapse tasemele, pidada naljakaks sama lihtsaid ja jaburaid asju ning neid nalju kasvõi pildile püüda.Ma oleme Härraga igasuguseid teipimismänge mänginud ja seda üldse mitte sadomaso eesmärgil, vaid see on olnud lihtsalt lahe ja lapsik hullamine. Samuti oleme lapsi teibiga taga ajanud ja neid korralikult sisse pakkinud ning see on olnud kõigi jaoks lõbus ja naljakas. Kui me ei ole enam viitsinud lapsi teibiga taga ajada, siis nad on tulnud paluma, et möllaksime edasi ja viimases hädas on üritanud end ise kinni teipida. Kui lapsed saavad kuskilt teibi kätte, siis esimese asjana hakkavad nad oma suid kinni kleepima ja kõige pisem muutub isegi kurvaks, kui teip enam ei kleebi ja suu küljest ära kukub. Teibi asemel oleme kasutanud laste pakkimiseks ka toidukilet, salli või enda pikkade varrukatega pluuse. Viimased toimivad laste peal nagu hullusärgid – lapsed panevad käed varrukatesse ja varrukad saab siduda ümber kere nii, et käed jäävad rinnal risti ja kõigil on jälle nalja kui palju.

Ma saan aru küll, et huumorisooned on erinevad, kõigi jaoks see ei ole naljakas ja kõik ilmselt ei lollita omavahel või lastega sedasi, ei peagi. Aga lapsed on lapsemeelsed ja nende jaoks on sellised möllamised lõbusad, nii et enne kohtumõistmist tuleks küsida lapselt, millised on tema mõtted ja tunded. Kui tolle õpetaja ning lapse vahel oli samasugune lõbus olukord, mida on meie kodus korduvalt ette tulnud, siis ma leian küll, et õpetajale on liiga tehtud ning antud lugu oleks saanud lahendada palju leebemalt.

Ma ei vali siin praegu pooli ega taha ka õpetaja käitumisust õigustada, sest ma ei tea, mis täpselt toimus, nagu ei tea seda ka ajakirjandus, kelle jaoks on lugu lihtsalt hea klikimagnet. Ma tahan öelda seda, et lapsele saab teipi suu peale panna mitmel erineval viisil ning seda saab mõista mitmel erineval viisil. Või siis üldse mitte mõista, sest muidu ei vallandataks inimest ega löödaks teda risti olenemata sellest, kas situatsioon oli heatahtlik, mänguline ja toimus lapse nõusolekul nõrgalt kleepuva teibiga või mitte, sest ikkagi teip oli suul…

Ma juba mitu päeva ootan, et saaksin kirjutada lõpuni oma lapsepõlvest ja sellest, mis hetkel aktuaalne, aga aktuaalset on nii palju, et siia pole eriti jõudnud. Momendil näpistan poiste magamistoa korda tegemise arvelt aega, sest ma lugesin poti peal midagi veidi ärritavat ja pean selle endast välja kirjutama. Muide, olen kuulnud, et kõik inimesed ei loegi poti peal ajakirju ega surfa väiksemat sorti internetimasinaga netis. Miks te ei tee seda?! Kas et teil ei lähe kunagi poti peal kauem? Ma ei saa aru sellest, mida te teete, kui kõht on kinni, lihtsalt istute ja ootate?! Igav ei hakka või?

Ma näiteks lugesin täna ühte blogipostitust, mis viis veel teiseni ja nüüd ma pean neid veidi kommenteerima.

Alustan tollest teisest postitusest, millest oli inspireeritud ka see esimene, tuues välja ühe lõigu: Olen kuulnud, et on olemas ka paare, kes muidu magavad riietega, seksivad ära ja siis panevad oma hõlstid uuesti selga tagasi. Mis jama see on? Miks te niimoodi teete? Seletage mulle see asi ära!

Tõesti! Mis jama see on, et inimesed on erinevad?! Miks te kõik ei ole nagu … ma ei tea … antud blogija, kes ei maga üldse mingite hõlstidega, veel vähem jamab nende selga panemisega pärast seksi?!

Ma magan kuidas kunagi – kord seksikas öösärgis, kord igivanas imetamisöösärgis, kord pesus, kord alasti, kord kukun voodisse samade riietega, mis on terve päeva seljas olnud ja pärast ärkamist on veel teise päeva ka… Te ei ole riietega magama jäänud? Järelikult te ei tea, mis on tõeline väsimus! Härra ei maga kunagi alasti ja pärast seksi käib veel pesemas ka, mitte ei pane oma hõlste kohe selga tagasi. Mina käin samuti enne teki alla pugemist duši alt läbi. Olen kuulnud, et on paare, kes ei loputa end pärast seksi puhtaks. Mis jama see on?! Ma ei saa aru miks, voodipesu on ju palju tüütum pesta… Või te ei ole mõlemad pärast põlvedest nabani loodusliku libesti ja mikroskoopiliste konnakullestega koos? Seksisite ikka või võtsite lihtsalt õhuvanne?!

Liigun edasi esimese postituse juurde, mida potil istudes lugesin ning toon ka sellest ühe lõigu välja: Printsessi jutukese kommentaarides tuli välja see kahe teki teema. Pole küll minu asi onju, ometi piinab see mind juba AASTAID! Ma isegi ei mõelnud sellisele asjale varem, sest.. miks peaks keegi eraldi tekkidega magama ühes voodis? Kuniks siis üks mu hea tuttav, üldse mitte vana, minuealine, rääkis, et ah nemad juba nii kaua koos olnud, et magavad ammu eraldi tekkidega. Mida? Mida see annab? Kui tahaks kaisutada siis… saaks kokku kahe teki vahel? Või ongi kaisutamine jumala out? Et oleme viis aastat koos ja peale seda ununegu kogu kaisutamine? Või siis on graafik? Et sel ajal ja nii kaua käib kaisutamine, siis tuleb uni peale ja igaüks kobib oma nurka oma tekiga? Muust toimetamisest rääkimata eksole.. Kas kaugeks ei jää niimoodi?

Minu loll loogika on see, et terve normaalne paar turvalises keskkonnas magabki kaisus, pigem riieteta, ühe teki all.

Nõus. Loll loogika! Aga, kui selline “pole minu asi” ikka juba aastaid piinab, siis ma üritan neid piinu veidigi leevendada ja kirjutan, miks meie eraldi tekkidega magame. Oih, me enam ei maga eraldi tekkidega, aga tegime seda esimesed 8-9 aastat ja alles nüüd viimastel aastatel oleme mahtunud ühe teki alla. Või siis just ei ole mahtunud, oleneb ööst.Esiteks küsiksin vastu, kuidas eraldi tekid takistavad kaisutamist? Need on kõigest tekid, mitte betoonseinad, nii et me oleme nendest jagu küll saanud, kui selleks on vajadus tekkinud. Samas saab edukalt kaisutada ka eraldi tekkide sees olles, selleks ei pea olema nahk naha vastas. Mulle meeldib, kui Härra mul selja tagant ümber kinni võtab ja sellest on mul ükskõik, kas meie vahel on kaks tekki või ainult tema aluspüksid, mulle meeldib see, et tema käsi on üle minu käe ja meie sõrmed on põimitud. Kui jään juba hetkeks poolunne, siis on aeg Härra kaisust välja pugeda, sest ma tahan magada kõhuli käed-jalad laiali, siis selili käed üle pea ja jalad laiali, mille järel külili sedasi, et selg on paljas ja hunnik tekki on põlvede vahel või nii, et tekk on iga külje pealt tihedalt minu vastas ja tekikuhjast paistab välja ainult nina.
Ühesõnaga ma tahan magada mugavalt. Härral on samasugune veider soov, aga tema ei siple öösel nii palju nagu mina, vaid tavaliselt magabki hommikuni ühe ja teise külje peal, üks padi pea all, teine kaisus ja tekk jalgade vahel. Kui meil olid eraldi tekid, siis vahepeal kudrutasime ühe all kuni uinumiseni, aga hommikul ärkasime ikkagi eraldi tekkide all, sest nii oli lihtsalt mugavam magada. Ka nüüd ärkame sageli eraldi tekkide all, sest Härra võtab öösiti kogu teki ära ja kuigi ta annab sellest poole sikutamise peale tagasi, siis ma lihtsalt ei viitsi alati sikutada, kergem on võtta voodi kõrvalt päevatekk ja magada selle all igas meelepärases asendis.

Ma vajan palju füüsilist lähedust ja me võime päeval olla nagu vastarmunud, eriti pärast pikki lahusolekuid, aga öösiti tahame mõlemad magada ja tahtsime seda teha ka siis, kui olime päriselt vastarmunud. Kui mul tuleb öösel suur hellushoog peale, siis lükkan varbad vastu Härra varbaid ja sellest piisab. Miks me peaks sedasi teineteisest kaugeks jääma? Miks keegi teine peaks üldse sellise asja pärast oma pead vaevama? Miks te seda teete?! Miks te serveerite oma muret nii, et kui teised ei maga samamoodi nagu teie, siis neil ei ole terve suhe? Siinkohal ma ei teieta konkreetset blogijat, vaid küsin seda üleüldiselt, sest selliseid küsimusi ja suhtediagnoose olen ennegi näinud erinevates foorumites.

Absoluutselt ei ole vaja muretseda. Ma saan öelda, et me oleme Härraga väga lähedased, lausa nii lähedased, et kogu vaba aja veedame teineteisega ja sellist vaba aega on meil olnud korduvalt isegi viis kuud järjest, mille jooksul olimegi 24 tundi ööpäevas koos. Me ei saa aru, mis oma ajast ja hingamisruumist teised räägivad, meil küll pole olnud sellist asja vaja. Minu loogika ütleb, et kui mees ja naine tahavad vabatahtlikult veeta teineteiseta aega, siis on midagi ikka väga mäda. Sellist suhet ei päästa ka terve öö ühe teki all ihualasti teineteise kaisus magamine…

Igaks juhuks ütlen, et see viimane lõik oli puhas iroonia, ma tegelikult ei mõtle nii ja mul on ükskõik, kuidas teistes peredes on. See oli lihtsalt näide halvast suhtumisest. Täpsemalt on terve see postitus täis irooniat ja halba suhtumist, millega tahan vist öelda, et elage ise ja laske teistel ka elada nähes enda ninaotsast kaugemale.

Nägin uudistes nii head pakkumist, Tõrvas saab korteri heal juhul ainult 100 € eest! Seda muidugi siis, kui enampakkumisel keegi alghinda üle ei paku, aga kuna kortereid on müügis lausa neli, siis ehk õnnestub need omavahel sõbralikult ära jagada ning suurt ülepakkumist ei tule. Igatahes saab õnnelik oksjoni võitja endale varisemisohtliku korteri, mille lammutamiskulud peab ta ise kandma või mille peab üles ehitama kaks korda suurema raha eest, kui kuluks nullist ehitamise peale, ei midagi erilist.

Pildi näppasin Õhtulehe artiklist, mida saab lugeda/vaadata, kui klikid pildile.

Ainuüksi välisilmsest saab aru, et see on ohtlikult vajunud maja. Esialgu küll vaid see üks külg, kus enampakkumises olevad korterid asuvad, aga ilmselt hakkab terve maja eluiga otsa saama, või kui mitte, siis vähemalt algusest lõpuni lainetava garaažirivi eluiga on küll läbi, mis on antud lahenduse korral päris suur mure. Ei ole vist tore, kui ühel hommikul uksest väljudes enam maapinda ei olegi, on vaid tühi auk.

Igatahes on selge, et maja on halvas seisus, garaažid veel halvemas, nii et 100 € on korteri eest liiga palju küsitud. Puhas ahnus! Näiteks Viisul müüdi sellises majas kortereid ainult euro eest (pilt Delfist, klõps pildil viib uudiseni):Maja on palju paremas seisus, ei jookse kuskil suuri pragusid ega ole näha ka varisemisohtlikke maaaluseid garaaže. Olen näinud ka suviseid pilte, tõepoolest ei ole selliseid garaaže olemas. Kui need kaks maja nüüd kõrvuti asetada, siis Tõrva korterite turuhind on pigem -100 € ehk linn peaks nii palju ostjale peale maksma, et varisemisohtlikust murest lahti saada. Ostjaks hakkab ilmselt mõni paadialune, kes joob end saadud rahast surnuks ning sugulaste puudumise tõttu jääb korter Tõrva linnale.

Olukorra muudab veel piinlikumaks asjaolu, et linnapea kutsus häid eestimaalasi Tõrvasse – tulge ostke soodsalt korter… Ja edasi? Pange uus tapeet seina ja kolige sisse? Seda pakuvadki uutele linnaelanikele? Ma olen Tõrvas käinud, ma tean, et neil on pakkuda palju enamat. Kas just oksjonil, aga linnapildis küll. Praegu jääb siiski mulje, et uutele elanikele mingi väärtuse pakkumise asemel tahetakse hoopis oma mured nende kaela lükata.

Kõikjal hakkavad sellised vanad kortermajad karjuma lammutamise järele, sest miski ei kesta igavesti, aga tahaksin loota, et enamus omavalitsusi suudab ja tahab need lammutada, et teha ruumi uuele ja paremale või lihtsalt ilusale haljasalale, mitte ei hakka müüma neid kulukaid kohustusi enampakkumistel lööklausega “koli maale!”.