Kui meil oli lapsi üks ja kaks, siis me käisime spaas, kruiisil, ööbisime tavalises hotellis ning see ei olnud mitte midagi võimatut, aga pärast kolmanda ja eriti pärast neljanda lapse sündi tundus selline käimine võimatu. Eks rahaliselt oli ka võimatu, aga meil on alati toiminud “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab”, nii et tühja rahakoti taha sellised asjad jäänud ei ole, pigem tahtmise taha. See tahtmine hakkas tasapisi ehk aasta tagasi peale tulema, kui tekkisid uitmõtted nelja lapsega Rootsi kruiisile minekust või nendega Viimsi spaas ööbimisest. Nüüd enne Pariisi minekut läks see tahtmine eriti suureks, et nädalane välismaareis ei oleks laste jaoks esimene selline kogumus, kus nad hotellis ööbivad ja Rootsi lauas hommikust söövad. Tegelikult oleks see tahtmine ka Pariisita peale tulnud, sest lapsed ise hakkasid rääkima, et nemad tahavad ka spaasse. Pärast meie pulma-aastapäeva isegi ähvardati, et nemad lähevad järgmine kord ise spaasse pulma-aastapäevale ja meid kaasa ei võta, vot nii.

Jaanuari keskel hakkasingi uurima erinevaid võimalusi, kuhu nelja lapsega minna ning esimesena jäi sõelale Meresuu spaa, seal oleme  varem ka käinud ühe ja kahe lapsega, nii et oleks olnud tuttav koht, aga kui hakkasin uurima Perekaardi pakutavaid soodustusi, siis läks Meresuu kolinal läbi sõela. Mitte et Meresuu poleks mõnus koht, kindlasti on, vähemalt 6 aastat tagasi oli… Lihtsalt Kubija spaahotell pakub Perekaardi omanikele asjalikku soodushinda ja neil on vist ka kõige asjalikum sviit, kus nelja lapsega ööbida. Tegelikult Meresuus oleks olnud ka lahe sauna ja mullivanniga sviit, aga väiksem, kööginurgata ja kõvasti kallim, nii et meie eelarve juures jäi Kubija sõelale ja eelmisel neljapäeval sinna sõitsimegi.Esimene puudus koolist ainult reedel, neljapäeval võtsime ta pärast tunde kooli juurest peale ja asusime teele. Olime kindlad, et lapsed jäävad sõidu ajal magama, ikkagi pikk sõit, aga kellelgi silm isegi ei vajunud, nad olid lõunauinakuks liiga elevuses. Me nii väga ei olnud, sest juba poole tee peal tekkis tunne, et keerame otsa ringi – ei see elevus seganud lastel omavahel kakelda…

Aga aitab küll sellest sissejuhatavast osast. Tere tulemast meiega Kubijale!

Kui tuppa jõudsime, siis kaklus jätkus – üks tahtis kohe vanni, üks sööma ja üks saunakeskusesse ning viimase sooviga avastasime meie, et me ei võtnud lastele vahetusjalatseid kaasa, aga talvesaabastega ei lähe ju saunakeskusesse, nii et pidime hoopis poodi minema. Lapsed selle üle eriti rõõmsad ei olnud, aga mis neil üle jäi, pidid meiega kaasa tulema. Pealegi tahtsime veel viimaseid valgeid minuteid ära kasutada ja õues ka väikese tiiru teha. Pärast jalgade sirutamist läksime Maksimarketisse susse otsima, kust me neid muidugi ei leidnud, aga paar närvirakku jätsime küll sinna, sest inimesi oli palju, palav oli ja lapsed olid peata kanad. Kui autosse hakkasime tagasi minema, siis ma nägin, et samas majas on Kaubamaja, nii et mina läksin hoopis sinna susse otsima ja Härra läks lastega autosse. Kaubamajas nägin esimese asjana saapaid, mida ma ei saanud sinna jätta…Nende saabastega oli veel selline lugu, et alguses olid karbis sama jala saapad. Ma kontrollisin ainult seda, et suurused oleks samad, aga õnneks kontrollis müüja neid veidi põhjalikumalt, nii et ma ei pidanud avastama kodus, et ostsin lapsele järgmiseks talveks kaks vasaku jala saabast. Sussid sain ka, ei lahkunud ainult saabastega, nii et juba esimestel tundidel läks 34 eurot ootamatu väljamineku peale, sest odavamaid susse ei olnud ja mujale ma otsima minna ei osanud. Saapad maksid veidi vähem ja see oli lihtsalt emotsiooniost, nii et väljasõidu kuludesse seda ei kandnud.

Teel teise korruse Kaubamajja silmasin Hesburgerit ja autosse minnes teavitasin leiust ka teisi, mille peale Härra ütles, et ta just üritas GPSist leida lähimat Hessi, nii et õhtusöögi variant oli otsustatud ja me läksime Kaubamaja kilekotti peidetud suure Hesburgeri kotiga oma hotellituppa tagasi. Kuna meil oli juba pikk päev seljataga, siis rohkem kuskile minema ei hakanud, pealegi oli saunakeskus õhtuks inimesi väga täis ka, nii et sõime hoopis oma sviidis kräppi, käisime saunas, mõnulesime vannis ja vedelesime lihtsalt niisama.Kubijal kasutasime ära ka Bio4You saadetud kaks vahuvulkaani ja kihiseva vannitableti. Vahuvulkaanid olid veidi lahjemad, kui lootsin, aga lastele meeldisid ja see roheline pakike tegi tõesti vee roheliseks. Kolmanda vahuvulkaani jätsime Pariisi jaoks, seal ootab ka meid vanniga hotellituba. Kihiseva vannitableti kasutasime koos Härraga ära ja see oli küll üks mõnus asi, esiteks lõhnas väga hästi, teiseks tekitas mullivannis hästi paksult vahtu ja kolmandaks jättis naha hästi siidiselt pehmeks. Esimesel õhtul selgus ka esimene ja ainus miinus. Nimelt on sviidi nii öelda kabinetis vaid üks kardin, mis kattis pool akent ja meie jaoks oli see ebamugav lahendus, sest tahtsime tuba kasutada, mis tähendab, et tahtsime, et lapsed saaksid seal poolpaljalt olla, riideid vahetada, pärast sauna telerit vaadata ja nii edasi. Kui helistasin administratsiooni ja kurtsin muret, siis lubati asja uurida ning tagasi helistada. Veerand tundi hiljem helistas teine inimene tagasi ja ütles, et nii peabki olema, kabinetti ei ole teist kardinat ette nähtud. Ütlesin, et see on küll ebamugav, eriti seetõttu, et lapsed magavad põleva tulega, mis tähendab, et terve pimeda aja on väljast hästi sisse näha ja see on häiriv. Selle peale öeldi, et teised saavad küll sedasi magatud ja pealegi ei ole see peretuba.

See oli hetk, kus ma tundsin, et me ei ole oodatud kliendid, vaid oleme end vägisi sinna surunud. Mis mõttes ei ole peretuba? Miks siis üldse on kodulehel kirjas, et sviidi hinnas sisaldub majutus 2-le täiskasvanule ja 2-le kuni 12.a. lapsele lahtikäival diivanil, kui tegelikult ei ole kabineti lahtikäiv diivan üldse magamiseks mõeldud? Miks üldse teised inimesed on seal maganud, kui see ei ole magamiseks mõeldud? Kui siiski on ja on sage praktika majutada klienti kabinetis, siis miks ei võiks seal olla see üks lisakardin? Ja isegi, kui seal ei magaks mitte kunagi mitte keegi, siis miks ikka ei võiks seal olla üks lisakardin? Minust jääks kardinateta ruum pimedal ajal kasutamata, sest minu jaoks on selline avatus ebamugav. Seekord tuba meil siiski kasutamata ei jäänud, sest sidusime lina akna ette teiseks kardinaks, aga ma ei leia, et see peaks sedasi ühes hotellis olema.

Ma solvusin selle vahejuhtumi peale ikka päris korralikult, just selle peale, kuidas mulle vastati. Oleksin üle elanud, kui inimene teisel pool toru oleks lihtsalt öelnud, et tema ei saa midagi teha, sedasi on kõrgemalt poolt ette nähtud ja katsuge kuidagi hakkama saada, mitte ei oleks tekitanud tunnet, et ma olen mingi kole kapriisne klient, kui küsin teist kardinat juurde, millest keegi teine pole varem puudust tundnud. Ja siis ootavad tagasiside ankeedis soovitusi, kuidas pakutavat teenust veel paremaks muuta. Minu ainus soovitus oleks olnud lisada kabinetti see üks närune kardin juurde, aga ma ei tundnud, et see soovitus tegelikult kedagi huvitanud oleks, nii et see osa jäi kirja panemata. Oma solvumist väljendasin küll. Kui seda kardinalugu ei oleks olnud, siis oleks olnud Kubijal veedetud aeg lihtsalt suurepärane, aga praegu jäi see tõrvatilgaks meepotis.

Mee juurde tagasi minnes, siis esimesel õhtul olid lapsed veel veidi ülestimuleeritud ning magama jäämine võttis aega, aga teisel õhtul kukkusid nad oma asemetele ja jäid kohe magama. Suuremad magasid kabinetis, mis ei ole mingi peretuba, väiksemad magasid elutuppa tehtud pesades ja meie Härraga magamistoas. Mõlemal ööl jäime magama kahekesi ja hommikul ärkasime kolmekesi, nagu tavaliselt. Ma ei tea, kui mugav lastel oli, aga meil väga mugav ei olnud. Ma ei ole varem mäluvahuga voodis maganud ja esimene üllatus tabas mind kohe pärast saabumist, kui end voodile pikali viskasin. See oli valus. Pehmest voodist oli asi kaugel. Teine üllatus saabus öösel, kui kõhuli magades võttis mäluvaht sellise kuju nagu oleksin rase olnud, kõhu all läks lohk nii suureks, et nõgus selg hakkas juba haiget tegema. Võib olla mäletaski madrats veel kellegi teise kehakuju, aga igatahes kõhuli magada ei kannatanud, muudes asendites küll. Härral oli sama lugu. Igaks juhuks ütlen, et seda ei loe ma miinuseks, sest me oleme ammu aru saanud, et oma voodist mugavamat magamisaset ei ole.Puhkusele täiesti mitteomaselt oli meil äratuskell seatud varasemaks kui tavalisel tööpäeval. Ikka selleks, et oleksime esimesed sööjad ja esimesed sulistajad, sedasi on vähem stressi. Me ei ole varem lastega sedasi hotellis söömas käinud, ka siis mitte, kui meil oli lapsi üks ja kaks. Me tellisime alati hommikusöögi tuppa, ka seekord plaanisime sama teha, aga kohapeal otsustasime riskida ja nelja lapsega hotelli restorani sööma minna. Rootsi laud tähendas laste jaoks lõpuks ikkagi seda, et mina ja Härra tassisime neile söögid ette, täitsime korduvalt nende joogiklaase, serveerisime magustoitu ja samal ajal vahelduva eduga võtsime ka ise paar suutäit ning jõime kohvi. See oli lihtsalt kiirem ja kergem variant. Suuremad oleksid muidugi võinud ise askeldada, aga kui Esimene asetas sõrme keset singiviilude kandikut, et näidata, mida tema tahab ja Teine hakkas endale sõrmedega kurgiviilusid tõstma, siis oli ilmselge, et nad pole piisavalt tsiviliseeritud ning koht ja aeg tundusid valed Mowgli-laste õpetamiseks. See on nüüd kodutöö.

Hommikusöögid olid väga head ja rikkalikud, isegi kooki oli valikus ja muidugi valisin seda mõlemal hommikul. Ühe korra käisime lõunat ka hotelli restoranis söömas ja kuna saal oli tühi, siis saime lauad kokku lükata ja kuuekesi ühe laua taga süüa. Joogiks toodi meile maitsestatud kannuvett, mis arvet suuremaks ei teinud ja nii saime 28 € eest söönuks. Lõunasöök oli ka väga hea ja serveering ikka restoranile omane, mis antud hinnaklassi juures tuli meeldiva üllatusena.

Esimesel hommikul oli restoranis tegelikult päris palju sööjaid, nende hulgas ka telerist tuttavad näod ja lapsed ei suutnud jätta neid nägusid suu ammuli vaatamata, kuigi me keelasime seda teha. Vastu said nad õnneks naeratusi ja lehvitusi, nii et meeleolu oli kõigil siiski positiivne. Kõrvallaua härrad pöörasid lastele eriti palju tähelepanu ja lõpuks küsisid, kas tegu on ühe pere lastega ning jaatava vastuse peale pidasid seda väga toredaks. Tundub, et lapsed neid liiga palju ei häirinud, sest järgmisel päeval istusid nad samuti meie naabrusesse, mitte ei põgenenud restorani teise otsa.

Mõlemal hommikul läksime kohe pärast söömist saunakeskusesse, ikka seetõttu, et normaalsed inimesed magasid sel ajal ja me saime sedasi pooltühjas saunakeskuses mõnuleda. Siin on ka üks näide sellest, kuidas ma ei ole üldse hommikuinimene:
Saunakeskus on seal küll pisike, aga see eest ka väga hubane ja lastel oli kerge silma peal hoida. Lastele väga meeldis, meile tegelikult ka, sest saime ka saunakeskuse võlusid nautida, ei pidanud ainult laste järel jooksma, saime kahekesi isegi saunas istuda ja läbi klaasukse lastebasseinis mänginud põngerjaid jälgida. Lapsed said nautida ka suuremat vabadust kui näiteks Viimsi H2O veekeskuses ja liikusid palju omapead ringi, käisid erinevate basseinide vahet ja soojadel lamamistoolidel ning iseseisvalt vetsus ka. Kuna vahemaad olid nii väikesed, siis tegelikult nad päris omapead ei olnud, silm oli neil ikka peal, aga käest kinni hoidma ei pidanud. Hakkan juba vaikselt ärkama:Kõige mugavam oli muidugi see, et saime alguses riietuda ja pärast pesta toas, mitte ei pidanud sellega tegelema väikestes riietusruumides, kus tipptunni ajal võib ikka päris kitsas olla. Hommikumantlites ja sussides väikesed spaatajad nägid lisaks nii armsad välja, sedasi toa ja saunakeskuse vahet liikudes tekkis ikka õige spaahotelli tunne.Teisel õhtul käisime samuti oma toas saunas ja lapsed ligunesid vahelduva eduga pea kaks tundi mullivannis, nii et pole ime, et pärast pikka päeva ja pikka vees möllamist nad kohe magama jäid, kui pea patja puudutas. Päeval käisime Tamme-Lauri tamme juures ja Otepääl tuubirajal, kusjuures tagasiteel kõik lapsed magasid autos, aga magusat und jagus siiski õhtuks ka.Lahkumispäeval tahtsime veel kuskil matkarajal käia, aga käisime vaid Ööbikuoru vaatetorni juures, mille olemasolust saime teada, kui seda oma silmaga nägime. Guugeldades tuli välja, et see pesatorn näeb pimedas väga äge välja. Üldse avastasin, et Rõuge on väga ilus koht, täpselt selline asula, kus mulle meeldiks elada, kui see poleks mu emmest, issist ja proua D-st rohkem kui 200 km kaugusel. Kokkuvõttes oli tegu väga mõnusa väljasõiduga ja lapsed juba räägivad uuesti minekust, aga kahjuks peavad nad vähemalt aasta ootama, sest see pole üldse odav lõbu, ka Perekaardi soodustusega mitte. Aasta pärast läheksime vist uuesti Kubijale, kui just sama hinna eest ei leia midagi võrdväärset või parematki. Luksust armastava nõudliku kliendi jaoks Kubija saunaga sviit päris õige koht ei ole, sest mööbel on seal ikka päris kulunud, elutoa pehme mööbli komplekt on kohati isegi katki ja plekke ei jaksa nende pealt kokku lugeda, aga lastega ööbimiseks on tegu väga mugava variandiga. Ühesõnaga mehega kahekesi ma sinna romantikat tegema ei läheks, aga lastega puhkamiseks soovitan soojalt Kubija saunaga sviiti ja kui juba sealkandis olete, siis käige Eesti Ema monumendi juures ka.