Meie jõulutasime kolm päeva jutti. Viimasel päeval küll omaette oma kodus kaks päeva vana liha ja hapukapsast süües ning piparkooke tehes, aga jõulutamine seegi. Tegelikult ei saa me enam maja puhul kasutada sõna kodu, sest see pole enam meie kodu. Maja on müüdud ja uue aasta alguses kolime välja.
See on see põhjus, miks ma paar kuud pole suurt midagi kirjutanud. Ma pidin sellest eraldi postituse kirjutama, aga tunnen, et ma ei oska seda praegu teha. Mu emotsioonid kõiguvad seinast seina ja reaalsus pole mulle veel kohale jõudnud. Kui päeval veel saan suurema kurbuseta hakkama, siis igal õhtul voodis lakke vaadates tuleb klomp kurku, sest varsti vaatab mulle oksaaukudega laelaudade asemel vastu külm betoonlagi. Täna tuli tegelikult juba päevasel ajal pisar silma, kui vaatasin köögiaknast välja ning mõtlesin, et varsti avaneb mulle köögiaknast hoopis teistsugune vaade vastasmaja kümnetesse akendesse.
Ja samas on õhtuid, kus laste magamapanek on nii suur tsirkus, et ma ei jõua ära ooodata, millal saan lapsed kahte magamistuppa jagada. Samad mõtted tulevad pähe ka siis, kui käib suur kaklus Lego Duplo klotside pärast. Korteris lähevad Duplod pisemate tuppa ja suurtele jääb nende kastitäis väikeseid Lego juppe ning teineteise tubadesse neil asja ei ole. Teoorias.
Legodest rääkides, siis poisid said jõuluvanadelt kamba peale 10 uut suuremat ja väiksemat komplekti. Teine juba ohkas, et mis jõuluvanal viga on, et ta ainult legosid toob. Eks jõuluvanad teavad, et Lego on alati kindla peale minek ja oli ka, lastel oli tegevust mitmeks päevaks, aga kuna väikesed lõhuvad suurte ehitisi, siis sai kuni kolimiseni kõik uued legod karpidesse ära pandud. Juba paari nädala pärast saavad nad legodega oma toas edasi mängida ja tuba väikeste eest suletuna hoida. Suured poisid olid sellega igati päri ning loovutasid lahkelt oma legod kolimiskasti.
Ega mul jõulude kohta ka midagi uut ja huvitavat kirja pole panna. Olid täitsa tavalised ja toredad jõulud. Ühed toredamad üle pika aja, sest meil oli raha, et teistele kinke teha ja andmisrõõm on ikka kõige suurem rõõm. Lapsed olid ka juba niivõrd suured, et saime jõule nautida – maailm ei käinud ümber pesamuna naba. Lapsed ajasid rohkem oma asju ning rõõm kinkide üle oli nii suur, et neil polnud aega süüagi.
Teisel päeval käisime nii minu kui ka Härra vanemate juures, siis jäi lastel lõunauni vahele ning koju jõudsime alles kella 23 ajal. Järgmisel päeval võtsime siis vabalt, lapsed olid terve päeva ööriietes ja mängisid oma uute asjadega, me Härraga vaatasime niisama telerit ja õhtul tegime perega piparkooke. Et asi liiga idülliline ei oleks, siis igale poole vahele mahtus palju kaklemist, karjumist, solvumist ja muud sellist toredat argielu nelja lapsega. Piparkookide tegemist saatsid ka pidevad läbirääkimised, kompromissid, sunniabinõud, sest neljal lapsel on ju vaja korraga ainsa pintsliga piparkookidele muna määrida, või vormid minema visata, kui tehtud kujukest taigna seest kätte ei saa, või krokodillipisaraid valada, kui glasuuri tuleb korraga liiga palju ja nii edasi.
Nüüd ma küll liigun tagantpoolt ettepoole, sest lähen kolmanda päeva juurest esimese päeva juurde, kui meil käis jõuluvana. Lapsena oli vahva, jõuluvana tuli ja tõi kinke, aga nüüd… Jõuluvana tuleb, paneb meie ostetud kingid kotti, et need kohe lastele edasi jagada ning võtab selle eest veel tasu ka.
Me lastele luuletusi ei õpetanud. Esimesel oli olemas luuletus või laul, mille ta sedasi ühtlase pika joruna ette luges, et raske oli eristada ainsatki kohta, mis oleks riimunud. Aga vähemalt oli tal midagi olemas.
Teine oli maru kaval. Kui me küsisime nädalaid ja päevi enne jõuluvana tulekut, kas tal on luuletus olemas, siis tema vastus oli alati jaatav, aga ta lubas meile seda alles õigel päeval esitada. Õigel päeval tuli sealt suust ainult hädine: “Emme, tule aita. Issi, tule sina.” Lõpuks ta midagi vist ikka kokku jutustas, sest meie talle appi ei läinud, aga kingi ta kätte sai.
Neljandat pidin ma küll aitama, sest tema ajas sõrgu vastu ega tahtnud isegi jõuluvana lähedale minna. Kahepeale saime kingi ikkagi kätte, aga kuna ta pidas pakki liiga raskeks, siis ta viis selle mitu korda jõuluvanale tagasi.
Samuti pidi Härra Kolmandat aitama, sest poisi suu oli täitsa lukus ja kui tema suu on lukus, siis see ON lukus ehk seda ei murra mingi valemiga lahti.
Kolmas oli vähemalt nõus pärast jõuluvana süles istuma. Nagu näha, siis Neljas seda suure rõõmuga ei teinud ja temaga samal päeval sündinud “kaksikõde teiselt emalt” ei tulnud üldse vabatahtlikult üksinda pildile.
Hiljem protestis jälle meie Kolmas, kes samuti ei tulnud enam vabatahtlikult pildile. Arusaadav! Millisel lapsel on aega fotosessiooniks, kui kingitused ootavad lahti pakkimist?!
Meile jõuluvana kinke ei andnud, aga ma ise olin küll sel aastal kinkidega iseendale ja Härrale helde. Härra sai uue parfüümi, kahepeale saime Lumi näokreemid, lauamängu ja spaapaketi ka.
Minu vanemate juures toimus ka väike fotosessioon ehk igaaastane jõulupilt koos lastelastega. Kuue aastaga kuus lapselast – pole ime, et mu issi nii vanaks on jäänud.
Sai nüüd kõik läbisegi postitusse surutud, aga sellised me jõulud olid. Võib-olla mitte kõige toredamad, sest me ei saanud olla päris nii, et kurvad viimased jõulud siin majas mõtted üldse pähe ei tulnud. Ikka tulid. Aga see eest olid jõulud toredamad kui viimastel aastatel, mil ma ei jõudnud magamatusest kurnatuna oma kõhtu kaasas tassida või magamatusest kurnatuna seedisime neljanda lapse uudist või magamatusest kurnatuna olin neljanda lapse ainsaks toidulauaks ja lohutusallikaks või magamatusest kurnatuna tegime terve detsembrikuu korteris remonti ja panime sinna alla kogu olemasoleva raha ja laenasime veel juurdegi. Selliste jõulude kõrval oli tänavu ikka väga lihtne ja hea olla.
Kas ainult mulle tundub või on postitus veidi masendunud alatooniga? Kui teile ka tundub nii, siis see ei olnud tegelikult üldse sedasi mõeldud. Jõulud olid tõesti toredad ja ma loodan, et teie jõulud olid sama toredad või hoopis toredamad!
Ma ei ole hetkel üldse masendunud, sest meid ootab homse pulma-aastapäeva puhul Arensburg spaahotell, kus saame veeta 2 ööd. Ma ei olegi pärast laste sündi (ehk 7 aastat ja 5 kuud) nii pikalt puhanud, seega ootan elevusega meie minipuhkust. Härra peseb praegu autot, mina hakkan kohe homseks asju pakkima ja homme samal ajal mõnuleme juba kahekesi oma hotellitoas.
Ei, ma ei karda seda infot siin jagada, sest maja ei jää tühjaks – keegi peab ju ahjusid kütma ning kasse ja küülikuid toitma.
Kes on Kuressaare eluga rohkem kursis, siis soovitage söögikohti ja ajaveetmisvõimalusi või mõnda looduskaunist kohta, kus jalutades akusid laadida.
Ps! Arensburgis saab praegu veeta 2 ööd 99 € eest, mitukümmend voucherit on veel Cherrys saadaval.
Mul oli nii kurb lugeda, et kolimine sind nukraks teeb, aga samas arusaadav ka.. kuigi ma usun, et lõppkokkuvõttes on ju niiviisi kergem 🙂
Ja tundub, et teil olid väga vahvad jõulud! Lastelaste jutt võttis muigama ja pani kohe Bruno isale mõtlema, kes on kolme aastaga kuus lapselast saanud. Tõsi, neist kaks tulid küll juba natukene suurematena, aga meist keegi vahet ei tee ja iga laps on sajaprotsendiliselt osake perekonnast, nii et kokku ikka kuus 🙂
Majanduslikult on kergem küll, aga hing jääb ilmselt seniks haigeks, kuni surnud hobune saab makstud ja saame taas maja peale mõelda.
Lastelaste suhtes, siis nii ongi õige! Pole välistatud, et mu vanemad ka sedasi mõned lapselapsed juurde saavad, kui mu täna 26-aastaseks saanud vaba ja vallaline vend kunagi ära võetakse. 🙂
Mina soovitaks külastada LaPerlat (jääb Arensburgist kesklinna poole jalutades kohe teepeale ette) ja Chameleoni ? Jalutamiseks on meil suur mereäär ja kes viitsib kõndida siis linnaservas on terviserajad ka ? Head puhkust!
Aitäh!
LaPerla kõlab juba ilusalt. 🙂
Kuressaares on peatänava ääres, Arensburgist kesklinna poole jalutades, samal tänavapoolel ka veel, kõigepealt Castello restoran, siis Retro kohvik ja LaPerla restoran. Ilusat puhkusereisi teile, kohati on meil ka lund näha. H Saaremaalt
Aitäh! 🙂
Vaatasin, et lähipäevil lubab Saaremaale +2 kraadi, ei tea, kas ikka jõuame lume ära näha. 🙂
Mina soovitaksin kindlasti kohvik Mosaiiki, toit on palju parem kui näiteks Chameleonis ja teenindus on ka väga meeldiv! 🙂
Akude laadimiseks on väga palju võimalusi. Kuna linn on nädala sees ikka väga inimtühi, siis on juba õhtul mõnus jalutada rahus ja vaikuses, Arensburgist pole kaugel ka linnapark, mis täidab ka eesmärki. Linnast välja jääb näiteks Mändjala, Keskranda ja Järvet läbiv rannariba, kus on hästi mõnus merd vaatamas/kuulamas käia. 🙂
Muidu on praegu ikka pisut külm, soojad riided selga! Ilusat puhkust! 🙂
Maja teemat ma ei kommenteeri, sest usun, et saan aru, kui valus see on ja… samas mõistusega mõeldes on arusaadav, et oleks võinud ju hulga hullemini olla… aga ei ole! Nii et see on hea! 🙂
Naeratama pani aga piparkookide tegemine ja see muu koduse päeva kirjeldus. Mõnus äratundmisrõõm 😀 Ma juba hakkasin ennast imelikult tundma, kui sa rahulikke ilusaid jõulupäevi kirjeldasid… Me siin ka oleme püüdnud palju mõnusaid koduseid ühiseid jõulutegemisi teha…. ja siis ikka kõik sõdivad kõigiga… aga lõpuks on ikka hea ja armas olla, sest kahjuks või õnneks meil teistsuguseid lapsi ja iseennast pole ja eks need sõdimised ka ühel hetkel lõppevad (näiteks siis, kui pole enam oluline, kes saab pintseldada ja kes saab südamega piparkoogivormi jne)
Vahvad olete! Hea võte on alati mõelda, et ilma kelle-milleta sa homme elada ei tahaks? Kui see-need on olemas, siis on ju hästi!
Eks ma selle “hea, et hullemini ei läinud” mõttega katsun end kogu aeg lohutada, aga paratamatult tekib hinge mõnikord kibestumus, sest samamoodi oleks võinud ju hoopis palju paremini minna, kui me poleks korterit ostnud või kui me oleksime saanud nüüd korteri müüa selle hinnaga, millega ise 8 aastat tagasi ostsime. Kui oleksime saanud kas või laenujäägi eestki müüa… Aga ei, me peame veel 4-5 aastat laenu maksma ja siis saame korteri laenujäägi eest müüa ning uuesti päris nullist alustada. Kui selleks ajaks korteri turuhind praegusest madalam muidugi pole…
Et seda haava lakume kaua, ei ole kerge üle olla ja üle saada. 🙁
Kõik läheb nii nagu minema peab! Ongi parem kui ette ei tea.
Kuidas aasta lõppu tähistate?
Praeguse seisuga sööme sõpradega koorest lõhesuppi, siis näksime teleka ees kräppi, laseme hunniku rakette taevasse ja poeme põhku. Ei midagi erilist. Pole ei meil ega sõpradel suurejoonelise aastavahetuse tunnet, võtame vabalt. 🙂